“Hulkade sõgedus”

Tagakaane annotatsioon ütleb, et autor käsitleb “värvika ja vaheda sõnaga” praeguse aja kõige vastuolulisemaid küsimusi. No ma ei tea. Eestikeelne tõlge on pigem puine ja konarlik, mõned laused suisa arusaamatud. Ma väga kahtlen ka selle originaali vaheduses; värvikuse eest jääb aga tänuvõlg ilmselt suuresti arvukate tsitaatide autoritele. Kahetsen, et konservatiivse kallakuga kirjastusele raha andsin; oleks pidanud lugema inglise keeles ja laenutama raamatukogust. Aga ideoloogiliselt laetud kirjanduse puhul on ju alati oht, et — “Ahju!”

Mis need praeguse aja vastuolulised küsimused siis on? Eks ennekõike ikka seks. Sest millest iganes on jutt — asi on tegelikult seksis. Välja arvatud siis, kui jutt käib seksist. Sest siis on asi võimus. Kes seda õieti ütleski? Murray kirjutab soost, seksuaalsusest, rassiprobleemidest ja sotsiaalse õigluse eest võitlejatest, kes tema meelest õõnestavad nurjatult ühiskonna alustalasid — ja just nüüd, kui asjad on võrdsete õigustega juba täitsa hästi! Jah, kas pole kole? Just siis, kui perestroika ja glasnost olid juba nii palju saavutanud, hakkasid need äärmuslased vabariigi taastamist nõudma!

Kas soolise ja rassilise ebavõrdsuse/ebaõigluse probleemid on Kollektiivses Läänes tõepoolest lõplikult lahendatud? No kui keskealisele valgele heteroseksuaalsele mehele nii tundub … ma ise kaldun arvama, et rõhumise hinda tuleks küsida eeskätt rõhututelt. Ja võtta valemisse Trump. Ja nüüd ka Roe v. Wade. Kuskilt ma lugesin väidet, et antifeministlik kontrrevolutsioon on alles hoogu kogumas. Nimelt on noorepoolsed mehed nördimusega avastanud, et esimest korda pärast küttide-korilaste ajastut on ka neil taas tekkinud surve olla vastassoole atraktiivne — kuna meheta naist ei ähvarda enam näljasurm või kloostrisse saatmine. Sellist ülekohut ei saa kannatada!

Samas võiks marksistlik mõttesuund pakkuda just lohutust: patriarhaat pole põhjustatud sellest, et mehed on kurjad või halvad. Lihtsalt — tootlike jõudude ja tootmissuhete areng. Murray nõuab aga nördinult, et kas siis meessõdurid peavad nüüd sõjaväljal rohkem nõrkust ilmutama. Vaat sellega on nii, et tööalane ja eraeluline tuleb lihtsalt lahus hoida. Tugev sõdur peab olema hooliv isa, nii lihtne see ongi. Nagu ka kodus õrn ema peab olema tööl asjalik ja kehtestav. Olemata seejuures kamandav mõrd. Millest te siin aru ei saa?

Murrayl on teisigi kummalisi vaateid. Geid on tema väitel ühiskondlikult kahjulik element, sest nad ei panusta ühiskonna taastootmisse, vähemasti mitte õigel viisil, vähemasti mitte geimeeste paarid. Geimehed, muide, on ühiskonnale eriliselt ohtlikud seetõttu, et nemad on saanud osa Suurest Müsteeriumist — nimelt sellest, mis tunne on olla penetreeritud. Selle koha peal peitsin ma pea raamatusse ja pupsusin ohjeldamatult naerda. Ja mehed pidid meil see ratsionaalne ja loogiline sugupool olema? Khmm, kulla autor, kui see müsteerium teid nii väga painab, siis, khmm … noh … on olemas igasugused, teate küll … Teine koht, kus ma silmi pööritasin ja puhkisin, oli see, kus autor kirjutab, et naised ei peaks taotlema mingit sotsiaalset võimu, kuna neil on olemas täiesti unikaalne võime mehi peast segi ajada. Kolmas koht oli see, et “rikkus pole mingi privileeg, kuna teeb inimese laisaks”. Selle peale tahaks enamus vähem valgustatud lugejaid ilmselt küll piimamees Tevje kombel jumalalt nõutada, et saatku ta seda rahaneedust kohe rohkem. Ja neljas koht oli see, kus väidetakse, et tehnoloogiafirmad ja programmeerijad üritavad heterodele ja valgetele “kohta kätte näidata”, lastes algoritmidel kuvada otsingufraasi “valge heteropaar” tulemusena ka värvilisi geipaare. Oeh. That’s not how it works. That’s not how any of it works.

