tavainimene

Tera siit, teine sealt

Posted in * by tavainimene on 30/09/2010

Päevalehes kirjutab keegi kultuurikorralduse magister, et Hungaris aksepteeritakse homode õigusi enam kui meil. No kulturna värk. Ütleme nii, et meil on arengupotensiaali. Eileõhtuses televäitluses jäi kõrva, et keegi kasutas “marginaalne”, mõeldes arvatavasti “markantne” ja keegi teine jällegi “apelleeris”, kuigi sisu poolest ilmselt hoopis “illustreeris”.

Eile mõtlesin veel sellele, et praegu juhti otsivatel erakondadel ei ole ikka sugugi kerge. Parteiliider peab ju lõppude lõpuks olema riigijuhi jääklassiga isik. Kes,  kui kaks sardoonilist saatejuhti temalt lõõskavate prožektorite all pärivad, kuidas ta kommenteeriks leiboristide uut energeetikaprogrammi regionaliseerumisdiskursuse kontekstis vms, suudaks anda vastuse, mis ei paneks vaatajaid piinlikkusest pead diivanipadja alla toppima.

Pihli programmi lugesin ka. Huvitav, kes selle kirjutanud on? Praegustel tingimustel on valimised nagu spordiennustus, kus panuseid tehes tead meeskonnast ainult treenerit või halvemal juhul maskotti.

Ja veel üks eilne mõte oli see, et pensionifondi vahetamine on ilmselt sama mõttekas kui poes aeglasest kassasabast teise üle kolimine. Kohemaid hakkab vana saba kiiremini liikuma ning uus jääb toppama. Vahel näivad Murphy seadused sama vääramatud kui Newtoni omad.

Advertisements

“Mahakantud”

Posted in * by tavainimene on 29/09/2010

Kahjuks jõudsin ma lugeda Jelena Skulskaja kriitikat Dmitri Bõkovi kohta enne, kui “Mahakantud” kätte võtsin. Tahes-tahtmata tuli prokuröri prill ette — et kas siis ikka on väärt asi või ei ole. Kuidagi lambalik tunne tabada end katselt oma maitset autoriteetide järgi rihtida.

Noh, minu kirjandusmaitse on Skulskaja omast kahtlemata palju jämedam. Olen, jumal paraku, rasva, soola ja suhkruga harjunud kiirtoidu tarbija. Nii et mulle maitses, kuigi/kuna meie aja Dostojevski see vahest tõesti pole. Algul tekkis küll  tunne, nagu üritaks Kaur Kender Kafkat panna. Nagu kirjutaks mitte writer vaid copywriter. Aga ei, Bõkov on siiski intelligent, kui ta ka pole klaasmäel külmetav poeet. Ega tänapäeva poeedid ei suregi enam katusekambrites tiisikusse, nad harrastavad jalgrattasporti, nokitsevad kvaliteetkinnisvara kallal ja vajadusel kirjutavad ka copy‘t.

“Mahakantute” tegevus toimub enam-vähem tänapäeva Venemaal. Ootamatult saab teatud hulk inimesi teada, et nad on kantud mingisse nimekirja. Ja otse loomulikult võtavad nad seda täiesti endastmõistetava asjana. Nimekirjalised organiseeruvad, vaidlevad mahakantute (või hoopis väljavalitute) valiku põhimõtete ja tulevikuperspektiivide üle, kogevad suuremaid või väiksemaid ebameeldivusi ja see kõik on masendavalt igapäevane ja usutav. Kõik on, ühe isevärkse tegelase sõnu kasutades, ühtviisi lootusetu, peale lühiajaliste inspiratsiooni ja isikliku valiku välgatuste.

Kogu restauratsioon käis nii Venemaal kui Ukrainas ühe stsenaariumi järgi: proovisime teistmoodi elada, ei tulnud välja, eks ehitame siis vana edasi — kuid ehitada kavatsesid uued inimesed, lihtsamad ja labasemad kui endised, ei mäletanud nad enam kuigipalju endisest elust või ei teadnud sellest midagi. Tulemus sai vastav: nõukavärk, ainult ilma kõige selleta, mis oli teinud nõukavärgi talutavaks.

