Ex nihilo

Astusin suure sammu 21. sajandile lähemale ning lasin oma lagunevasse maamajja paigaldada uue elektri. 25 ampri   ja kolme faasiga võid istuda mõisamõõtu elektrikamina paistel, küpsetada vahvleid ning õnnelikult kuulata, kuidas täisvõimsusel töötavas pöördõhuahjus säriseb terve põdrakints. 

Nüüd on nii, et ma tõusen hommikul üles, panen tule põlema, lülitan kohvikannu sisse … ja hakkan pilkases pimeduses otsima taskulampi. Otsingute käigus jõuan ma astuda peale kassile ja ajada ümber tabureti. Taskulambi asemel leian lõpuks telefoni ning selle valgel koperdan elektrikilbi juurde. Kõik kaitsmed on sees. Igaks juhuks lähen üle õue kempsu — jah, siin pole samuti voolu. Ohkan raskelt ja lähen uuesti kilbi juurde. Klõpsutan kõik kaitsmed välja ja ja uuesti sisse. Number nelja all nagu säriseks miski? Või on need mu üles kruvitud närvid? Number ühe — kõige suurema — järel süttib valgus. Ohkan uuesti. Kohviga ma enam katsetada ei julge. Otsustan võtta sahvrist pudeli mahla, vajutan lambilülitit … ja olen tagasi taskulambi otsimise punkti juures. Seekord taassüttib valgus pärast umbes pooleminutist pausi siiski iseenesest. 

Kui ma sellest kõigest elektrikule rääkisin, vajus ta näost ära ja ütles, et see pole võimalik. Esiteks, kui elekter on ära, siis iseenesest ta tagasi ei tule. Teiseks, maja ja kemps on eraldi liinide peal. Kolmandaks, kaitsme number üks alla pole üldse midagi ühendatud. 

Ilmselt ma olen kogemata avanud mingi portaali viiendasse mõõtmesse vms. M-m-m-merivälja, ma ütlen. 

Halba muusikat on jumala hea kuulata

Rongisõidu-taustamuusikas on alanud faas “siirupised rokkballaadid röögatute soengutega”. Ma hakkan ilmselt uuesti lapseks muutuma.  

Seebimullipurustaja

Seitsmekümnendatel kõrgem peremoraal? Haahahahaaahhaaa! Selline porduelu käis, et anna olla. Nii linnas kui maal. /…/ Lahku? Muidugi ei mindud lahku. Polnud ju kuhugi minna, korterijärjekord oli kümme aastat.

Strong Independent Woman

Trimmer ei läinud käima. Omaenese tarkusest sain aru, et mootor on üle ujutatud ja küünal märg. Leidsin üles küünla ja küünlavõtme. Aga see viimane, sindrinahk, ei keeranud. Õigemini ei julgenud ma enam kõvemini keerata, sest ega ma sada protsenti kindel ei olnud selles, mida ma teen. Nii et tuli ikka ära oodata, kuni naabrimees töölt koju jõuab.

Naabrimees keeras, naksti!, küünla välja, nentis, et see on tõesti märg, kuivatas ära, tõmbas mõned korrad starterit, pani küünla tagasi ja masin töötas. 

Noh, seda võib ju ka nii tõlgendada, et mõistust ja jõudu peaaegu nagu oleks, aga enesekindlusest jääb puudu. 

Teemakohast muusikat:

Arvatud

Ma elasin üle Arvamusfestivali.

Hirmutavuselt teine moment oli see, kui me klammerdusime ulguvas äiksetormis murduvate puuokste all telgi postide külge, püüdes takistada seda rahva sekka paiskumast, ning keegi möirgas üle kõrvulukustavate raksatuste: “Viige lapsed Vallitorni varjule, see on lähim ohutu paik!” Hirmutavuselt esimene moment oli see, et ma pidin üht arutelu modereerima.

Aga, nagu öeldud, ma elasin selle üle. 

Kui teil järgmisel aastal tekib tahtmine Arvamusfestivalile arutlemiseks mõnda ideed välja pakkuda (Kas suhkrumaks päästab eestlased rasvumisest? Kas kodanikupalk on võimalik? Kas riik peaks sekkuma eluasemeturusse? Kolm last peres elunormiks! Kuidas tagame oma vanaemadele väärika hoolduse? Eutanaasia – jah või ei? Kas leebe narkopoliitika oleks Eestis võimalik? Jne jne), siis arvestage, et kui see idee läbi läheb, siis peate arutelu ka ise ära korraldama. See tähendab, et ise leidma esinejad ja moderaatori, ise hankima publiku jaoks telgi ja toolid ning panelistide jaoks lava ja helitehnika, samuti korraldama selle kõige kohale toomise, üles panemise, maha võtmise ja ära viimise ning vajadusel ka kaitsmise äiksetormi eest. Ja muidugi selle kõik kinni maksma. Õnneks mitte üksi. Kui teil veab, siis satute arutlema lavale, mille peasponsor on Swedbank, Telia vms. Kui teil veab vähem, siis peate kolme-nelja tillukese MTÜga koos pusima ja arvatavasti ka isiklikku raha panustama — juhul, kui te pole selle kõigega juba aasta varem arvestanud ning eelarveid plaaninud, projektitaotlusi kirjutanud ja sponsoreid luninud. Nüüd te siis olete hoiatatud. Erinevalt minust aasta tagasi. 

Aga, nagu öeldud, ma elasin selle üle. 

V

Ma olen valmis uskuma, et kui väga tõsiselt vaeva näha, arvutada, uurida, kombineerida, katsetada ja õigeid toidulisandeid süüa, siis võib vegan-toitumine olla tervisele kasulik või vähemasti mitte kahjulik. Aga ma keeldun selle väite tõestuse või toetusena aktsepteerimast mistahes eestikeelset teksti, mis sisaldab sõna “soodium”.