Lisaks geidele saavad ka naised puid alla — selle eest, et nad tahavad olla seksikad, aga mitte seksobjektid. Miks naised ennast meigivad, kui nad ei taha, et neid kannikast krabatakse, mh, ah? Huulepuna signaliseerib teatavasti seksuaalset erutust! Oijah. Vähemasti tunnistab autor, et väline atraktiivsus annab inimesele ühiskonnas ka mitteseksuaalseid eeliseid, kuigi ta neid kaht propositsiooni omavahel ära ei ühenda. Seevastu on ta pahane, et #metoo-liikumine on teinud meestele nii keeruliseks töökohal suhete algatamise: kas tõesti tohib ainult ühe korra vastassoost kolleegi kohtingule kutsuda?! Lugupeetud Douglas Murray, ma ei ole maailma suurim deitimisspets, aga isegi mina oskan teile selle asja ära seletada. Kui te kutsute vastassoost kolleegi deidile ja ta keeldub, siis tõesti pole rohkem mõtet üritada. Aga kui ta tuleb, siis selgub juba suhtlemise käigus, kas see esimene kord jääb viimaseks või mitte. Jällegi — kui kaaslane ütleb, et ärge rohkem üritage, siis nii ongi. See pole koht, kus visadus viib sihile. Murray aga vihjab, et naised on alatud šantažeerijad, kes ise fantaseerivad salamisi, kuidas keegi neid vägisi võtab. Sellist jama on juba raske kommenteerida. Samuti ei ole kunstnibud ja kaamelisõraproteesid mingi peavool. See meenutab meest, kes kutsus politsei, kuna tema aknast paistab vastasmaja, kus paljas naisterahvas teeb igasugu ilgusi, ja kui politseinik aknast välja vaadates nentis, et midagi ju ei paista, siis õpetas kaebaja, et tuleb ronida riidekapi otsa ja kael hästi pikaks küünitada.

Üleseksualiseeritud muusikavideod — sama asi. Igasugust tehakse. Võib-olla on see artisti eneseiroonia. Või protest. Või lõbus huligaansus. Või produtsendi surve. Või sotsiaalne eksperiment. Võib-olla väljendabki see segadust, mida atraktiivne noor naine tunneb, kogedes enda suhtes käivaid ühiskonna vastukäivaid ootusi? Ole atraktiivne! Aga maitsekas! Ole seksikas! Aga mitte litsakas! See ongi miiniväli.

Üleüldse — kui väga hoolega otsida ja kael pikaks küünitada, siis leiabki igasugust, nii Twitterist kui YouTube’ist. Leiab puhast sõgedust ja leiab teadlikult tendentslikult esitatud materjale. Parempoolsed ei ole tendentslikkuse süüst kindlasti mitte puhtad, kuigi nad vasakpoolsetelt nõuavad, et nood võtaksid kõiki väiteid oma ajastu kontekstis. Kas saab väita, et vasakpoolset sõgedust leidub sotsiaalmeedias rohkem kui parempoolset ogarust? Ma küll ei julgeks. Tõmba esmalt välja palk omaenda silmast jne jne. Miks sa kirjutad mustanahalise kirjaniku isa kohta, et ta oli Must Panter ja tal oli 4 naisega 7 last, selle asemel, et kirjutada, et ta oli kirjastaja ja raamatukogutöötaja? Miks Trumpi vastasel tussuprotestil osalenud tüdrukud on “purjus ja üleskruvitud”, aga tussust krabamise jutt pühitakse kuidagi vaiba alla?

Transsoolisuse teema kohta ma ütleks ainult: uskuge teadlasi ja arste. Kui arstid on lohakad või aja- ja rahapuuduses, siis tegelege selle probleemiga. Võib-olla tõesti on jumet ka sellel mõttel, et levitada arusaama, et tüdrukud ei pea olema tingimata roosad printsessid ja poisid Robocopid. Et kui tüdruk tahab kanda traksipükse, ronida üle aedade ja ehitada onne, siis see ei tähenda, et ta on vales kehas. Kuigi sotsiaalselt konservatiivne inimene ilmselt tunneb siin tõsist siseheitlust. Sest tüdrukud, noh, ikkagi peaksid ju olema naiselikud, sest nad on ju tulevased emad ja see on kõige kaunim ja üllam asi elus üldse ja eriti alatu on nõuda emaduse püha privileegi omades veel võrdset palka vaeste meestega, kes kogevad vägivalda, jäävad kodutuks, surevad vara jne. (Vaat see on veider. Kui jutt oleks mõnest etnilisest vähemusrühmast, kes on vaene ja haige ja vägivaldne, siis tõlgendaks konservatiiv seda ilmselt moraalse puudujäägina?)

