Street Smart

Kui ma eelmisel nädalavahetusel Valga bussijaamas istusin, lähenes mulle pisikest kasvu tõmmu vanamees ja küsis, kas ma sõidan koju. Vastasin napilt, et jah. Järgmiseks küsis ta, ega ma ei sooviks … ja jägnevas tekstis sisaldus mitu mulle tundmatut sõna, aga olen üsna kindel, et pakuti müügiks mingeid mõnuaineid. Ei olnud ma huvitatud. Eile õhtul seisin Tartu bussijaamas ja mulle lähenesid kaks popikalt riides teismelist neiut, kellest üks küsis haleda häälega, kas ma olen eestlane. Vastasin üllatunult, et olen küll. Järgmiseks küsis laps, kas ma annaksin talle kaks eurot. Mul jõudis ühe sekundi jooksul peast läbi käia umbes kakskümmend mõtet, nende seas “majanduskriis”, “tasuta ühistransport”, “teata abivajavast lapsest”, “mida perset”, “igavene Ida-Euroopa”, “kerjajale raha andmine tsementeerib vigast süsteemi”, “õigustad siin endale oma ihnust” jne jne. Raha ma ikkagi ei andnud, aga see kogemus jäi mind kuidagi eriliselt häirima. Kas on tõesti tõsi, et eduka tehingu sooritamiseks tuleb alati alustada esimese “jah-i” kätte saamisest? Et kliendil oleks raskem järgnevast ettepanekust keelduda?

“Tulnukas 2”

Tüvitekste tuleb ikka tunda ju.

Kinos oli naljakas küll, aga koju jalutades settis kuidagi pigem tunne, et kõik need naljad on vähemalt kaks aastat hiljaks jäänud. Maskid, vaktsiinid, 5G ja lame Maa — ei mäletanudki õieti seda värki. Ja see mõte, et naised on võimu enda kätte haaranud, mehed ära tühistanud ja kohitsenud ja nüüd ise kannatavad selle käes — ei ole ka nagu väga värske enam. (Mina ise kaldun küll jätkuvalt pigem sinna  mõttesuunda, et rikkad mehed nügivad vaeste meeste pahameelt naiste suunas, kuigi ma pole viitsinud seda mõtet põhjalikumalt arendada.)

Ega autori enda positsioon selle mitmekihilise pila seest väga selgelt välja ei paistnud. See on jälle omaette teema, et kas peaks. Võib-olla on see mingi meta-metahuumor, kui üht ja sama filmi vaadates naeravad ühed osside nalju, teised naeravad nende üle, kellele on osside naljad naljakad, ja kolmandad naeravad nende eelmiste üle jne jne, ja autor naerab siis kuskilt kõrgelt lendava taldriku servalt meie kõigi üle.

Osside/rullnokkade subkultuur on iseenesest huvitav nähtus. Odavate välismaa autoparsadega ta kuidagi koos siia imbus; ei ole päris see, mis venelaste gopnikud ega ka inglismannide chavid, natuke nii, natuke naa. Huvitav, kuidas on Lätis ja Soomes? Mingist foorumist ma mäletan ähmaselt, et keegi sotsiaalteadlane noomis privileegipimedaid kodanlasi, kes rullnokkade kommete, kõnepruugi ja elustiili üle silmi pööritasid. Nad ei ole ebamoraalsed ega ebakultuursed, nad on süsteemse rõhumise ohvrid! [toim: Vt ka seda] Filmis vihjati sellele ka, aga süüdlaseks jäid kuidagi jälle naised, mitte nõukavõim ega kasiinokapitalism, mis isad jooma, vargile ja/või oksa ajas. No kust sa võtad seda eluterve maskuliinsuse eeskuju? Või üldse mingit eeskuju? Mingeid unistusi, eluplaane, eesmärke? Aga olgu, komöödia, tegelased peavad olema karikatuurid, ei saa liiga haledaks minna nendega. Niigi ma ütleks, et Maili polnud piisavalt karikeeritud, või, ma ei tea, toksilise feminiinsuse arhetüüpe oleks ehk saanud veel teravamalt välja mängida.

