Samal ajal linnas

Heavy metal tomatid. Aga no nad on ju nii tillukesed. Paljukest neisse seda pliid ja elavhõbedat ikka mahub?

Agrogeomeetria

Saage tuttavaks — Cornichon de Paris a.k.a. Kurgid, Mis Ei Kasva Pikemaks Kui Seitse Sentimeetrit. Et säilitada oma usk inimestesse, pean ma järeldama, et need on kurgid, mis pärast 7 cm pikkuse saavutamist hakkavad edasi kasvama laiusesse, nii et lõpuks on nende laius kolm korda suurem kui pikkus.

Peopidur

Sattusin ühel õhtul kuulma, kuidas reibas nooruk rääkis Saaremaale kavandatavast rannapeost hulga ägedate bändide ja diidžeidega. Oi kui kurvaks see jutt mind tegi. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt võiks mereranna jätta küll lainte, mändide ja lindude muusikale. No äärmisel juhul võiks rannas toimuda rituaalne paadipõletamine, kalja rüüpamine, lõõtspillimäng ja “Tagumine paar”, aga kindlasti mitte sajadetsibelline tabletimuusika ja kolmepromillised ossipifid.

Aga eks ma olen vana pidur. Sest täpselt sama nõutuks tegi mind Kultuuripealinna ajalehest loetud innovatsiooniprofessori arvamus, et laulupidu on liiga minevikku vaatav, liiga rahvariideline, üleüldse liiga rahvuslik ja liiga eestikeelne: “Laulupidu keskendus 19. sajandi ärkamisaega sobivale eestlusele ja konservatiivsusele, märksõnadki olid vastavalt näiteks maa, meri ja muld. /…/ Ma ei mõista, miks on meil vaja endid sel moel üles kütta. /…/ Me vajame, et meile tuleks haritud inimesi väljastpoolt, me tahame, et meie majandus ja kultuur oleksid seotud Euroopaga. Selle kõige jaoks on meil vaja väljapoole suunatud huvitavat kultuuripilti, mitte viitamist Ümera lahingule. /…/ Laulupeo tegemistesse võiks rohkem kaasata elanikke, kes ei ole eesti päritoluga. /…/ Tarvis on, et me saaksime väikese rahvana hakkama mitmesugustest kultuuridest pärit inimestega.”

Professor tuletab meelde, et “keegi neist noortest, kes laulupidu korraldab, ei ela niisugust traditsionalistlikku rahvariide-elu, millest laulupidu kõneleb,” ning hoiatab, et “kui me oma kultuuri uuendamisega ei tegele, kujuneb kaasaegseks kultuuriks hoopis see, mis meile väljast sisse tuleb, antud juhul kommertskultuur.”

Püüdsin kuidagi silma ette manada seda moodsat laulupidu — et suvises vabaajariietuses lauljad kogunevad kuskil mahajäetud metallitehases ja esitavad, saateks videoinstallatsioonid, vennasrahvaste koorimuusikat, mis räägib 21. sajandi suurtest väljakutsetest. Aga pole parata, minu sisemine hääl ütleb, et see, mis peaks innovatsioonimehe idee järgi olema eri rahvusest eestimaalaste tore vennastumispidu ja ühtlasi põnev atraktsioon turistidele, kukub tegelikkuses välja nagu mitšurinlik äpardus, millel olid tomati juured ja kartuli viljad. Ни богу свечка, ни чёрту кочерга

Pettumus

Ma olin “Maalehe” masendavasse naljalehekülge alati suhtunud kui üldiselt armastusväärse  sugulase kahjutusse veidrusse, umbes nagu teed juues luristamine. Aga see, et leht on endale nüüd esoteerikahullukeste upitamise rubriigi tekitanud, tekitas minus umbes samasuguse tunde, nagu oleks ekstsentrikust külaline otsustanud hakata pärast teejoomist minu diivani taha pissile. 

Ei, ei ole

Muu kääritatud jook

Ja valmis ta ongi. Sünnib kehval ajal juua küll — väga külmalt ja mitte üle kahe klaasi korraga.

Jutustav

Miskipärast intelligentse planeedi nime kandev lõbukeskus oli hilja õhtul veel avatud ning rahvas vooris sisse ja välja. Sees põlesid heledad tuled,  väljas hämardus ja tibutas vihma. Salkkond varateismelisi saatis üht tüdrukut bussi peale, lärmitses lõbusalt ja tegi talle läbi akna näovigureid. Tüdruk itsitas ja näitas neile – samuti läbi akna – keskmist näppu.

Kõnniteel seisis veel üks saatja. Pealt neljakümne naine – päevitunud, kõhn ja šikilt riides. Vist veidi purjekil. Temas oli ühtaegu midagi lapselikku ja kulunut. Naisel oli huul katki, nagu näkku saadud hoobist, nii et ta ei saanud õieti naeratada, kui püüdis juba bussis istuva sõbrannaga läbi akna suhelda.

