Haridusstrateegid koolide kallal
Iga kord, kui ma loen, et Tööandjate Keskliit mingis asjas sõna võtab, tunnen ma, kuidas tuba läbiks nagu jäine hingus ning kõrvus hakkab kõlama Darth Vaderi tunnusmeloodia. Nüüd siis on nad lubanud ulatada haridusministrile abikäe põhikooli ja gümnaasiumi lahutamiseks, kuna see olevat meie hariduselu tähtsaim ja kiireloomulisim prioriteet.
Lugesin ka haridusstrateegiat ega saa aru, kuidas on võimalik seda nii tõlgendada. Minu meelest on seal hariduse suurte väljakutsetena nimetatud hoopis teisi asju — õpilaste isiksuse areng, õpetaja staatus, teadmusühiskond jne. Alles arengut toetava hariduskeskkonna all on ära nimetatud, et põhikool lahutatakse gümnaasiumist, jättes paraku seletamata, milleks see ka hea on.
Minu teada saavad küll ka väikestest maakeskkoolidest lapsed kõrgkoooli riigieelarvelistele kohtadele. Kui gümnaasium hakkab olema ainult maakonnakeskuses, kas see tegelikult ikka lisab võimalusi ja tõstab kvaliteeti? Kardan küll, et tuleb jälle aeg, kus nälginud näoga gümnasist peab hakkama direktorile seletama, et “isal on talu küll, aga väike, ei too midagi sisse”.
Minu ketserlik arvamus on, et meie hariduse suurimad probleemid on hoopis sotsiaalprobleemid. Aga tööandjate esindajate kuuldes ma seda muidugi öelda ei julgeks. Sest seal, kus on sotsiaal, on ju kohe ka sotsialismus, ja kus on sotsialismus, seal on Siber.
Introspektsioon
Jõudsin äratundmisele, et ainuke emotsioon, mida ma näost näkku suhtlemisel veel olen suuteline kaasinimestes esile kutsuma, on hirm. Abitust segadusest halvava paanikani, sõltuvalt sellest, kas minu sõbralikkuseüritusi tõlgendatakse pugemise, nuhkimise või külgelöömisena. Hmm. Kuidas seda küll positiivse nurga alt näha? Panna CV-online’i eelistatud töökohtadeks “režiimikorrapidaja parandusliku töö koloonias” ja “diktaator mõnes väiksemas Aafrika riigis”?
Olmejäätmed
Nelja aasta jooksul teine paar “eluaegse garantiiga” (muidu väga häid) kõrvaklappe andis otsad. Noh, eks ma panen nad sahtlisse esimeste juurde. Kui kunagi elus peaksin Ameerikasse sattuma (vähe tõenäoline), siis võtan kaasa ja lasen välja vahetada. Ise parandada neid mõistagi ei saa — korpus on ühest tükist nagu tänapäeva tehnikal ikka.
Poemüüja soovitas mulle “odavaid, aga täitsa häid” klappe. Ma ehk poleks neid ostnud, aga ühest küljest on rahadega kitsas ja teisest küljest meenusid mulle kaks viimast pikemat bussisõitu, millest ühe heliruumi täitis nelja priske maatüdruku valjuhäälne vadin viimasel peol ära joodud ja välja oksendatud alkoholi kogustest ning teisel istus minu kõrval alternatiivse välimusega noor, kelle kõrvaklappidest kostis äärmiselt häiriv alternatiivne prigin.
Nii et ma siis heas usus ostsin need väidetavalt täitsa head kõrvaklapid ära. Aga. Esiteks ei seisa nende kummiotsikud mul kõrvas. Teiseks kostab neist heli nii, nagu mängitaks maha plekkvanni alla pistetud tite koogamist, mis on salvestatud fonograafi algusaegadel. Krapp. Kräpp. Jah, ei ole ikka tõesti nii rikas, et osta odavaid asju.
Need on need valged ööd
Jaanipäevale eelneb jaanilaupäev, aga järgneb jaaniesmaspäev.
Igas depressiivses väikelinnas on üks selline koht. Kõrts, pubi või trahter, kuhu eksinud hinged kogunevad ööd ära tantsima. Tülpinud DJ tellib neljandat espressot. Keskea künnise varuga ületanud daamid väänlevad oma noorusaja lööklaulude saatel, mehed rüüpavad õlut või tukuvad laua najal. Ja mina leidsin ja sina leidsid; kes hooletu, jääb ilma.