Riik on kohutav, selge see, aga muud kaitset rahva eest pole olemas.

Hirm lühendab eluiga  — mitte selles mõttes, et teeb lühemaks, vaid redutseerib: hirmu küüsis ei taju inimene enam olemise hääbuvat võlu, nüansse ega kõrvalmaitseid. Nii nagu valu küüsis, ei suuda ta rõõmustada — kuid valul on vähemalt see eelis, et valu raiub maha ka mõtted, vähemalt kõige lihtsamad.

Mida me nimetame kompleksideks? — kõigest võõraid koodekseid.

Inimene, kes on kaotanud vertikaali, leiab ruttu lohutust horisontaalis. Kristus, pääsenud “Viimases kiusatuses” saatusest, märkab esimest korda loodust enda ümber, ja loodus on päris kena.

Kontekstita tunduvad need tsitaadid täispuhutuna, aga romaanis tasakaalustab neid ümbritsev бытовуха. Selliseid ajakajalisi ja kohati ajatusele pretendeerivaid anekdoote ja aforisme on kamaluga, mõned rohkem ja mõned vähem teravmeelsed. Nende mõju kahandab asjaolu, et autor tundub oma loomingut ise kuidagi liialt nautivat. (Kuigi miks ei tohiks hüüda  “Ай да Пушкин! Ай да сукин сын!”?)

Tegelikult oli loetav raamat — energiline, terane, paari vimkaga. Skulskaja diagnoosi järgi on muidugi tegu “keskpärase, argise isiksuse lõbusa ja ülbe diletantismi musternäitega”. Minu peamine etteheide oleks ehk olnud see, et raamat, mis räägib painajalikust survest, ei mõju surve all kirjutatuna. (Rohkem ängi ja viha, rohkem ehtsaid pisaraid!) Aga tundub ju kuidagi nurjatu pahandada kirjaniku peale, et ta on edukas ja populaarne ega istu poolnäljas sisepaguluses. Et http://www.spisok180.narod.ru ei osutunudki tüüpiliseks raamatu promoleheküljeks, annab mõned lisapunktid. Kuigi siit oleks halvimal juhul  saanud ju algatada vaata et miski Ühtse Eesti stiilis rahvaliikumise.

Mida veel? Seda, et õhukesel riigil on siiski omad eelised. Kui riigilt pole midagi saada, ei saa ta ka suurt midagi ära võtta. Kui pole mitme miljoni dollarilise eelarvega sõjalis-patriootlikke teleseriaale, pole ka inimesi, kes neis töö kaotamise hirmus üksteise kõride kallal järaks. Kuigi eks meil ole omad nimekirjad ja omad mahakantud. Just nagu päris, kuid lühem ja pisem.