Filmi lõpp on muidugi topelt-topeltirooniline. Oma mehelikkuse tagasi saanud mehed ei oska sellega peale hakata midagi targemat kui “Rehepapi” loll sulane Jaan — seepi süüa ja Luiset keppida. Kõige fundamentaalsemal maskuliinsuse eksamil — päästa naised — kukuvad nad suurejooneliselt läbi ning neid endid peab tulema päästma “jumal masinast”. See oleks võinud veel NATO vihmavarju kujuline olla, mh-mh-mh-pup-pup-pup. Ja päris lõpus tiitrite järel näeme seda kõige ultramehelikumat meest, kes on reaalsuse täiesti kringliks väänanud, ja me näeme, mis temast sai. Mõtlemapanev.

Ma ei tea miks, aga see film tuletas mulle meelde ühe vana ja tobeda meemi, kus ninarõnga ja vikerkaarevärviliste juustega stereotüüpiline lumehelbeke deklareerib, et “meie põlvkond käivitab revolutsiooni” ja teise ilmasõja mundris sõdur, paberossi põlema pannes, irvitab talle vastu, et “teie põlvkond ei suuda muruniidukitki käivitada”. See on ka kuidagi topeltirooniline, et vehmide jaoks on mehisus sedavõrd (enese)hävitusega seotud. Äkki ikka on kuskil mingi kolmas tee? Tulnukad teavad vastuseid?

Käkitegu

Iga kord, kui ma loen mõne poliitiku ettepanekuid, mida tuleks teha sündimuse tõstmiseks (“inimesed peaksid lühemat aega koolis käima ja nooremana abielluma”), meenub mulle kunagine kolleeg, kes seletas, et tema teab, kuidas kümme meetrit kaugust hüpata: tuleb kiiresti joosta, kõvasti ära tõugata ja jalad kaugele ette sirutada. 

“Õpetajate tuba”

Tegin pika jalutuskäigu Anne kanali tagant läbi, üle Ihaste silla ja mööda Turu tänavat kesklinna tagasi; tuli umbes 15 000 sammu ja sain näkku esimese kevadise päikeseõhetuse. Paaris kohas nägin lumikellukesi ja krookuseid, aga üldiselt on pilt ikka veel talvine; minu jaoks ei ole kevad päriselt alanud, kuni ei saa ilma kinnaste ja mütsita õues käia. See praegune on sihuke Temu-kevad. 

Tegelikult tuleks maal potti pista Gardestis hullu peaga kokku ostetud tomatiseemned. Tegelikult tuleks võtta üks nädalake kodukontorit ja ollagi maal. Aga samas tahaks kolm korda nädalas trennis käia; reha- ja labidatöö ei anna päris sama efekti. Ja natuke on hirm sisse harjunud rutiinist välja libiseda. See on ju nii lihtne — üks kord jääb vahele, teine kord ka, kolmas kord juba mõtled, et on mul seda kõike üldse vaja. Seda enam, et tõesti, on mul seda kõike üldse vaja? Ma ei ole ju tegelikult trenniskäija inimene; ma olen inimene, kes etendab inimest, kes käib trennis. Lähen kohale, panen kostüümi selga ja lähen rolli sisse. Teen ja ütlen asju, mida ütlevad ja teevad inimesed, kes käivad trennis. Ise vaatan kõrvalt, vahel pööritan silmi ja enamasti pean peenikest naeru. Mina kangiga jõutõmbeid tegemas — ausalt on naljakas vaatepilt, noh. Treener kommenteeris väikse muigega: “Noh, järgmine kord sind siin näen, siis on vöö ümber ja punased peal.” Ilmselt ma olin rolli liiga sisse elanud.

Rollidest ja sisseelamisest — eile käisin kinos “Õpetajate tuba” vaatamas. Tjaa. Kinokaaslane kommenteeris, et natuke viskab nagu rahvateatrit sisse. Tõepoolest, peategelanna näoilmed olid ehk ajuti liiga väljendusrikkad. Aga kokkuvõttes oli selle filmi peamine kunstiline komponent Rubiku kuubik, mille kaudu autor tahtis meile öelda — mh-mh-mh-pup-pup-pup — et elu keerukuste lahendamiseks ei ole olemas algoritme. Muus osas oli tegu pigem pedagoogilise õppefilmiga, mille vaatamine peaks aboluutselt olema kohustuslik kõigile õpetajatele ja õpetajatudengitele jts. Soovitaks lausa koolikollektiividel teha ühiskülastusi ja hiljem ühisarutelusid. Võiks märkida ära kohti, kus tahaks panna filmi pausile, tagasi kerida ja öelda tegelastele: “Nii need asjad nüüd küll ei käi.”