Aga öö oli hilissügiseselt kottpime. Märg asfalt läikis ning tugev tuul räsis teeäärseid puid. Raadio mängis vaikselt: “On pidu igaühes meis, see las kestab veel, las ta kestab veel…”
Hüva jaani!
Läämi välla Jaani kaema —
kas om Jaanil kahhar pää?
Siss om kesva keerulidsõ,
kaara katsõkandilidsõ.
Jaan tull’ pikka põldu müüda,
kõndse kullast kondu müüda.
Jaan tull’ ommi latsi kaema —
mes na sööva, mes na joova?
Saia sööva, õlut joova!
Jaan tõi pika piimapüti,
tõie suure sõiratsõõri,
kaara tõie kaindlatävve,
rüga tõie rüpütävve,
kesva tõie kindatävve,
Jälle majandusarusaamatus
Kaja Kallas: “Miks mitte ka ettevõtlusega alustada ja ise töökohti luua. Esialgu endale, kuid hea idee korral tulevikus teistelegi.”
Tavainimene: “Oletame, et ma olen ettevõtlik ja avan kingsepatöökoja. Kas sellest tekib ühiskonnas rikkust juurde? Või on nii, et rahva maksujõuline kingaparandusnõudlus on antud tingimustel suhteliselt püsiv ja iga uus kingsepp võtaks ainult juba tegutsevatelt natuke tööd ja leiba vähemaks?”
Ei, majandusteadus on minu jaoks jätkuvalt üks tume ja hämar müsteerium.
Naisküsimus 2
Vestlevad Mässav Steatopüüg (MS) ja Siidsalliga Matroon (SM).
MS: Lõpuks ometi! Kogu selle idiootliku tibimeedia ja “väga püsside naiste” vahele kõlab ka mõistuse häält! Igal naisel peab olema õigus käia riides täpselt nii, nagu ta soovib, kartmata mõnitusi ja vägivalda.
SM: Ja mis see siis oleks, mida sa selle õigusega selga paneksid?
MS: Ma paneksin läbipaistva pluusi. Ja miniseeliku. Liibuva miniseeliku. Või siis läikivad kintspüksid.
SM: Aga kullake, miks sa peaksid tahtma ennast koledamaks teha?
MS: Mis tähendab koledamaks? Ma lihtsalt tahan. Tahan vabadust olla selline, nagu ma tahan. Pealegi on ilu vaataja silmades. Ja ära matroneeri mind selle „kullakesega“.
SM: Kullake, see on sul lihtsalt lapsik soov šokeerida. Ilu ja harmoonia on vägagi selged ja arusaadavad mõisted. Voldiline kõht ja paksud võdisevad reied pitsitava seeliku all – keegi ei pea seda ilusaks. See on esiteks inetu ja teiseks ebaviisakas teiste suhtes.
MS: Mis on teistel asja minu riiete või kehaga?
SM: Nii palju, et te jagate üht ja sama avalikku ruumi. Sa ei lähe ju pidžaamas turule ega dressides ooperisse. Inimene peab keskkonnaga harmoonias olema.
MS: Ooperis on, hea küll, mingid oma reeglid, aga miks ma ei või võdisevate reitega turule minna? Ajan kellelgi söögiisu pealt ära või?
SM: See näitab, et sa ei pea lugu ei endast ega kaasinimestest. Igas inimeses on loomuomane püüd kena välja näha, naisterahvas seda enam.
MS: Haa. Ja ei tea miks siis? Miks peaks naised püüdma rohkem ilusad olla?
SM: Sest see on neile looduse poolt antud roll. Naine on ilu looja, kodukoldesse soojuse tooja. Näed – täitsa luuletus tuli. See on osa iidsest tasakaalust, millel püsib maailm, millel püsivad perekonnad…
MS: See on mingi kiviaegne arusaam. Kinder-küche-kirche ja nii edasi.
SM: Traditsioonilises perekonnas kasvavad õnnelikud lapsed. Muide, välismaalased ütlevad ka, et Eestis on veel säilinud õiged naised, kes oskavad enda ilu ja naiselikkust rõhutada, mitte mingid kesksoolised tankid.
MS: „Välismaalased“ on ilmselt mingid inglise poissmehed ja nende ümber tiirlevad bimbod on nüüd siis naiselikkuse etalon? Muide, kas sa eelistaksid ilusat aga lolli ja õelat naist või kuldse südamega kesksoolist tanki?