Kollide kompanii

Posted in * by tavainimene on 26/09/2010

Kohalikud rollimängijad olevat asunud maarahva mütoloogial põhinevat Monster Manuali kokku panema. Igati vahva algatus. Seda va vaimurahvast jagub meil ju nii et vähe pole, isegi arvestades, et mõnel eriti heal lapsel on palju nimesid: Ahjualune, Ahjupealne, Aitaja, Alapaljakas, Alevipoeg, Anik, Ebajalg, Ehaema, Eksitaja, Empli, Haldjas, Hall, Helvet, Hiid, Hiie neitsi, Hiirkatt, Hingeliblikas, Hint, Hoidja, Hännamees, Härjapõlvlane, Hördulane, Igava, Iiling, Ilmaneitsi, Ilmarine, Jentsakas, Juudaline, Jõekull, Jõmp, Järvevana, Kaapjalg, Kaave, Kadu, Kaevukoll, Kaipjalg, Kalevipoeg, Kalkar, Kalm, Kalmuneiu, Kandja, Kaputjalg, Keeraspea, Kivisaks, Koba, Kodukäija, Koerakoonlane, Kojus, Kojutus, Koll, Kolumats, Konn, Kool, Kooljas, Kooluking, Kotermann, Kotu, Kotumees, Kratt, Kujatus, Kuju, Kujuline, Kujutus, Kummitus, Kurask, Kõdu, Kõhnrett, Kõigus, Kõmbakas, Kõu, Käis, Kärp, Kääbakas, Kääbas, Kääp, Kääpjalg, Külmking, Lebitimka, Leelaps, Leiger, Leitse, Lendva, Libahunt, Linda, Lummutis, Luupainaja, Luupatakas, Läbilööja, Lämmeküne, Manalane, Maa-alused, Maadlane, Maaljas, Maavaim, Mailane, Maksamerelised, Mana, Manalane, Mardus, Marras, Marumemm, Melk, Mereinimesed, Meretursas, Mereveised, Metsaema, Metsapiiga, Metsavana, Metshall, Metsik, Miisu, Moonutis, Moorgli, Mukerjaan, Mumm, Murueit, Murutaat, Muruvana, Mustjomp, Muutsija, Mäherdus, Müstrik, Nigul, Nook, Nukk, Nurmeisa, Nõid, Näkk, Ong, Orahänd, Paharett, Painaja, Pakane, Papu, Pardiajaja, Partevanamees, Pees, Peko, Pell, Peninukk, Penn, Pergel, Piilu, Piirits, Pikker, Piret, Piru, Pisuhänd, Potermann, Pukk-Mats, Purask, Pusa, Puss, Putus, Puuk, Puuslik, Põõsakuningas, Päkapikk, Päkats, Päär, Pöialpoiss, Pöök, Pühane, Püsa, Rabandus, Ragan, Raitkuju, Reo, Rongo, Rukkihunt, Rukkipaljakas, Rõugutaja, Salme, Sarvik, Seamardus, Soend, Soiukont, Soiulind, Soonik, Sorts, Sulevipoeg, Sumpur, Surm, Suurpea, Taara, Taevaisa, Tallaja, Tark, Tiko, Tirt, Tont, Toodapea, Tooni, Tooru, Tosnak, Toss, Tuhkataat, Tulbigas, Tulehaga, Tulekera, Tulihänd, Tulik, Tulisaba, Tulupoiss, Turis, Tuule-ema, Tuuleisa, Tuulispea, Tuuslar, Tõll, Tõnn, Täht, Tölksaba, Tönk, Uku, Umbluu, Vaan, Vaim, Valgemees, Vanemuine, Varjukuju, Varjuline, Varn, Varp, Varrak, Vedaja, Veekohutaja, Verihammas, Veripard, Vetevana, Viherik, Vihur, Viirastus, Viiskrajakas, Vilbus, Vilisuu, Viljaneitsi, Vilu, Virakannus, Virmalised, Virp, Viruskikas, Viruskundra, Viskrik, Võhl, Vägimees, Äiatar, Äio, Ööema, Öök, Öökaaper, Übijas, Ülemiste vanake, Üts

*


Kord läinud kaks linaropsijat sooja rehte magama, aga õhtul öölnud enne oma seltsilisele: “Õhtul sai küll nii kõht täis söödud, kas mine vai Viruskundraga maadlema.” Vaevalt läinud silmad kinni, kui Viruskundra tulnudki ahju alt välja, ööldes: “Lähme nüüd maadlema!” Ise olnud küll väikene, must karvane pehme isik, kuid hirmus kõva. Võtnud ka mehe küüntega rinnust kinni ja tahtnud vägisi ahju ajada. Suure vaevaga jõudis mees seeni vastu panna, kuni teist magajat mees jalaga sai üles liigutada ja siis olnudki ta kadunud. Teine mees saand kord metsas, ühel vihmasel päeval Viruskundraga kokku, kes öölnud: “Lähme maadlema.” Mees olnud purjus ja võtnud kutse julgelt vastu, ööldes: “Issand Jumal, aita siis!” Viruskundra vastu: “Oh! Miks sa kolmekeske tuled?” Mees aga visanud Viruskundra pikale maha, muud ei jäänud järele kui sinine löga. — E 55466a (Ia) < Vastseliina khk. – Jaan Sandra (1925)


