Aru puru

Lugesin Andrei Hvostovi “Sillamäe passiooni” tegelikult juba mitu nädalat tagasi. Kibe reisikiri kadunud tsivilisatsioonist. Mõtlesin tükk aega, et ega nõndanimetatud vabas maailmas sündinule-kasvanule polegi vist õieti võimalik nõukakogemust edasi anda. Välja kukub ikka mingi Bondi filmide karikatuur-USSR.

Mnjah, eks ma isegi olen tundnud teatavat pahelist mõnu, kirjeldades skandinaavlastele (peaaegu liialdamata), kuidas me keskkoolis sõjalise algõpetuse tunnis AKMi materiaalosa õppisime. Ma peaaegu nägin nende vaimusilma ees  sedasama Bondi-linti jooksmas. Kuigi tegelikult olid meil ju hoopis need… disko ja tuumasõda. (Mingis ulmekas oli vist see, et kauge tuleviku ajaloofilmis istuvad 20. sajandi lõpu mehed baaripukkidel, kõvakübarad peas ja frakisabad tagumiku all, ning imevad kõrrega viskit.)

*

Vahel jäävad loetust-kuuldust mingid suvalised killud kuhugi vahemällu ja tekitavad imelikke erroreid. Hvostov mainis kuskil oma raamatu alguses, et tema nooruses olid teismikud palju rohkem vinnidega hädas kui praegu. Siis lugesin mingit meestearsti kurtmist, et Eesti meeste viljakusnäitajad on viimase 15 aastaga järsult langenud. Täna sattusin peale uudisele, et merevette satuvad naissuguhormoone sisaldavad ravimijäägid ja neile sarnase toimega kemikaalid, mis mõjutavad olulisel määral vee-elustikku.

Noh, siit peaks stsenaariumi kokku saama küll. Sillamäel elav ajakirjanik vestleb kalurist sõbraga, kes kurdab, et võrku jääb viimasel ajal veidraid kalu, kes pole justkui emased ega ka isased. Ajakirjanik mõtleb kurisoosumi kohta kohalikku lehte nupukese kirjutada, aga põrkub vastu seletamatuid takistusi. Võib-olla varastatakse ta arvuti ära, võib-olla teeb õhtusel tänaval möödasõitev auto talle napika. Aga samal ajal hakkab kogunema ka teisi vihjeid, detaile ja andmeid. Pöördeliseks osutub hetk, kus ajakirjanik vaatab oma vana klassipilti, millel oma kaks kolmandikku poisse roosatab rikkaliku akne all. Samas kui nüüdse aja noormehed on näost kõik nõnda klaarid … Samm-sammult jõuab ajakirjanik Sillamäel, Moskvas, Floridas ja Tokyos jälgi ajades selgusele, et Maailmavalitsejate Komitee sokutab juba mõnda aega veevärkidesse antiandrogeene, lootes ühtaegu kahandada naiste sünnitus- ja meeste sõdimishimu. Sellel plaanil on võrdselt mõjukaid pooldajaid ja vastaseid, kes ei kohku oma eesmärkide nimel millestki tagasi. Kas Sillamäe mees suudab kõik päevavalgele tuua?

*

Võeh, mis tobedus. Marss-marss  “Väikest Illimari” lugema!

 

“Idioot”

Mõtlesin minna vaatama uut Eesti filmi “Idioot”, aga võtsin nõuks enne romaani uuesti üle lugeda.

Oh sa kallis aeg. Küll oli raamat allakriipsutusi täis, viimasest lugemisest 10. klassis. (Ilmselt sai kirjandiks valmistutud; vähemasti pole see kirjand säilinud.) Ja muidugi olid kõik kriipsutused absoluutselt valedes kohtades. Üleüldse, missugune barbaarne komme. Puhkisin nördimusest ja pööritasin silmi, nühkisin kummiga kõik jutid maja ja vedasin kohe õigetesse kohtadesse uued asemele. Taganjärgi mõeldes oleks võinud teist värvi pliiatsi võtta. Kui elupäevi antakse, saab äkki kunagi veel kolmanda ringigi peale — teismelisena pakkusid huvi ikka kired, nüüd keskealisena psühholoogia ja sotsiaalia, varuks jäävad veel moraal ja religioon.