Lugu oli ju lihtne: ühes Saksamaa koolis töötab õpetaja Carla, kes on kuuenda klassi klassijuhataja või õigemini vist isegi klassiõpetaja, kes annab nii matemaatikat kui kehalist kasvatust, st ilmselt kõiki õppeaineid. (Sama tulevik peaks ka meie väikekoole ees ootama?) Koolis on varguste laine. Üks pedagoogiliselt eriti ebaõnnestunud kahtlustusmenetlus õpilase suhtes ja juhuslikult pealt nähtud kohvimünte näppav kolleeg ajendavad Carlat seadma õpetajate toas üles lõksu võimalikult vargale. Lõks langebki kinni. Kahjuks ei ole tõendid ühemõtteliselt piisavad ja tagatipuks on nad ebaseaduslikult kogutud. No ja nüüd läheb kõik lappama: lapsed, lapsevanemad, kolleegid, ähvardamine ja otsene vägivald. Kui sa oled midagi valesti teinud, siis oled sa järgmiseks kõike valesti teinud. Kuidas kaitsta süütuid kannatajaid ja säilitada oma õpetaja-autoriteeeti?

Lapsnäitlejad mängisid hästi ja täiskasvanud tegelikult kokkuvõttes ka. Lugu pani kunstilisest kergekaalust hoolimata kaasa elama ja kaasa mõtlema. Kes siis ikkagi tegelikult varastas? Kuidas oleks olnud õige seda lugu lahendada? Kui oled võimupositsioonil käitunud valesti, kas siis vabandamine teeb asja veel hullemaks ja õige on tuima näoga edasi rühkida, sest varem või hiljem unustatakse ja uus elu rullub peale?

Raamatuklubi jaoks loeme “Anomaaliat”, mis on sihuke pigem kergekaaluline põnevik. Aga paralleelide tõmbamiseks võtsin raamatukogust “Apteeker Nerses Majaeni” ja homme peaks vanaraamatupoest minuni jõudma “Ijon Tichy kosmoserändude päevikud” — ma tahan lõpuks üles leida selle vana ulmeka, kust ma esimesena simulatsioonihüpoteesist lugesin. Mitte et see hüpotees mind nüüd väga veenaks. Kui keegi väidab, et 99% tõenäosusega elame me simulatsioonis, siis tekib ju kohe küsimus, kes või mis meid simuleerib ehk siis ikka jälle vana hea liikumatu algliigutaja või siis “it’s simulations all the way down“.

Mhh. Võib-olla ei peaks vastu ööd ulmekaid lugema. Võib-olla ei peaks nii palju neid instarulle rullima. Võib-olla peaks pikemaid ja aeglasemaid jalutuskäike tegema. Kohvi asemel kummeliteed jooma. Tänulikkusepäevikut … okei, see unustage ära. Aga unekvaliteediga on asjad jälle väga halvad. Ärkan iga tunni tagant üles, padi on vale kujuga, tekk liiga soe, voodi liiga kõva, kõik liigesed valutavad, mõned jäsemed on ära magatud jne jne. Palderjanid-šmalderjanid on ammendnud, ma olen peaaegu valmis katsetama mooniseemneleotist.