Vanaeit olnud üksi kodu. Teised olnud heinamaal. Eidekene söönud õhtuoodet toas, kui uks korraga nagu tuulest lahti kistud ja peremees tuppa astunud üteldes: “Perenaine kukkus jõkke.” Eit hakanud pärima, kudas see tuli, pikemalt, peremees aga kadunud kui maa alla. Eit otsinud õuest ja hüüdnud, aga mis ei ole, seda pole kusagil. Heinamaad olnud 25 versta kodunt kaugel. Teisel hommikul toonud peremees hobusega perenaese surnult kodu. Ta olnud tõeste jõkke kukkunud ja ära uppunud. Peremees aga ei olnud eile õhtu mitte kodu käinud. Nii ei olnud see siis enda arvamisele järele muud midagi kui perenaise surma kuulutaja mardus, kes eila õhtu peremehe näul kodu käis. — E 22293/4 (14) < Ambla khk., Tapa as. – J. Ekemann (1896)

Tarkuse allikas: www.folklore.ee/rehepapp


Ehituse-eesti sõnastik

Posted in * by tavainimene on 26/09/2010

Ei see maksa suurt midagi – alla kümne tuhande krooni
Midagi ta ikka maksab – üle kümne tuhande krooni
Paarisajaga peaks saama – täpselt tuhat krooni
Paari päeva pärast – ülejärgmisel nädalal
Järgmisel nädalal – kuu aja pärast
Lähiajal – pärast neljakordset meelde tuletamist
Ei võta kaua aega – lõpp nihkub eest nagu vikerkaare ots

Käidud

Posted in * by tavainimene on 24/09/2010

Tegelikult oli täitsa tore reis. Meri oli rahulik ja ilm enamalt jaolt kena. Tamperest põhja poole jääv ruraalne Soome oli kuidagi eriliselt maaliline — tumesiniste pilvede taustal madala päikse paistes säravad kirjud segametsad. Selles metsade, järvede ja kivide looduses on mingit isevärki karmi paatost väikse sentimentaalse noodikesega. Mis mulle aga eriti meeldis — mõned vanad naised. Heas mõttes matroonid ja matriarhid, turvalises pensionpõlves, omaenda väärtusest ja väärikusest hästi teadlikud. Selliseid näeb siinpool (arusaadavatel põhjustel) harvem.

Mis veel? Meelde jäi väide, et 1960-70ndatel massiliselt ehitatud eramute torustikud hakkavad lähiajal massiliselt amortiseeruma ja seega vajab Soome lähiajal massiliselt õppinud torumehi. 

Teiseks jäi silma täitsa vahva e-õppe keskkondade pakkuja. See lahendavat muuhulgas mõnede väikeste maagümnaasiumide valikkursuste probleemi.

Kolmandaks jäigi mulle kõrvu pinisema küsimus, mismoodi see postindustriaalne teenuste- või infoühiskond ikkagi toimib. Ma ei ole sellest ausalt öeldes kunagi täpselt aru saanud. Ma suudan enam-vähem ette kujutada süsteemi, kus üks osaleja muudab oma jõudu ja mõistust rakendades hunniku mulda kõrvitsaks ja teine hunniku maaki labidaks, misjärel esimene saab labida abil rohkem kõrvitsaid kasvatada ja teine jagab oma kõrvitsat õpipoisiga, kelle abil rohkem rauda sulatada. Aga kuidas see asi käib siis, kui kõik on klienditeenindajad või teadmustöötajad? Millised on rikkuse allikad? Kui tulevikuinimese tööelu on selline, et nädalas 10 tundi töötab ta mingis kõnekeskuses, 2 tundi toimetab tasuta mahetoiduvõrgustiku veebilehte ja 16 tundi teeb vabatahtlikku tööd kohalikus vanadekodus, siis kust saab ta raha, et söögi ja korteri eest maksta? Riigilt? Aga kust tulevad riigi maksutulud? Ikka seesama küsimus, mis ametiühinguliidril Fordi tehases: “Nojah, aga kuidas te kavatsete panna robotid autosid ostma?”