Aga et siis filmist. Lühikokkuvõte oleks selline, et nagu oleks tehtud tragöödiat Monty Pythoni väljendusvahenditega. Omamoodi nukufilm, nii aeg, koht kui tegelased äärmuseni tinglikud ja võõritatud. Ei meeldi mulle eriti selline laad. Ma kahtlustan (eks ikka omaenda rikutuse foonilt) seal mingit sellist plaani, et “kuna hästi teha võib-olla ei tule välja, siis teeme kohe algusest peale kindluse mõttes nii veidralt, et poleks võimalikki öelda, kas see on hea või halb”. Nii et pealtnäha julge teos on omamoodi just kindla peale minek.

Päris mitmes kohas krimpsutasin valuliselt nägu. No see dialoog. Keelt ei ole ikka võimalik ära võõritada. Eriti häiris miskipärast see, et kui venekeelsetes tiitrites ütles tegelane (umbes) “не могли бы вы одолжить мне тысячу, любезнейший”, siis eesti keeles kõlas “kle, saad sa mulle tonna laenata”. Võib-olla oli selle taga mingi taotlus, aga mulle jäi see tabamata.

Samuti oli mul kahju sellest, et Aglajast oli koos teiste Jepantšini tüdrukutega tehtud groteskne pupe ja inimest — armunud, arga, solvunud, uhket, lootusrikast, kõhklevat, piinlevat neiut — temas ei avanenudki. Nagu jäi kesiseks ka vürsti kuju, kes mõjus tõesti pigem pingutatult naeratava tobukese kui läbinägeliku, ausa ja kannatavana. Kõik need kalad ja tuvid ei teinud temast usutavamat messiat.

Seevastu Rogožin ja Nastasja Filippovna olid minu meelest head. Tõesti head, algusest kuni lõpuni. Ju siis põrgu on tänapäeva inimesele usutavam kui taevas. Nojah, paraku. Kui Dostojevskil võrgutati traagiline kangelanna vististi 16aastasena, siis filmi jaoks, märkasin, tuli see hukatuslik sündmus 12. eluaasta juurde nihutada — kuuesteistaastase kabistamine nüüd mõni patt.

Mis mulle veel meeldis? Rong kui kirik (või vastupidi) — väga tore leid mu meelest. Puupinkidel tukkujad, kes loodavad, et väljudes on nad kuskil mujal kui sisenedes. Nastasja Filippovna portree kui anti-ikoon oli hea. Žilett Rogožinil kaelaristi asemel kaldus juba kitši, aga ikkagi miskipärast mulle meeldis. Ja tegelikult oli veel tugevaid stseene, kus see hirmus kunstilisus tagaplaanile jäi ja inimesed esile tõusid, nii et sai neile kaasa elada. Aga siis jälle — parts! — miski imelik pisuhänd.

Mõtlesin veel, et film peaks ju tegelikult olema romaanist täiesti eraldi seisev teos. Või ei peaks? Illustratsioon ta ju ometi ei ole, ega kommentaar? Ma siiski kardan, et kui ma poleks raamatut lugenud, poleks ma filmist suurt midagi aru saanud. Eks ma nüüd siis arvustustest ja intervjuudest loen, mis ja kuidas. 

*

Jah. Hommikupoole istusin ühel töökoosolekul. Istusin suure akna, õieti klaasukse vastas, kust lõunane päike mulle otse näkku paistis, nii et ma hädavaevu nägin teisi laua ümber istujaid. Aga ma ei vaadanudki neid, sest minu pilk oli pidama jäänud eemal seisval väiksel majal. Maja oli puust ja pruuniks värvitud. Tagaplaanil olid tumedamad kuused, aga otse maja ümber seisid mõned kased, mille kollastest lehtedest päike läbi paistis nagu kallist pitsist. Ja selle kuldse pitsi kumas seisis katusel korstnapühkija — imeliselt graatsiline ja peen must kuju. Ja ta seisis seal katusel, ja mina vaatasin teda, ja tollel hetkel ei olnud midagi muud maailmas olemas.

***

Pimedas tööle.
Pimedas poodi.
Pimedas voodi.

Nõnda kaamos majja toodi.

Ooper käib ka puhvetis

Tuna ja täna

Käisin uusi saapaid sisse kõndimas ja tegin päris pika tiiru. Kunagine Anne pood, selgub, on remondis. Ja poe ette on rajatud uus parkla värske asfaldi ja valgete triipudega.