Huvitavate seemnete ja pähklite austajatele soovitan muidu soojalt Gemossi poodi; tõin sealt koju suure kotitäie kuivatatud aprikoose ja keetsin vägeva purgitäie povidlot. Kahjuks ei ostnud mandlijahu, mis maksis 9 eurot kilo. Kui sa näed poes mandlijahu hinnaga 9 eurot kilo, siis ära mõtle “kunagi tulen tagasi”, vaid mõtle “millisel sõbral on suurima pagassiga auto” ja “huvitav, kas on ostupiirang inimese kohta”. Siiski ostsin ära silikoonvormi, millega teen nüüd koduseid proteiinibatoone, omahind umbes 20 senti tükk. Põhimõte on umbes sama, mis nõukaaegsetel piimapulbri-trühvlitel, ainult rinnapiimaasendaja asemel on vadakuvalgupulber ja suhkru asemel suhkruasendaja. Viimase kehakoostise mõõtmise tulemused ei olnud nimelt väga rõõmustavad, välja arvatud see, et mu metaboolne vanus on passijärgsest seitse aastat noorem. Ma väga tõsiselt neid mõõtmistulemusi tegelikult ei võta, aga ajalehest loed ju ka vahel oma horoskoopi, eriti, kui midagi head lubatakse. 

“Vaesekesed”

Filmi esimesed kümme minutit olid üpris rasked — et jälle mingi sürrealistlik mustvalge Frankensteini-värk, tuikuvad zombid ja skalpell läbi silmamuna. Aga tasapisi läks paremaks ja huvitavamaks ja siis ka värviliseks ja lõpuks oli ikka väga hea. Seda võib vaadata kui feministlikku filmi naise emantsipatsioonist. Seda võib vaadata kui metafeministlikku filmi sellest, kuidas mehed mõistavad ja kujutavad naiste emantsipatsiooni. Aga seda võib vaadata kui üldisemalt inimese väljumist “omasüülisest alaealisusest”. Teaduseetika, looja ja loomingu vahekord, ühiskondlik moraal, kaastunne, aktivism — oh, neid teemasid seal ikka on. Hurmavalt üleküllastunudvärvilises aurupungi-maailmas, kus laevade ja majade korstnatest väljuv mürkroosad ja-rohelised suitsud mõjuvad nagu kõigi industriaalajastu ökotsiidide ettekuulutajad. 

“Elu ja armastus”

Ma olen seda raamatut nii kaua riiulis näinud, et mul oli tunne, et ma olen seda lugenud. Aga tegelikult ei olnud. Küll olin ma õrnas teismeeas näinud telekast “Rudolfit ja Irmat” Hermaküla ja Kulliga ja see oli mu mällu, nagu selgub, üpris sügava pitseri jätnud. (2018. aasta Endla tükki, Kivirähu dramatiseeringut pole näinud ja sellest on maru kahju.) Kuidagi ma teadsin, et Irma on selline kuu pealt kukkunud  lapsnaine, ja seetõttu tundusid vastse filmi esimesed stseenid mulle ebamääraselt valed. Sest filmi-Irma on üksjagu naksakas ja atsakas, oskab enda eest seista, muigab mõistatuslikult ja kirjutab viletsaid luuletusi. Mida stseen edasi, seda rohkem tekkis mul kahtlusi “kas Tammsaarel tõesti oli nii?” 

Tulin koju, ostsin tee peal kaheksa euroga Apollost romaani — paksemal paberi ja jämedamas kirjas — uustrüki ning lugesin diagonaalis läbi. Kergendus! Jah, muidugi ei ole Tammsaarel midagi säärast. Ei ole vapse, ei ole trükikoda, ei ole luuletusi, ei ole verekaane. Romaanis on Kalmu Eedi eduka talu perepoeg, filmis on temast saanud radikaliseerunud incel. Njah. Ka Irma mõjub filmis paaris stseenis oma väliselt stiililt üpris tänapäevasena. Ja see “valimiste varastamine”. Njah. Rudolf seletab ju ka, et kunstnik peab kõigepealt olema ikka äriinimene. Äri pärast tuleb panna sisse paralleele nüüdisajaga, ja lisaks veel kapaga kärbseid, ämblikke, kaane ja vampiire, et ikka kõige tuhmim valija vaataja ka aru saaks, mis värk on. 

Samas ei saa salata, film oli hoogne ja hoidis tähelepanu; tehniline pool oli tipp-topp ja ainult mõnes kohas oleks võinud usutavama dialoogi saamiseks veel paar duublit teha, või kuidas nad seal filmimaailmas väljenduvad. Tammsaare romaani kunstilisest tasemest jääb ta küll tüki maad taha, aga päris 30ndate kino  bulvarimelodraamani ka ei mandu. 