SM: See on demagoogiline küsimus. Ilu ei välista kuidagi ei headust ega tarkust. Me peame püüdlema kõigi kolme poole.
MS: Sinu meelest kortsus vanainimene ei tohiks avalikus kohas liikuda?
SM: Vanainimese kortsus palet õilistab tema elu jooksul tehtud töö. Sinu rasvunud taljet ei õilista söödud pontšikud.
MS: Aga võib-olla on see kortsus vanainimene olnud eluaeg looder ja pealegi vastiku iseloomuga? Ikka on ta õilis, mis siis, et kole?
SM: Me kõik saame kord vanaks …
MS: … aga mitte kõik meist ei saa paksuks?
SM: Jah. See on mõtteviisi küsimus. Kui sa pead endast lugu, siis sa ei lase oma kehal muutuda inetuks ja vormituks. Pead jälgima toitumist, regulaarselt liikuma. Tahad, ma soovitan sulle ühte head dieeti?
MS: Aga kui ma ei taha? Lihtsalt ei taha? Kui mul on elus teised huvid?
SM: Siis ära oota, et sinu südamehaiguste ja suhkrutõve ravi teised kinni maksaksid.
MS: Sa tahad öelda, et põlastav suhtumine tüsedatesse tuleb nende ravimise kuludest?
SM: Kindlasti on sellel suur osa.
MS: Suitsetajatele miskipärast ei hüüa keegi tänaval järgi „hei, tõrvatünn“?
SM: Ja siis? Mis need suitsetajad siia puutuvad?
MS: Puutuvad nii palju, et on ju teisigi kahjulikke harjumusi peale ülekaalulisuse. Võta või solaarium. Nahavähk on viimasel aastakümnel…
SM: Ja see peaks olema sinule vabanduseks jätkata oma ebatervislikke harjumusi?
MS: Mitte vabanduseks. Ma ei otsigi mingit vabandust. Ma tahan lihtsalt panna selga valge miniseeliku ja joosta mööda Viru tänavat ja laulda kõva häälega hümni isikuvabadusele.
SM: Tänaval laulmine on labane. Muide, ülekaaluline ei jõuagi kuigi kaugele joosta. Ma endiselt ei saa aru, miks sa ei taha kanda riideid, mis sind natukenegi ilusamaks teeksid.
MS: Natukenegi ilusamaks? Et siis inimesed vaatavad, et „peletis küll, aga vähemalt püüdlik, no siis halastame talle seekord“? Ja ma peaksin selle üle õnnelik olema?
SM: Sa vist ikka vihkad inimesi päris tõsiselt?
MS: Mina? Ei vihka, kujuta ette. Ikka veel.
SM: Vihkad-vihkad. Ja ennast vihkad ka. Ja üle kõige tahaksid sa olla ilus. Aga kuna sa seda ei suuda, siis tahad sa ilu mõiste üleüldse maha kiskuda ja hävitada. Et kui sina pole ilus, siis ärgu olgu miski.
MS: Taevas appi, ma ei… ma pole ju hetkekski püüdnud teistele ette kirjutada, missugused nemad olema peavad. Olgu ilusad, palun väga, kandku maitsekaid riideid ja meeldigu üksteisele.
SM: Aga mitte sulle? Sina vaatad moodsalt, maitsekalt, stiilselt ja seksapiilselt rõivastujaid nii, et nad on “ennast maha müünud”, “süsteemi kuulekad mutrikesed”, “tühised beibed”?
MS: Ei vaata. Ma ei vaatagi üldiselt eriti, mis kellelgi seljas on. See pole minu meelest nii väga oluline.
SM: Kui see oluline pole, miks siis see valge miniseelik nii oluline on? Miks mitte hästi istuvad tumedad püksid ja pikk pealkantav tuunika koos mõne nägusa ehtega?
MS: Sest see ei ole mina! Või ei, ma ei oska seda seletada. Asi polegi õieti minus. Ma tahan, et iga inimene võiks kanda roosasid retuuse ja sulgedega kübarat, kui tal mis iganes põhjusel peaks selleks tuju tulema.
SM: No miks, miks nõutakse vabadust alati mingit tobeduste jaoks? Mitte vabadust olla targem, parem, ilusam, harmoonilisem? Roosad püksid – milleks, milleks? See on ju rumalus!