Eestis jääb see transsooliste teema (nagu ka mitmed rassisuhete ja kultuurilise omastamise jms teemad) üldiselt ikka veel võõraks. Küsimus, mida me naistena teeksime siis, kui riietusruumi ilmub noku ja habemega naine või “naine”, on meile suuresti teoreetiline. Ma küll kahtlustan, et see on suuresti teoreetiline ka Briti ja Ühendriikide naiste jaoks. Mahlakas fantaseerimismaterjal kahtlemata, aga ikkagi teoreetiline. Lingvistiline. Et keda võib nimetada naiseks ja kelle kohta tuleb öelda “ise ennast queer-naiseks nimetav mees”. No ma ei tea, kui inimene teeb heauskseid pingutusi selle nimel, et funktsioneerida sotsiaalse naisena, siis tee talle seda heameelt ja nimeta teda nii, ei võta ju tükki küljest. Võib-olla olen naiivne, aga ma kahtlustan, et kujutlus suurest, mõjuvõimsast ja organiseeritud transliikumisest, kes haavatavaid ja segaduses lapsi hullutab, et oma ridadesse täiendust saada, on pehmelt öeldes üle võlli. Seevastu seadusandjad, kes tahaks kriminaliseerida emakavälise raseduse katkestamist, on maailmas täiesti olemas. Eks ta ole.

Kokkuvõttes tekib küsimus, kes need hulgad siis ikkagi on, kellele sõgedust inkrimineeritakse. Ridade vahelt selgub, et umbes 25% California sotsiaalteadlastest on see Leegion. Nojah siis. Sotsiaalteadlased on teadagi kahtlane seltskond. Eriti negatiivse näitena tsiteeritakse Judith Butleri väidetavalt täiesti arusaamatut lauset selle kohta, kuidas võimusuhteid ajas taastoodetakse. Siin ma soovitaks küll lugeda mitu korda ja püüda süveneda. Aga kaebuse peale, et “enam ei tohi midagi öelda” tsiteeriks vastu Ricky Gervais’d: “Please stop saying “You can’t joke about anything anymore”. You can. You can joke about whatever the fuck you like. And some people won’t like it and they will tell you they don’t like it. And then it’s up to you whether you give a fuck or not. And so on. It’s a good system.” Arusaadavalt on siin nüansse, on ülereageerimist ja tahtmatut ja (paha)tahtlikku vääritimõistmist, aga konservatiivseid suunamudijaid jätkub senimaani, ei ole neid kõiki Gulagi saadetud ega saadeta ka. See, et nüüd on võimalik kerge vaevaga guugeldada, mida keegi ilma asjadest arvas 20 aastat tagasi, ei ole woke-rahva süü. Nii et “Douglas Murray sõgedus” võiks õigupoolest olla selle raamatu pealkiri.

Suvetuuride aeg

Piletit ostes oli mulle justkui meelde jäänud, et etendus toimub suure saali rõdul. Aga piletile endale oli märgitud lihtsalt “suur saal”. Kümme minutit enne etenduse algust oli suurde saali viiva koridori uks kinni mis kinni ja kogu teatrimaja tundus täiesti inimtühi. Ronisin trepist üles rõdule ja pistsin pea ukse vahelt sisse: “Kas ma olen õiges kohas?” Heatahtlik teatritegija teatas, et etendus toimub küll siin, aga ma sisenen valest kohast ja liiga vara. Et õige koht olla “kassast paremale”. Lonkasin trepist alla tagasi; tõepoolest oli kassade juurde kogunenud juba omajagu hipstereid ja boheemlasi, kellest moodustunud pikk saba lookles välja uksest sildiga “mitte siseneda”. Tundsin tabamatut ärritust ja mõtlesin, et no olgu see nüüd siis üks tükk, mis tükk on. Aga siis tabasin, et ma olen juba osalusteatri osaline. Kas te olete oma kohaga rahul? Ei, ma ei ole rahul! Õigemini, ma isegi ei leia oma kohta üles! Tegelikult, selle oleks saanud veel tugevamini läbi mängida. Et just nagu mitte keegi ei tea, kus etendus toimub, inimestele jagatakse vastukäivaid juhtnööre, rahva hulka peitunud näitlejad algatavad stiihilisi otsinguekspeditsioone mööda kultuurimaja tühje koridore ja kabinette, kus taas igas toas antakse erinevaid hägusaid vihjeid stiilis “kuulsin, et kohviku keldris” või “ei, see viidi ju üle palmisaali” vms. Lõpuks on segaduses publik maja peale ära hajutatud ja siis saabki igaüks mõelda, kas ta on oma kohaga rahul.