Kunagi olid optimistlikud nõukogude linnaplaneerijad sinna kavandanud omamoodi mikrorajooni keskuse — ümberringi selvekauplus, taarapunkt, juuksur ja veel mõned teenindustöökojad, keskel purskkaev, mõned põõsad ja pingid. Selline inimeste kohtumise ja suhtlemise koht.

Vaimusilm rändas tagasi kaheksakümnendate algusesse, miskipärast pärnadest lõhnavasse palavasse juulipäeva, ja ma peaaegu nägin neil pinkidel istumas lapsevankritega noori emasid ja kandevõrkudega pensionäre (mees panamakübaras, naine tsutt liiga lühikeses lillelises kuntsiidist kleidis).

Nüüd on seal, jah, parkla. Aga kui need pingid olekski jäänud, siis vist ei koguneks sinna enam ei noori emasid ega pensionäre, vaid pigem pudelikorjajatest odekajoodikuid. Nemad on vist viimased, kes vajavad avalikku linnaruumi, kus huvikaaslastega vahetult suhelda. Alkovastase ennetustöö liikuvad välireklaamid.  

Elu mõõnavetel

Ma olen vist viimane, kes tunnistaks, et universum tahab mulle millestki märku anda. Aga ma olen valmis möönma, et kui inimesel on mingi sisemine soodumus, siis hakkavad talle infomassiivist silma jääma teatud killud, mis hakkavad moodustama mustreid.

Viimastel nädalatel on mitu pool- ja peaaegututtavat inimest enneaegset surma surnud. Ühega lobisesime alles paar nädalat tagasi töökoosolekul. Reedel pidime jälle kokku saama, aga teda ei tule enam. Infarkt või insult, täpselt ei tea ja mis seal vahetki — riskitegurid nagunii samad.

Nüüd siis teatas perearst mulle, et kolesterool on ikka kõrgevõitu. Äärmiselt halb uudis, arvestades seda, et ma olen viimased paar kuud peamiselt õuntest ja kõrvitsatest toitunud. Mis toidud saavad olla õuntest ja kõrvitsatest kolesteroolivaesemad? (Perearst: “Jah, aga kas te olete proovinud neid hautada?”)

Õnneks leidsin probleemile lähiperspektiivis lahenduse. Käisin linnas ja ostsin endale saapad. Nüüd on see mure, mida süüa teha, kuu lõpuni murtud.

Kunstisaalis

Sattusin kunstinäitusele. Üpris erandlik sündmus, tuleb tunnistada. Eriti erandlik oli see, et näitus asus ühe maakultuurimaja keldris asuvas kreeka tavernis. See kõik oli äärmiselt kummaline. Aga näitus oli minu meelest väga hea — Ervin Õunapuu “Miraažid”. Fotonäitus, mis tegi vaatajale must-valgel selgeks, et maailm on isegi veidratel, naiivsetel, näiliselt absurdsetel ja juhuslikel hetkedel siiski täiuslikult loomulik, samas kui igatsugu sirbid-vasarad, ristid, poolkuud ja muud puuslikud mõjuvad selles maailmas nagu tühja taevasse eimillegi külge riputatud hiiglaslik lusikanagi. Mis käib arvatavasti komplektis Russelli teekannuga.

Kirjutamine – kaunis hää, lugemine – nõrk

Sattusin eile jälle Õpetajate Lehte lugema ja meel läks mõruks. Jutt on uut tüüpi emakeele riigieksamist. Esiteks läks meel mõruks sellepärast, et ma olin just jõudnud nõuks võtta proovida tänavu puhalt oma lõbuks ka küpsuskirjandit kirjutada. Ja nüüd nad siis kaotavad selle ära, väidetavalt sellepärast, et noored esitavad omaloomingu pähe varem valmis kopipasteeritud kollaaže võõrastest mõtetest. Samuti näitavat uuringud, et kui keskkoolilõpetaja kirjaoskusel pole viga, siis lugemisega ja loetu mõistmisega on asjad halvemad. Nii et nüüd tuuakse siis lugemisoskuse proov gümnaasiumi lõppu. Kakssada aastat tagasi tehti seda arvatavasti külakooli esimese klassi kevadel. Oh, jah.

