Kust tuleb tolm jne

Miks on nii, et kui mõni naine ütleb midagi lolli, siis mina kui naine tunnen ennast kaassüüdlasena, aga kui mõni mees ütleb midagi lolli, siis teistel meestel on sellest täiesti suva?

“Alistumine”

Lugesin läbi “Alistumise” ja “Serotoniini”, tuletasin diagonaalis meelde “Elementaarosakesed” ja sirvisin üle pöidla “Saare võimalikkust”. Houellebecqi lugemine eeldab paksu nahka, sest tal on palju mürgiseid mõtteid ja mõned neist kipuvad naha vahele pugema nagu teetanusebakter. Siis on kasulik vaadata endale peale ja küsida, kus see kriimustus mul asub. Nagu kätedesovahendit nimetati koroona alguses paper cut detector. Võib-olla sellise diagnostilise abivahendina ongi Houellebecqil kõige enam väärtust, sest kirjanduslikus mõttes, olgem ausad, ta päris suurtele prantslastele ikka kandadele ei astu, pigem nagu lõpetatud kõrgharidusega Kaur Kender või midagi sihukest. “Elementaarosakestes” on veel kunstilist ambitsiooni tunda, aga edasi — ports rebitud kilde, mille vahele on pitsitatud faabula. “Mehe jaoks on armastus ainult tänutunne saadud naudingu eest.” “Demokraatia on võimu jagamine kahe rivaalitseva gängi vahel.” “Meestevaheline vestlus näib pidevalt kõikuvat pederastia ja duelli vahel.” “Lits ei vali oma kliente ja just selles on tema suurus.” “On tõsi, et elu algab viiekümneselt, aga selle täpsustusega, et neljakümneselt on see juba läbi.” “Intelligentsusest on seksuaalsuhetes kasu ainult selleks, et naine teaks otsustada, millisel hetkel panna avalikus kohas käsi mehe riistale.” Eks ta ole.

Houellebecqi Romaanide Meespeategelane (HRM) on 40+ valgekrae, tal on mitmesugused lapsepõlvetraumad, suhted sünniperega katkenud, sõpru pole, naist ega lapsi pole, armuelu on olematu või juhuslik. Päevi sisustab perspektiivitu bullshit job (mis toob sellegipoolest sisse ebaõiglaselt palju), omaenda eksistentsi armetuse täielik tajumine, põletav kadedus nooremate ja seksuaalselt edukamate vastu ning küsitav lohutus sellest, et vananevad naised on veelgi haletsusväärsemad olevused. Jah, naised on kõige suuremad ohvrid, kuna üldiselt on nad meestest vähem verejanulised, samas on nende seksuaalne turuväärtus üürike. Meestele aga kõlbab ainult noor ja prink ihu, selline on kord loodus. Juba Houellebecqi esimene romaan “Võitlusvälja laienemine” rääkis sellest, et seksuaalses vabaturumajanduses on absoluutsed võitjad ja absoluutsed kaotajad ning mingi skandinaavialik sotsiaaldemokraatia pole siin võimalik — vanad, paksud ja inetud peavad igal juhul leppima masturbeerimisega; heal juhul lubatakse armulikult neil mõnes swingerite paradiisis edukamaid liigikaaslasi pealt vaadata.