Kui tükk lõpuks peale hakkas, paluti publikul lihtsalt natuke aega istuda ja rõdu saalist eraldavat halli seina vaadata. Minu tähelepanu pälvis hoopis ruumis ringi põristav porikärbes; mõtlesin, et kas see on rekvisiit ja kas tal on eraldi talitaja. Istumine muutus üsna kiiresti igavaks ja mul tuli kohe uus teatri-idee: inimene pannakse pooleteiseks tunniks täiesti tühja üksikkongi istuma. Seal saab ta siis mõelda vabadusest, rõhumisest, igavusest, üksindusest, ebaõiglusest, foobiatest ja igasugu muudest kunstiliselt sügavatest asjadest. Hohohoo, selle eest võiks juba mingile preemiale kandideerida või kuidas? Jah, etendus oli minu maitse jaoks, jumal paraku, igav. Hõre, lahja, laisk. Palju juttu, vähe teatrit. Jah, inimese koht — ruumiline ja/või sotsiaalne positsioon — saime aru küll, aga sama hästi oleks võinud Sirbist selleteemalist esseed lugeda. Tegelikult saingi sama tüki arvustuste lugemisest üksjagu eredama kunstielamuse kui etenduse vaatamisest. (Millest tuli kohe mõte, et fiktsionaalsete lavastuste fiktsionaalsed arvustused võiks olla omaette tore lugemine stiilis “kuidas rääkida raamatutest, mida te lugenud pole”.) Arvustused olid vägagi kiitvad; ju siis ikka mina olen küündimatu. Paraku on nii, et isegi paljas till laval — isegi mitte irooniline paljas till — ei veena mind autentsuses ja haavatavuses, pigem tekib sarkastiline mõte, et no ajage siis juba kõvaks ka.

See-eest õhtu teine etendus mulle meeldis, kuigi teatrit klassikalises mõttes oli seal veel vähem. Laval istus üldjoontes inimesekujuline masin (küborg? robot? android? humanoid?) ja hea mitu minutit püüdsin ma aru saada, kas mängib inimene robotit või vastupidi. Siis hakkas ekraanil jooksva video toel lugu lahti rulluma. Bipolaarse häire all kannatav kirjanik, kes tundis ennast rikkis masinana, üritas (mitte tõemeeli, vaid ikka n-ö kunstiaktina) teha endast tõetruud koopiat, mida oleks võimalik ära parandada. Ttranshumanism ja värk. Videol näidati, kuidas kirjaniku näolt võetud ülirealistlik silmaaukudega silikoonmask robotpea otsa venitati ja kohe tuli meelde hulk asju — “Mehed mustas” ja prussaktulnukas, Donnie Darko “why are you wearing that stupid man suit“, nahakaupleja Pontus, muinasjutt naisest hülgenahaga jms. Tüki nimi oli “Uncanny valley” ja väidetavalt tekitavad sellised peaaegu aga mitte päris inimesekujulised objektid teatavat erilist õõvatunnet. Minus tõtt-öelda mitte. Võib-olla on asi selles, et mul on ülearenenud animistlikud instinktid ja ma kaldun (näiteks) ka üldse mitte inimkujulisi mänguasju isikutena kohtlema. Kui keegi peaks — teatris või muidu — mõnel mängukoeral või sipsikul pea otsast rebima, siis hoidku ennast minu raevu eest. Aga võib-olla on asi ka just selles, et igasugu Sipsikud, Klaabud ja Kivinõiad on minu põlvkonda õõvaoru suhtes kõvasti treeninud. Sest jah, kui ma mõtlema hakkan, siis oma elu esimeselt teatrikülastuselt (umbes nelja-aastasena) põgenesin ma paanikahoos, sest kõik need rohelistes traksipükstes ringi keksivad “jänesed” olid minu jaoks liig mis liig.

Nii palju siis Baltoscandalist. Kahe tükiga seekord piirdusingi, kuna jäin piletite ostmisega hilja peale ja suurem osa etendusi oli juba välja müüdud. Selle suve seniste kultuuri- ja meelelahutusürituste kirja läheb veel Robert Linna ja Marten Kuninga sümpaatne akustiline kummardus biitlitele Antoniuse õues. Ja Pärnu rannas vedeledes lugesin läbi kaks kolmandikku romaanivõistluse auhinnatud tööst — Juta Kivimäe “Suur tuba”. Lugesin kärsitusega, oodates triviaalsetes elu- ja olukirjeldustes mingit uut dimensiooni, ja korraks nagu midagi lubaski, aga siis jälle — ei midagi. Karta on, et viimane kolmandik läheb üle pöidla sirvides. Lugemisjärge ootab nüüd Douglas Murray “Hulkade sõgedus”. Kohe selgub, kas wokeness on kultuurimarksistlik surmatants või hoopis elementaarne lugupidamine marginaliseeritud gruppide vastu. Palderjanitilgad on juba kapiservale valmis sätitud.