Aga veel kurvem on asjaolu, et uut tüüpi eksamit mina ilmselt ära ei teeks. No näiteks on alustekstis selline lõik: “Sel kevadel (2008) korraldas Eurobaromeeter väärtuste uuringu, mis näitas, et Euroopa Liidu 27 liikmesriigi elanikest vaid veidi üle poole (54%) arvab, et me oleme üksteisele väärtustelt lähedased, aga kolmandik ei jaga seda seisukohta. Niisiis saame vaid üsna tinglikult rääkida ühiste väärtuste liidust. Seda kinnitavad ka sagedased konfliktid ja sallimatust kultiveerivate äärmusliikumiste üsna kiire kasv. Omaette tegur on kindlasti kasvav sisseränne, mis toob juurde erineva tausta ja kultuuriga inimesi, kes tahavad küll osa saada euroopalikust heaolust, aga pole mitte alati nõus jagama samu põhimõtteid.” Ja selle põhjal küsimus: “Mis allikale tuginedes autor väidab: “Niisiis saame üsna tinglikult rääkida ühiste väärtuste liidust”? Nimeta kaks peamist põhjust, mis lubavad autoril nii väita.”

Allikana on õige nimetada Eurobaromeetri uuringut ja põhjustena sisserännet ning äärmusliikumiste kasvu. Hmm. Ühe uuringu tulemus on allikas ja muud tähelepanekud on põhjused? Äärmusliikumiste kasv on põhjus, mis lubab autoril väita, et tegu pole ühiste väärtuste liiduga? Põhjus lubab midagi väita? Minu meelest on siin miski nihu. Väita lubab minu meelest argument, asjaolu, tõsiasi vms. Põhjused mitte niivõrd ei luba, kuivõrd sunnivad midagi väitma. Ja neid (põhjusi) me alustekstist minu meelest eksplitsiitselt ei leia.

Minu jaoks ei ole siin tegu niivõrd tekstist arusaamise kui testi koostaja mõttemaailma ära mõistatamise testiga. Aga noh, ilmselgelt ongi emakeeledidaktikutel põhjuse-tagajärje kategooriatest väheke teistsugune arusaam kui mul tavainimesel. Nimelt sessamas Õpetajate Lehe numbris väidab Märt Hennoste: “2014. aastal tõstetakse eksamisoorituse künnis 50 protsendile, ka sellega on põhjendatud vajadus uue mitmeosalise eksami järele.” Kõlab kõigele lisaks, nagu oleks see soorituskünnise tõstmine mingi vääramatu loodusjõud, mitte nendesamade HTMi ja REKKi poliitika.

Ah jaa, katseeksami tulemustest selgub, et test on kalibreeritud nii, et tulemuste Gaussi kõver tipneb kuskil 60 punkti juures. Matemaatikas pädevad võivad ise edasi arvutada, mitu protsenti lõpetajaid siis plaanitakse künnise taha jätta. Vastus on Hennostel ka valmis: “Ilmselt tuleb õpilastel juba gümnaasiumi astumisel põhjalikumalt kaaluda, kas see on ikka kõige õigem koht põhikooliõpingute jätkamiseks. Tähtsustada tuleb teadmisi ja oskusi, mis on gümnaasiumijärgseiks kõrgkooliõpinguiks vajalikud ja piisavad.” Nii et noored, ärge unustage, hiigelsummade eest renoveeritud ja sisustatud kutsekoolides ootavad teid ehitusviimistleja, automaalri ja kokaabi põnevad ja perspektiivsed erialad, mis peavad tagama Eesti jõudmise Euroopa 5 rikkama riigi hulka ning Euroopa jõudmise maailma kõige konkurentsivõimelisemaks teadmistepõhiseks majanduseks.

Pollyanna

Tuleb lihtsalt muuta inimeste suhtumist, ja see ei maksa midagi.

Karistai

Ma saan oma arust üldjoontes aru nende Wall Streeti okupeerijate emotsioonidest. Aga ma ei saa täpselt aru nende ambitsioonidest. Mida nad soovivad, millele loodavad? Et kui nad oma õiglases nördimuses piisavalt kaua tänaval seisavad, hakkab pankuritel viimaks häbi ja nad tulevad oma kontoritest välja loosungi all “kõigi maade proletaarlased, vabandage”?