Romaanis on Irma popsinaise tütar, kellel Kalmu peremehe rahaline toetus aitab  alevikus gümnaasiumi läbi teha ja seetõttu on tal ema poolt kerge surve tänulikkust üles näidata. Linna läheb ta aga plaaniga õppida kursustel selgeks mõni kontoritöö. Filmis ta kursustele ei jõuagi, romaanis utsitab teda sinna ta oma abikaasa, ehkki küsitavatel motiividel. 

Jah, mis seal Rudolfi sees õigupoolest toimub? Ta ei suuda olla truu, vaid jahib aina uusi suhteid. Äkki on tal ADHD? Mh-mh-mh-pup-pup-pup. Filmis jahib ta veel pealegi sõna-sõnalt samade lantimislausetega ning tähelepanu väärib ka see, et vaese Irmakese järeltulija ei paista temast üheski suhtes objektiivselt atraktiivsem. Ehk siis naine võib kõik õigesti teha, aga mees vahib ikka vasakule — on see siis päruspatt, paha veri, ADHD või kiindumushäire. Ja enda õigustuseks on mehel miilipikkused targutused stiilis “asi pole sinus, vaid minus” ja “tegelikult ei hoia ka sind minu juures mitte armastus, vaid rikkuse maitse ja lahutuse häbi”.

Vana sofist, kärbeste jumal. Kõiki tema sõnu võib võtta nii ja naa. Isegi kiri Irmale, kus nii sugestiivselt palutakse enesetapule küll mitte mõelda … no võib-olla ongi hooliv ja hoolitsev, mitte manipuleeriv psühhopaat? Võib ju olla? Miks te peate inimesest kohe kõige halvemat mõtlema?

Irma käitumise kohta ütleks tänapäeva pop-psühholoogia vist “kaassõltlane”?  Kuhu tema koduküla tarmukus linnas ometi kaob? On valmis leppima lastetusega, mehe truudusetusega, on valmis mitte kunagi enam oma armastusest rääkima, lihtsalt selleks, et … mis? Metakognitsioon, auu? Võib muidugi olla, et Tammsaare lihtsalt kujutabki teda kergelt infantiliseerivalt. Mida oskab 56aastane mees muud arvata 18aastase neiu siseelu kohta enamat kui “kudrutavad, pudrutavad, unistavad, unustavad, kihelevad, nihelevad jne jne”. Selles on vanamehel (Rudolfi sule läbi) muidugi tuline õigus, et rohkem-armastus teeb suhtes nõrgaks, vähem-armastus teeb tugevaks. Oh jah. 

Romaan lõpeb sellega, et Rudolf palub oma surmas mitte kedagi süüdistada. “Ometi üks mehetegu,” oleks ehk öelnud Katku vanamees. Film lõpeb sellega, et aasta on 1945 ja Irma trükib ebausutavalt klantsiva  taluhäärberi aias kirjutusmasinal romaani “Elu ja armastus” viimaseid lehekülgi ja mööda teed saabub Eedi sõduri- või vangiriietes. Lonni hüppab Eedile kaela, aga me kõik saame aru, et Eedi on kogu aeg Irmat armastanud. Tjah. Ma hakkasin küll mõtlema, et Irma pidi ju Rudolfilt pärima kogu tolle äri ja rikkuse ja pärismaailmas oleks ta kindlasti juba neljakümne esimesel aastal Siberisse saadetud. Eedi — vaat ei tea. Tema kui vereimejast kapitalisti likvideerija oleks ehk jällegi saanud neljakümnendal amnestia ja sattunud hävituspataljoni. Või siis hoopis metsavennaks. Mine sa neid ajaloo keerdkäike tea. Lõpetuseks sobib siia ehk kirja panna kunagi loetud mõttesalm, mingist vanast kladest, umbes Irma ajastust: “Armasta ainult looduse ilu, see ei tee südamel valu.”

Tehtagu

Proovisin teha liginullenergia-vastlakukleid. Või noh, vähesüsivesikulisi. Kukliteks on valminud imeasju siiski palju nimetada, pigem nagu õrnalt kardemonimaitselised karaski konsistentsiga käkid, aga koos vahustatud ricottaga sobisid hommikukohvi kõrvale küll. Vaarikamoos oleks ilmselt asja paremaks teinud. Ja kui nüüd järele mõelda, siis käkkide asemel oleks võinud ju kohe kardemonikaraskit teha ning sellele moosi ja ricottavahtu peale määrida. Siis oleks äkki saanud teha vedelama taina ja see oleks kohevamaks kerkinud? Noh, kogemusest õpime.