Buss sõitis läbi õhtuse vihma ja inimtühjade äärelinnade. Tagaistmel istusid kaks poissi ja tüdruk. Tüdruk oli juba miniatuurne beibe, poisid aga ikka alles parajad konnapojad, ühel häälgi murdumata. Tüdruk lobises teise poisiga ühistest tuttavatest ja tühjast-tähjast; lapsehäälne püüdis ka vahele mehist nalja visata, aga nähtamatu mull tema kahe kaaslase ümber oli halastamatult sulgumas.

Rand oli tuuline ja inimtühi. Männiokkad torkisid talla all, käbid olid öisest sajust pehmeks vettinud. Pilvepiir järgis jonnakalt rannajoont — eemal mere kohal oli taevas sinine, kuid maa kohale tõi tuul üha uusi lillakaid pilvi. Viimaks hakkas jämedate piiskadega sadama. Trudging back over pebbles and sand / And a strange dust lands on your hands …

Linn oli kahvatu ja uimane nagu peale halvasti magatud ööd. Jaama ees laperdas parv priskeid tuvisid, paar sammu eemal kõhutas päikesesoojal roostetanud plekil kaks kõhna ja armilist uulitsakassi. Kumbki pool oli teise olemasolust pooleldi teadlik, jõudude vahekord oli ammu paika loksunud. Hatuses putkas haigutas müüja venekeelsete raamatute leti taga. Kell hakkas kolm saama.

Tuul oli vaikinud ja seisev õhk soojenes. Rong loksus pöörangukohtadel, rööbastee kõrval liivasel pervel õitsesid kollased karikakrad. Aknast peegeldusid tumedate puude taustal vastasseina aknad ja neist avanev vaade heinamaale, kus loog maas. Aknale oli kleebitud Kalev Kesküla luuletus Platoni riigist. Kui palju kordi olen ma küll juba sellesama akna all sõitnud ja teise poole peegeldust vaadanud?

Leidsin vaksali ees jakitaskust käkrunud viieka ja võtsin takso. Aknad olid lahti ja tuul tõmbas. Juht vaikis. Postkast oli tühi, nagu enamasti, ja trepikoda vaikne. Tegin aknad lahti ja toppisin pesu masinasse. Sõin ära kotis lömmi läinud pooliku võileiva ja jõin peale leiget kraanivett, maldamata oodata, kuni see külmaks jookseb. Homseks lubatakse jälle vähese ja vahelduva pilvisusega ilma, tsüklon on liikunud üle Eesti kirdesse, lähipäevil ilm oluliselt ei muutu.

Meie kirjakastist

Tähelepanu: See on õnnitleda teid tagi läbi tõkkejooksus sõelumise teel juhatuse selle makse töögrupile. Makse faili heaks kiidetud ja juhis anti meile üles vabastama oma makse ja aktiveerida ATM kaart kasutada.

 

Mida seal Nigeerias nüüd küll joogivee sisse pannakse?

Sibul otsib Sellerit

Tahtsin kirjutada midagi sarkastilist Vooglaiu järjekordse püsiväärtuste-filipika kohta, aga ei suuda, sest mind tabas nõrgestav itsitushoog, kujutledes, kuidas TÜ eetikakeskus peab maksumaksja miljonite eest illuminaatidega salajasi sideseansse, saamaks juhtnööre eestlaste kultuuripõhja edasiseks lõhkumiseks.

Puhkus, igatahes

Potitäis kurke on hapnema pandud. Esimesed kuus purki marineerituid neile lisaks. Maasikad on  moosiks keedetud, peenrad kõblatud, muru pügatud jne. Lehtertapud õitsevad ja mais on minu pikkune. Ubadele hakkan täna nööre toeks vedama.

Tantsupidu ma ei jõudnudki telekast lõpuni vaadata — kustusin lihtsalt ära. Laulupidu oli see-eest tore. Mul on jätkuvalt tagasihoidlik eriarvamus masside esitatava roki ning bändisaatega koorilaulu suhtes, aga no küll ma kannatan ära. Ilus on ikkagi isamaa pale.

Tüütum lugu on ühe sulelise solistiga. Pagana tobe musträstas on kuhugi maja lähedale  pesa teinud ja nüüd ta muudkui paanitseb: kui a) näeb mõnda kassi, b) näeb mõnda inimest, c) haistab või kuuleb mõnda kassi või inimest, d) miski meenutab kasside või inimeste olemasolu jne. Tema ärev “hüp hüp hüp” või “tüt tüt tüt” (ma ei valda linnukeelte transkriptsiooni) käib ööd  ja päevad läbi. Hommikul kell neli läks kisa lausa hüsteeriliseks, ilmselt oli mõni kass jahiretkelt koduteel. Mulle meenutab see linnuke lihtsameelset tõusikut, kes on lasknud endale pähe määrida papist maja kaubavaksali ja lennuvälja vahel ning nüüd pommitab asutusi kirjadega.

Aga puhkus on ikkagi tore, isegi kui linnud magada ei lase. Küll ma pärastlõunal võrkkiiges tukun.