Kõige tähtsam on leida paat

Posted in * by tavainimene on 18/09/2010

Ma pean sõitma Soome ja see teeb mind närviliseks.

Esiteks tunnen ma ennast lahe taga vaese sugulasena — oma ilmselgelt kunstnahast käekotiga. Jutud, et “välismaal ei huvita kedagi, kuidas sa riides käid” ei vasta minu arvates tõele. Ja kuidas veel märgatakse, ja tehakse ka vastavad järeldused. Tennised disaineriülikonna juurde ei pane tõesti kedagi kulmugi kergitama, aga idaeurooplase turult ostetud kingad tuvastatakse ilmeksimatult ära. Ja tehakse, nagu öeldud, vastavad järeldused.

Teiseks ei oska ma soome keelt. Kui ma seda kunagi iidammu natuke õppisin, ei pidanud kaheksakümnendatel välja antud õpik ega kolmekümnendatel välja antud õpetaja miskipärast vajalikuks mainida, et tegelikult ei räägi niimoodi isegi YLE uudisteankrud (siis vist küll veel “telediktorid”). Et kui kirjakeeles on “minä olisin”, siis tegelikus soome keeles on “mä’ois” või midagi sellist. Esimest korda Helsinkisse sattudes tundsin end nagu Paganel, kes on eksikombel hispaania keele asemel portugali keelt tudeerinud.

Kolmandaks, ja see on kõige olulisem, kardan ma laevasõitu. Mul on veesõidukitega valdavalt negatiivsed kogemused, kummipaatidest kuni parvlaevadeni. Viis korda tormi käes, kaks korda karil ja üks kord mootoririkkega triivimas — minu meelest on seda ebaloomulikult palju inimese kohta, kes umbes kümme korda elus ongi laevaga sõitnud. Kahjurõõmsad kolleegid meilisid mulle eile ilmaennustusi vahvate tsüklonite piltidega.

Noh, mis seal ikka. Ka see asi läheb mööda, nagu klassikud on öelnud. Ikka väike vaheldus enne peale vajuvat suurt sügist.

Kuigi elu polnud kerge, leidus siiski küllalt õnne

Posted in * by tavainimene on 17/09/2010

Karsten Brüggemann kirjutab Sirbis, et mittevene rahvaste ohvrinarratiivi tajutakse transnatsionaalse ajaloodiskursuse kontekstis ühedimensioonilise  vaateviisina. Ja et kui räägitakse mittevene rahvaste “venestamisest”, siis oleks ühedimensiooniline  uurida ainult seda, kuidas see tundus inimestele на местах — tuleks küsida ka, mida taotleti tegelikult impeeriumi keskuses. Brüggemann pakub, et taotleti täiesti normaalseid ja mõistetavaid impeeriumi-asju. Eestlased, ärge võtke isiklikult.

Kirillitsale üleminek ei tähendanud keele  nivelleerimist, sest tänu erinevatele diakriitilistele märkidele oli 1930ndate aastate lõpus kirillitsale üle läinud keeltes kokku üle 300 erineva sümboli. Samal ajal toetas keskus kohalikes keeltes raamatute väljaandmist. Vene keel oli regiooniülese suhtlemise keel ega pidanud asendama kohalikke keeli.

Noh, kui mina oleksin imperaator, siis ma arvatavasti toetaksin kohalikes keeltes ainult nende raamatute väljaandmist, mis minu vägevust ja heldust ülistaksid. Ja uue tähestiku juurutamine oleks minu meelest hiigla kaval nipp, võõrutamaks kohalike keelte kõnelejaid paari põlvkonnaga nonde vanade ja nurjatute raamatute lugemisest, kus minu vägevust ja heldust ei ülistatud.

Ajalooteadus peab alles õppima nägema (Baltikumi) nõukogude kodanikes indiviide, kes oma isiklikke argisoove ja -tahtmisi rahuldasid ja seejuures koguni õnnelikud olid. /…/ Kui ajalooteadus tahab paremini mõista elu võõra võimu all, peab ta rohkem pöörama tähelepanu argikogemusele Baltikumis nii tsaaririigi kui nõukogude võimu tingimustes. Üksnes rõhumisele ja vägivallale keskendumine pole lahendus.