MS: See on üldise vabaduse lahutamatu osa! Täna kirjutame inimestele ette kübaramoodi, homme kirjutame ette, mida nad peavad arvama kapitalist või relvastumisest.
SM: Ahaa!
MS: Mis ahaa?
SM: Ma arvasingi, et asi sinna jõuab. Te tahate muudkui lõhkuda. Meie ühiskond ei kõlba teile. Aga mis teil on asemele pakkuda? Mingid naiivsed utoopiad, mis viivad ainult näljahäda ja tapatalguteni. Te ei arvesta absoluutselt inimloomuse muutumatute realiteetidega.
MS: Kes meie? Kuule, ma ei käi mingis Retuusirevolutsionääride Keldris riigikukutamist sepitsemas. Aga ma ei arva ka, et kõik naised peaksid olema mingid kuradima kodutütred. Ma lihtsalt arvan, et natuke näiliselt eesmärgitut loomingulist hullumeelsust on ühiskonna vaimse tervise jaoks vältimatult vajalik.
SM: Ja sina oma valge miniseelikuga püüad seda hullumeelsust tagant õhutada?
MS: Kui sa pead just nii väljenduma.
SM: Kas maailmas veel vähe hullumeelsust on? Maailm lähebki hullumeelsuse hukka – aids, narkomaania, purunevad pered, ma ei tea mis veel. Iga teine inimene neelab antidepressante. Me vajame hädasti rohkem normaalsust. Neid lateksi ja paabulinnsulgedega liputajaid on, jumal hoidku, rohkem kui vaja. Miks keegi ei nõua rohkem normaalsust?
MS: Normaalseid on kõik televiisoritagused täis. Väiksed kastid linnaservas. Ära sa nende puuduse pärast küll muretse. Ja nemad ei jäta kivi haaramata, kui küsitakse, kes on patuta.
SM: Aga nende hääl ei kosta! Tavalisest inimesest on saanud rõhutud vähemus.
MS: Jaa, jaa, teame, „kõige diskrimineeritum on keskealine valge heteroseksuaalne mees“. Mis siis, et ta juhib endiselt enamikku suurriike, kõiki arvestatavaid sõjavägesid ja praktiliselt kogu raharinglust.
SM: Normaalsel inimesel on ka õigused. Ma tahan õigust käia tänaval, ilma et minu silme alla ei tuleks paradeerima võrksukkades mehed ja mikrominis hiidnaised. Hea küll, käigu oma kodus nagu ise tahavad, aga milleks tulla tänavale niiviisi? See riivab minu silma. See häirib minu ilumeelt.
MS: Sulle sobiks siis hästi totalitaarne diktatuur – kõik kannavad frentši, teevad kohustuslikku võimlemist ja paksud saadetakse Arktikasse metsatööle. Tohutult harmooniat ja ilusaid inimkehasid.
SM: Sarkasm on märk alla surutud vihast, kullake. Sa peaksid abi otsima, sinu probleemide juured on ilmselgelt sügavamal kui mingi miniseelik.
MS: Ma ei ole endiselt sinu kullake. Ja ma palun mitte otsida mingeid, ma ei tea, freudistlikke tagamaid lihtsal inimlikul soovil anda vahelduseks riideid, mis on võib-olla ebakonventsionaalsed aga mitte ühelegi inimesele mitte kuidagi kahjulikud. Kas seda on liiga palju palutud?
SM: Konventsioonid on tsivilisatsiooni alus. Kui sa suureks kasvad, siis saad ise ka aru, kui naeruväärne on sinu puberteetlik mäss. Aita parem kodutuid loomi või istuta puu või midagi.
Who Is This God Person Anyway?
Ammustest filosoofialoengutest on mul ähmaselt meeles, et pole mõtet küsida „mis on jumal?“, sest ainus mõistlik vastus on „see, mida nimetatakse jumalaks“. Richard Dawkins seletab oma raamatu esimeses otsas viisakalt ära, mida tema oma järgneva diskursuse käigus jumalaks nimetab: kõikjaleulatuvat, kõiketeadvat, kõikesuutvat ja lõpmata head isiksuslikku universumi kavandajat ja loojat. Aga siis tuleb Juhan Javoiš Dawkinsit arvustama ja põrutab, et „eeskätt tähistatakse sõnaga „jumal” harmooniat, kooskõla inimese ja tema keskkonna vahel“, jättes täpsustamata, kes need eeskätt tähistajad siis õige on.