Turujutt tuli kuskilt ähmaselt tuttav ette; tegin kahetsusväärse vea, et guugeldasin Houellebecqi seoseid incelite ideoloogiaga. Ütleme nii, et see pole enam küüliku-urg, see on ussiauk, mis viib teistesse universumitesse ja dimensioonidesse, kust  vaatavad vastu sellised mislikid, et veri tarretab soontes. Elu mõistagi jäljendab kunsti: Jordan Peterson on naisevalus meeste hädale lahenduseks pakkunud jõuga kehtestatud monogaamiat, mis justkui vanasti hoidis asju kontrolli all, nii et isegi kehvad said kellegi. Nojaa, selles asjas kehtis ENSVs vanasõna, et pole koledaid naisi, on ainult vähe viina. Koledad naised joodi kultuurimaja taga ilusaks, siis toimus kolhoosipulm, tehti purjus peaga kaks või kolm last ja kuus või seitse aborti … aga ühiskond püsis tõepoolest näilises tasakaalus. Kas need purjus peaga kositud koledad kolhoosinaised olid õnnelikumad kui vabaturuseksiühiskonna väetantsulaagrites oma sisemist lootoseõit otsivad ja öösiti telgis nutta ulguvad üleneljakümnesed üksikud naised, masuudised linnud, kellel on närtsinud vulva ja keda keegi enam iialgi ei ihalda? Ei tea, ei tea …

Ega nende närtsinud neljakümneste kohta ei ole tore lugeda, internaliseeritud misogüünia liigutab kuskil päikesepõimikus oma haarmeid. Kipuvad ju tõesti paistma koomilised ja/või haledad need vananevad naised, kes üritavad endiselt hästi püssid ja pandavad näida. Selle kohta ütles üks tuttav, et “kellegi jaoks oled alati pandav”. Ja teine: “Pimedas ja purjus peaga võib teda panna, aga inimeste hulka temaga ju ei läheks.” Eks ta ole.

HRM ei ole tegelikult siiski incel, kes üldse naiste juures löögile ei saa. Sellegipoolest on kahtlus, et ta on viletsavõitu armastaja — miks muidu tema naised pärast aastat pildilt kaovad. Ta kirjeldab peaaegu pornograafilise mõnuga, kuidas naised teda rahuldavad — aga vastupidi? Mida tema neile pakub? Peab nii kaua vastu, et naine hakkab oigama? Dude, ta oigab sul tüdimusest. Pornograafilised on seksistseenid nii kirjelduse detailsuse kui ka elulise ebausutavuse mõttes. Ma olen üsna kindel, et Myriam on üksildase mehe fantaasiakujutelm. Ah et sõitis ära välismaale? Oookeeeei …. HRM etteheide naistele: neil on liiga palju pagasit, metafoorselt muidugi mõista. Olgu, tegelikult HRMil võib ollagi naine, kes teda armastab, aga see suhe jääb viljatuks. Või siis naine sureb. Või siis jääb haigeks või vanaks, mis on seesama asi. Mõte abielust ja lastest ning nende mõjust seksielule on liiga kole: “Olime liiga noored, et meie suhe sellise asja üle elaks”. Seda ütleb 44aastane mees, kes traditsioonilises ühiskonnas võiks juba vanaisa olla. Aga moodsa ühiskonna traditsioonilise pere aiapeo lõpetab vihm.

Kas HRM on nartsissist? Psühhopaat? Sotsiopaat? “Elementaarosakestes” kuuleme Bruno suu läbi, kui hirmus see on, et poeg saab viisteist ja hakkab isaga konkureerima samade neidude pärast. “Serotoniinis” fantaseeritakse juba lapsetapust. HRM targutab, et tänapäeval on mõtet hakata kokku elama alles vanuigi, kui seksi nagunii pole ja selle asemel on regionaalne toidukultuur: lutsufilee aed-harakputkega, veisekeel Madeira kastmes, aedoasalat võilillelehtede ja parmesanilaastudega … Et siis jah, söömine, sigimine ja tapmine. Eks ta ole. (Regionaalse toidukultuuriga on muide nii, et “Serotoniini” lugedes tekkis mul teatav uudishimu prantsuse veinide ja juustude suhtes, aga, nagu selgus, livarot’d Eestis ei müüda ja Meursault on nii absurdselt kallis, et vähemasti minu poolest võivad need ahned kollavestid kõige täiega pankrotti minna.)