Muidugi tuleb ajaloodiskursuse kontekstis arvestada eeskätt mõistetavat ja paratamatut soovi saada suhkruroogu ja puuvilla ning teiselt poolt ka arvukaid õnnelikke tunde laulu ja tantsuga, mis kuulusid istandusetööliste argikogemuse hulka.

Ei, ega ma saan lugupeetud professorist aru (muidugi oli N. Liit midagi enamat kui GULAG), aga minu meelest on ta tiba liiga kärsitu. Ohvrinarratiivist on raske loobuda enne, kui laibad on maha jahtunud. Talvesõda tundub ikka veel ühedimensiooniliselt ülekohtune, aga Põhjasõda on juba täiesti korralik transnatsionaalne ajalugu. Kolmesaja aasta pärast tekitavad natside maailmavallutusplaanid meis sama vähe ebateaduslikke poliitilis-moraalseid küsimärke kui praegu peatükid hunnidest.

Ega ma tõtt-öelda väga ei usu, nagu õnnestuks ajalooteadust poliitilise osmoosi eest kaitsta. Niinimetatud apoliitilisus on ka teatud poliitika.

Tinistajad

Posted in * by tavainimene on 15/09/2010

Tartu Postimehe terve viimane külg tutvustas auratransformatsiooni teenust. Nimelt, kui te olete sündinud enne 1980ndate lõppu (st olete tänaseks jõudnud iseseisvalt raha teenimise vanusesse), siis on suur tõenäosus, et teie aura ei kõlba enam kuhugi. Õnneks on litsentseeritud (!) auratransformaatorid, kes mõõduka 2000-4500 kroonise tasu eest oma teadvuse abil teie vana aura ära lahustavad ning uue üles ehitavad. Ühe seansiga saab endale indigoaura, aga selle päris õige ehk kristallaura jaoks tuleb transformatsiooni korrata.

Uurisin teraselt, ei olnud kuskil kirjas, et kommertstekst. Ei olnud ka vihjet, et tegu on huumorileheküljega. Ajakirjanik ei maininud isegi möödaminnes vähemasti teoreetilist võimalust, et tegu on raskekujulise jama, jura ja lollusega.

Nojah. Õnneks on mul ka hea uudis. Inimesed, kes te seda postitust loete — te ei pea enam oma aura pimpimise pärast muretsema. Nimelt kodeerisin ma tekstisse kõrgema vibratsioonitasandi peenmateeria kvantenergiasümbolid, mis annavad teile kõigile hoobilt BriljantAura™. Ja seda kõike täiesti tasuta. Säästetud raha eest võite endale Aura keskuse aastapileti soetada.

Jaan Tatika õpilased

Posted in * by tavainimene on 14/09/2010

Tänahommikuse kohvipausivestluse teemaarendus: tatrapaanika → koeratoidu hinnad → hääljuhitavad  kassikonserviavajad → suurfarmide automaatsöötjad → RFID → süsteem, mis toidupoes kontrollib riiulilt võetud toote toitumisalast infot ja võrdleb seda ostja tervisenäitajatega ning sunnib kolesteroolikut kerge aga ebameeldiva elektrilöögiga vorstijuppi käest kukutama.

Väiksed rõõmud

Posted in * by tavainimene on 13/09/2010

Eelmine sügis avastasin enda jaoks kõrvitsa uues rollis — nimelt supi sees. Sel aastal suutsid meeldivalt üllatada punapeedid. Ma olin neid seni ikka ainult keetnud ja salatiks riivinud. Aga nüüd proovisin peediribasid ahjus küpsetada, natukese õli ja soolaga, mõned küüslauguküüned sekka visatud. Tulemus on kordamist väärt. Toorjuustuga maitses hea ja maksapasteet oleks ka kõrvale sobinud. Kaalikaikaldus ei tundugi enam nii nukker.