Tark inimene muidugi võiks õppida teiste kogemusest. Hiljaaegu tekitas sotsiaalmeedias väikest lainetust teadaanne, et noored progressiivid soovivad kapitalismivaba tasaarengut. Väidetavalt ei ole enam asju toota vaja, sest neid on aastakümneteks ette toodetud: “meil on juba piisavalt toitu, riideid, maju siin maailmas”. Ja “meil on võimekus igaühele tagada, et inimene ei peaks pingutama selleks, et ta saaks süüa” ja “on lihtsalt õel seda mitte teha”. ja “ühiskond peab kollektiivselt vaeva nägema, et kõikide põhivajadused oleksid täidetud. Söök, vesi, turvaline elukoht.”

Ohjah. Ma kardan, et toitu tuleb siiski jooksvalt juurde toota ja majad kipuvad ka remonti vajama. Seega keegi ikkagi peab pingutama, kuigi tore oleks muidugi päevade kaupa arutelufoorumitel vedeleda ja õhtul minna sõpradega välja “ilma et peaks mõtlema, mis on teatripileti hind või kui palju maksab jook baaris”. Siin ma nüüd ei saanud aru, kas teater ja jook ja baar peaks olema tasuta või väga odavad või peaks olema sõpradel palju raha või või tuleks teatrid ja baarid lihtsalt kinni panna ja sõpradega pargis jalutada.

Mis oleks minu  motivatsioon pingutada, kui söök ja elukoht on nagunii tagatud? (Missugune söök, missugune elukoht? Kas toitu saab valida ja kas elukohas on  kaugküte ja maitsekas mööbel?) Võimalus soetada riideid, millest on tootmise lõppemise tõttu saanud luksuskaup ja staatusesümbol? Saan aru, et progressiivid ei poolda ei sotsiaaldemokraatiat (riigi/ühiskonna toetused abivajajatele) ega sotsialismi (tootmisvahendite riiklik/ühiskondlik omandus). Kuidas see “igaühele tema vajaduste kohaselt” siis toimuma peaks? Minu arusaamise järgi on inimkäitumist suures mastaabis võimalik muuta kahe mõjutajaga: raha ja terror. Kapitalismis kasutatakse valdavalt raha; kuna kommunismis raha ei ole, siis jääb üle terror. (Ei saa muidugi jätta kõrvale võimalust, et tulevikus on mingid tehnoloogilised lahendused — istutatakse ajusse kiip või pannakse joogivette midagi, mis teeb inimesed töökaks, sõbralikuks ja vähenõudlikuks.)

Guugeldasin natuke, jõudsin “Progressiivse manifestini” ja rahunesin maha. See tekst on nii ümmargune, et võiks olla LLM produtseeritud. “Õnne kõigile, tasuta, ja ärgu kellelegi tehtagu liiga.” Ausalt öeldes jäi mulje, et tegu on mõne kavalpea isikliku projektiga korjata üles ripakil hääled ja purjetada Riigikokku kerge tubase töö peale. 

Manifeste stiilis “keegi kuskil peaks midagi ette võtma” tuleb, jah, vasakult ja paremalt. Vasakult öeldakse, et tuleks vähendada õhulende ja kasutatavat elamispinda, paremalt öeldakse, et tuleks hakata usinamalt paljunema.  Kuidas sinna jõuda? Kirjutajatel ei ole halli aimugi, aga neil näib olevat uhke tunne, et nad on printsipiaalselt ja julgelt probleemidele ja valupunktidele tähelepanu juhtinud ja küsimuse väga tõsiselt lauale toonud ja no keegi kuskil peaks kindlasti midagi ette võtma.

“Inger”

Kui sa oled kooliõpetaja ja leiad oma laualt kokku murtud sedelikese ja märkad, et lapsed jälgivad sind halvasti varjatud kahjurõõmsa elevusega, siis suru maha kiusatus vaadata, mis sedelile kirjutatud on, ning palu mõnda õpilast see paberipraht peenikesteks tükkideks rebida ja prügikasti visata. See on üks pedagoogiline tarkus, mille lugeja õpib Mats Traadi romaanist “Inger”.