“Alistumises” leiab HRM, et patriarhaadi eelis oli see, et ta oli olemas ja tagas põlisrahva taastootmise. Ilmalikustumine on kaasa toonud teadlikkuse surmast, individualismi, naudinguiha ja julmuse. Usk igavikulisse andis ja annab soojätkamisel eelise, traditsiooniliste uskude naised on vähem haritud ja kodukesksemad. Kes aga kontrollib lapsi, see kontrollib ka tulevikku. Siinkohal tekib mul juba küsimusi. Esiteks, kas võrreldes keskajaga on tegelikult julmust juurde tulnud? Kindel? Tänu televiisorile ja internetile näib küll vägivalda rohkem olevat, aga tegelikult-tegelikult? Teiseks — HRMi uurimis- ja peegeldusobjekt Huysman igatses kangesti kodanlikku pereidülli ja ausaid õhtusööke kaminatule paistel, aga käis sellegipoolest lõbumajades ja suri üksikuna. Kas siin oli põhjus süsteemis või üksikisiku moraalsetes puudujääkides? Mulle näib, et see on miskipärast koht, kus muidu personaalset vastutust jutlustavad konservatiivid üritavad süüd ühiskonnale lükata.

Houellebecq mängib mõttega, et sotsialistid-internatsionalistid teevad lõpuks islamiga diili. No umbes et traditsioonilist peremoraali kritiseerida oleks ju rassistlik ja edasi läheb mööda libedat kallakut allamäge. Natuke kahtlane, ma siiski ei usu, et prantsuse sotsialistid aumõrvasid heaks kiidaksid. Kui jutt käiks Euraasiast, mitte Euraabiast, siis esimesed kahtlusalused oleks pigem paremkonservid. Tjah, siin ma tunnen, et ei jõua (geo)poliitikas näpuga järge ajada. Euraabia või Euraasia — kelle kätte läheb läänevastasuse jäme ots? Kuidas need Pärsia lahe ja Venemaa naftahuvid omavahel põimuvad? Kes edastab Putini jutupunkte? Et valimisi ei otsustata mitte majandusväljal, vaid väärtuste väljal, selles võib muidugi tõetera olla, lihtsalt põhjusel, et valijad ei suuda kujutleda, et mis tahes valitsus suudaks majanduses kuigi palju korda saata.

See on kõhedusttekitavalt usutav, kuidas president räägib, et lapsevanemad ootavad koolilt vaimset juhatust ja järgmisel hetkel leiavad tüdrukud ennast paljajalu pliidi äärest. Poliittehnoloogiline sõnamaagia on võimas värk. Seda ma siiski ei usu, et alistumine tervikuna nii vaikselt läheks. Olgu, mehed saavad 10 000 eurot palka ja abikaasaks 15aastase Aicha, aga mis saab Sandrine’ist ja Aureliest? Kuidas saavad peretoetused naised tööturult minema viia, kui prantsuse naised olla ju kõik lahutatud ja lastetud? Ja millest nad hakkavad elama siis, kui järgmises voorus sotsiaaltoetusi kärbitakse, sest lähimusprintsiip ja perekond? (See lähimusevärk pani mind küll hambaid kiristama, tuletas meelde meilgi kuuldud juttu, kuidas vanureid peaks hooldama kogukond.) Kuidas loodetakse tööpuuduse ja kuritegevuse kadumisega valijaid veenda, kui otsustavad on väärtused, mitte majandus? Majandusest veel nii palju, et see distributivism ja käsitöö-perefirmandus on minu meelest tänapäeva maailmas puhas anakronism. Kuidas see perefirma teil mikrokiipe ja TGVsid toodab? Või ongi pikk plaan kirjatuvidele ja kaamelitele tagasi minna? Islami-rohepööre? Noh, ma arvan, et vähemalt keskpikas perspektiivis hingaksid isegi paljud liberaalsed sotsialistid kergendatult, kui islamistid tõesti 7. sajandi tehnoloogiaga piirduksid. Samuti tekkis mul küsimus, miks ei teki sekulaarset erakoolide võrku. Olgu, laheriigid annavad erastatud islamiülikoolile naftaraha, aga mis saab eurorahast? Kas Brüssel suudetakse “ära võtta”?