Mõttearendused sellest, kuidas meie kauge eellane looduse imelist kooskõla jälgides järeldas kuskil peituva nutika ning hoolitseva geeniuse olemasolu, panid mind ausalt öeldes silmi pööritama. Jajah, aiva imetle, kui kenasti sobitus naaberkoopa Örghi säär mõõkhammastiigri lõugade vahele, kiidetud olgu harmoonia.
Edasi läks asi ainult halvemaks: „Nimetatud harmoonia eest, väljendugu see kas või mõnes hingematvalt kaunis suvehommikus, oleme mõistagi tänu võlgu looduslikule valikule, mis on miljardite aastate jooksul meie ümbert järjekindlalt välja „puhastanud” vähem kohaseid genotüüpe. Inimeste puhul kas või näiteks sääraseid, keda päiksepaisteline suvehommik külmaks jättis. /…/ On täiesti olemas ja füüsikalise tõsiasjana eksisteeriv tegus jumal, kes igaüht meist isiklikult armastab ja meile kõigest südamest head soovib. Ja kuidas veel – lugematute elude hinnaga!“
Suvehommikust vähem vaimustuv inimene on looduslikus valikus “vähem kohane”? Vähem kohane milleks? Suvehommikutest vaimustumiseks? Või kuidas see vaimustumisvõime ellujäämisele ja paljunemisedukusele kaasa aitab?
Edasi selgub, et ega tegelikult päris kõiki inimesi harmoonia ikka ei armasta ka, kuna ta ei ole kõikvõimas. Tõtt-öelda olevat viimasel ajal tema lood kohe eriti nirud. Osalt on süüdi kiired keskkonnamuutused, osalt inimtegevus. Hmh, ja mõni lõik hiljem loeme, et ei saa olla olemas midagi üleloomulikku. Miks siis mitte arvata, et ka pandade väljasuremine toimub loodusliku valiku harmoonias? Neid on kaalutud — ja leitud kerged olevat…
Autor möönab suuremeelselt, et ateist võib muidugi küsida, miks peaksime loodusliku valiku loodud harmooniat nimetama just sõnaga „jumal”. Jah, minul kokkuvõttes täpselt see küsimus. Ühtlasi paluks välja pakkuda uus termin Jahve, Horuse, Taara, Zeusi, Šiva ja selle ülejäänud kamba tarbeks. Ja selgitada, miks loodusliku valiku tekitatud olukorda on õigem nimetada harmooniaks, aga mitte näiteks metastabiilsuseks vms.
Arvustuse kolmes viimases lõigus jõutakse lõpuks Dawkinsi juurde ka, aga kuna too on ju algusest peale kõigest valesti aru saanud, siis millest temaga ikka rääkida.
Kui üks loodusteadlane oleks lihtsalt kirjutanud, kuidas looduses harmoonia nägemine ja selle jumalikustamine aitab temal isiklikult igavikulistele küsimustele vastata — no miks mitte. Eks ühikapidude käigus ole igasugu teooriaid sündinud. Aga praegusel kujul oli seda päris piinlik lugeda. Mida siis pidid veel tundma need, kes filosoofiast, teoloogiast ja religiooniantropoloogiast midagi teavad ka.
Naisküsimus
Sattusin alles nüüd lugema Mare Tralla pahameelt selle üle, et pilkupüüdev välimus toob lisaks soovitavale tähelepanule kaasa ka soovimatu tähelepanu. Võib-olla oleks abiks T-särk kirjaga “vilistagu ainult sümpaatsed kutid”? Miskipärast meenus mulle seoses selle “oma seksuaalsuse takistamatu manifesteerimise” teemaga üks artikkel, milles tõdeti, et “feminism 2009 means acting out male masturbation fantasies — because you want to.”
SlutWalk on iseenesest kindlasti lõbus üritus. Miks mitte veel ka RichWalk, kus jõukurid marsiksid õiguse nimel liikuda vabalt ja kartmata igal kellaajal igas linnaosas, kallis kell randmel säramas ja priske rahakott põuetaskut pungitamas. Tegelikult kuluks õigluse mõttes ära ka NunWalk, kus edevusetud (või lootusetud) naised nõuaksid vabadust kanda ilmetuid ja varjavaid riideid, sättimata juukseid ja jumestamata nägu ilma tüütult matroneerivate nõuanneteta stiilis “kullake, aga kui sa prooviksid poisipead ja pikitriipu?”.
tavainimene 
2 kommentaari