“Inger” on osa nn külakoolmeistrite triloogiast koos “Pommeri aia” ja “Umbsõlmega”. Tegevus toimub 1970ndate alguses ning nimitegelane on nooruke (“käisin kümme aastat tagasi ise keskkoolis”) inglise keele õpetaja nimetamata saarel asuvas väikelinna keskkoolis, ühtlasi ka 11. klassi juhataja. Sekundaarsetest allikatest ma nüüd tean, et see saar on Hiiumaa ja see linn on Kärdla ja Ingeri prototüüp oli autori enda abikaasa ja nii mõneski tegelases olla kohalikud kedagi ära tundnud.

Noorusest hoolimata mõtleb, käitub ja targutab Inger Uunvald suurema osa romaanist nagu väike vanainimene või pigem isegi nagu mingi veider varavana pioneer. Ime, et ta oma õpilasi seltsimeesteks ei kutsu. Märksa elusamad tüübid on tema kolleegid-sõbrannad Riina ja Aet. Riinal on pealinnas elav mees, kellega tal on kokku-lahku suhe. Aedal on visa eksvangist austaja, ümmargune nägu ning suure tõenäosusega lisaks ka endometrioos ja piiripealne isiksusehäire. Sõbrannad veedavad töövälist aega peamiselt kohvi juues ja komme või küpsiseid süües. Vahel süüakse ka kooki ja kringlit ning juuakse veini, konjakit ja viskit. Imetabaselt tugev tervis ja vilgas ainevahetus pidi olema poole sajandi tagustel koolmeistritel.

Neljas “sõbranna” on praktikant Kiur, kes on küll tegelikult noormees, aga tänapäeva pop-psühholoogia sõnavara kasutades “ei ole meesenergias”. Tegelikult ei ole ta niivõrd mees, kui mehetüüp, kelle roll on illustreerida sotsiaal-demograafilist probleemi: õpetajanna ei leia endale väärilist meest. Nagu Kiur ise umbes romaani kümnendal leheküljel naistele nina alla hõõrub: kogu saare peale on üks vallaline haritud mees ja tema on arst ja tema ümber tiirleb terve parv halastajaõdesid. Ingeri järgmine valik oleks meremees Jaak, kes räägib iseendast kolmandas isikus ja maa peal selget päeva ei näe. Edasi oleks variant võtta mõni kabedam abiturient omaenda klassist — korraks juba viskabki natuke mingit “Allakäigutrepist üles” võbet, aga midagi ei juhtu, kõik jääb pedagoogiliselt ja moraalselt korrektseks.

Nii, ja kes siis üle jäävad? Just, muidugi mõista abielumees! Autojuht Arne, kellel on naine ja kaks last ja majaehitus pooleli. Ja kellel ei ole tõtt-öelda ühtki silmapaistvalt võluvat omadust, aga noh, juba targimatest targim Saalomon ütles, et tallegi jääb mõistatuseks mehe tee neiu juurde. Ja eks eesti naised juba on kord need, kes mõtlevad mehele kuldase kuu selga. Või siis teeb lihtne bioloogiline tung oma tööd — sest abielumees on vaieldamatult meesenergias. Selles keelatud armusuhtes on sensuaalsust kapaga ning koolmeistri pioneerimoraal lendab paugupealt kus kolmümmend. Ainult et Arne pole nõus lapsi maha jätma ja Inger ahastab, et kümme aastat oodata oleks liig, sest “siis olen ma juba vana, päris vanaeit, ta ei taha mind enam”.

Tundlemist ja õhkamist ja lembehetki on siiski omajagu (ütleksin isegi, et maitsetult ülearu), kuni Inger avastab, et tema armukese seaduslik naine on jälle rase. Kas pole igavesti alatu ja salakaval tegu?! Sest me ju teame, et see naine tegelikult ei armasta teda ja üldse huvitavad teda ainult riided ja söök ja majaehitus, mitte elu poeesia! Oh jah. Ütleme nii, et läbi südamevalu saab Inger romaani lõpuks täiskasvanuks. Võib-olla ongi nii, et kes pole ise pattu teinud, see ei ole pädev patuste üle kohut mõistma?