Huvitav idee oli see, et kristlusest võib leida rohkem inimlikku müra; see, et Jeesuse inimohverdus inimkonna eest oli pehmelt öeldes maitsevääratus, oli jälle üks tore one-liner. Samas Redigeri intelligentsel disainil põhinev islamiapoloogia oli pettumusttekitavalt lihtsakoeline. Miks ei võiks olla keeruline universum lihtsalt niisama, kui tema looja võib olla lihtsalt niisama? Ehk siis igiammune liikumatu algliigutaja küsimus. Ma küll ei tea ega viitsi uurida, aga kahtlustan, et ega islamistlik filosoofia väga rafineeritud ei ole ka, kuna isegi filosoofidele üldiselt meeldib, kui nende pea on torsoga kaelapidi ühendatud. Umbes sama napakalt demagoogiline on jutt sellest, kuidas polügaamia teostab looduslikku valikut kui jumala plaani. Looduslik valik tähendab seda, et naine valib endale meelepäraseima partneri, mitte seda, et kosjasobitaja leiab 60aastasele pesemata juuste ja plekilise lipsuga professorile tudengineiu. Kuigi kindlasti on võimalik argumenteerida, et sobitatud abielusid lahutatakse harvemini kui armastusabielud. (Oh issand, palun, ärme anna Isamaa suurrahastajatele ideid; ühel nende ministril on vist juba sobiv platvormgi ootel, kus rikkaid vanapoisse ja vaeseid vanatüdrukuid kokku viiakse.) Demagoogiaga on aga nii, et esialgu mõned kahtlevad, neile kohaldatakse psühhiaatrilist sundravi, järgmised nõustuvad juba täitsa varmalt — nagu me poleks seda kõike näinud. Alistunud. Allalastud.

Ikka jah, vererõhk tõuseb, kuigi saad ju aru, et enfant terrible lihtsalt naudib liberastide trollimist. Aga, nagu eespool öeldud, on vähemasti igal liberastil võimalus uurida, kus on tema kriimustatud koht. Ainus, mis mulle “Alistumises” meeldis, oli algus, kus peategelane räägib kirjandusest kui tõelisest kohtumisest teise inimese vaimuga. Vaene Huysmans, kellest tänapäeval keegi midagi ei tea, on üpris kohane kaduva ja alistuva kunstivormi metafoor. Houellebecq üritab oma munnide ja vittudega veel vapralt vastu panna, aga TikToki ja ChatGPT vastu on ta masuudine lind, selge see.

P.S. Lugesin nüüd ka “Võitlusvälja laienemise” läbi. Mm, jah, tõesti, kirjanduslikult on see ehk kõige naksakam. Buketis on natuke Dovlatovit ja natuke varast Salingeri? Aga jälle: need ideed (seksiturg ja turuväärtus, “see oli läbi enne kui sai alatagi”, olematu tiineka-armastuse taga nutmine, lörtsitud suhtekõlbmatud naised jne) — ma võiks vanduda, et need tsirkuleerivad sotsiaalteaduslike tõdede pähe siiani mingites subredditites, mida järjest suletakse ja mis kuskil mujal jälle välja vupsavad. Mis oli enne, kunst või elu? Tjah, halvad ideed ja halvad kemikaalid. Nagu ütles Vonnegut, teda me loeme järgmiseks. 

Eriarvamus

“Houellebecqi romaanide meespeategelase hädade juurpõhjus — kusjuures tema enda taustsüsteemis! — pole mitte Lääne ühiskonna moraalne allakäik või midagi muud nii grandioosset, vaid banaalne tõsiasi, et ta pole viitsinud kliitorit üles leida.”