Kolmest õpetajaromaanist on “Inger” minu meelest kirjanduslikult kõige kergekaalulisem ja kahvatum. Aga kooli-inimestele ja hiidlastele jagub arvatavasti äratundmisrõõmu küll.

“Umbsõlm”

Pärja on Tsirgusilma algkooli õpetaja. Tänase arusaama kohaselt kvalifikatsiooninõuetele mitte vastav — ainult keskkooli juures pedagoogikaklass läbitud ja ühel suvel Värskas täienduskursus. Õpetab ta kuutteist last vanas mõisahoones, mille teises otsas on tema enda korter, kus ta elab oma mehe Valtriga. Valter on naise utsitamisel tehnikumist läbi käinud ja kolhoosis traktoristist osakonnajuhatajaks edutatud, aga viinavea tõttu sellest ametist hundipassi saanud. Nendega koos elab Valtri ema Alma, kelle mõistus on hakanud tasapisi tuhmuma, aga kes on ilmselt juba varem olnud üpris vastiku iseloomuga.

Tjah, juba viiskümmend aastat tagasi (romaan on kirjutatud 1974) polnud maakoolide väljavaated teab kui roosilised. (Peategelasega käib õpilase pärast üpris piinlikul viisil kemplemas suurema naaberkooli direktor, kelle abikaasal on oma klassis kvoodist just üks laps puudu.) Pärjal on see juba mitmes töökoht ja kõigist varasematest on ta pidanud lahkuma kooli sulgemise tõttu. Et nagu koolide väljasuretaja. Ise ka muidugi aher ja seksuaalselt represseeritud — pärast kümmet aastat abielu paneb mõte suguelule teda endiselt punastama. Jääb arusaamatuks, kas tal oma abikaasaga üldse mingit intiimsust on, sest voodis magab viimatinimetatu peamiselt oma viinaund välja. Kas mees joob, sest naine on külm, või on naine külm, sest mees joob?

Naine on abiellunud sellepärast, et ta on alati oma peret ja kodu tahtnud. Või noh, talle on selgeks tehtud, et nii on õige ja hea, ja lahutus on suur häbi. Ja kuna aastad läksid (“juba tublisti üle kolmekümne”), siis tuligi esimesele kosilasele “jah” ära öelda. Tunded? Kohusetunne, peamiselt. Aga selle varu hakkab nüüd otsa saama, kuna Pärja tunneb, et kümme aastat on tema üksi pidanud kogu seda paarielu vedama.

Kui Pärja on abiellunud kohusetundest, siis Valter trotsist — tema on tegelikult tahtnud teist tüdrukut, säravamat ja lahedamat, aga üks hakkajam mees on vahele tulnud. Ja Valter, suutmata oma tundeid ja soove kuidagi kommunikeerida ning solvununa tüdruku, mitte enda peale, on läinud Pärja juurde, et “tule siis sinagi hädapärast”. Niisiis ohvrist naine, kaasa lohisev mees ja meheema, kes leiab, et temal oleks õigus olla poja elus naine number üks. Valter ei ole suutnud astuda solvunud poja rollist mehe ja abikaasa omasse. Tänapäeva pereterapeutidel oleks selle kohta ilmselt mõndagi öelda.

Tutvunud on Valter ja Pärja muide rahvateatris “Libahunti” etendades — Valter Margusena, Pärja perenaise osas; Tiinat mängis Valtri tegelik silmarõõm. Teatud mõttes võibki romaani võtta “Libahundi” järjena: Tiina on Marguse poolt hüljatud ja pildilt kadunud, Margus ja Mari paari läinud, pime vanaeit tänitab nurgas edasi, rõõmu pole kuskilt leida. Mäenõlval seisab küll talu õhtupäikese soojuses ja rõõmustab kaugelt vaataja silma, aga hooned on tühjad, teerajad rohtunud, uksed-aknad ripakil.

Vanaeidel on nii “Libahundis” kui “Umbsõlmes” oluline roll — sihuke saatuseketraja, korralekutsuja, passiiv-agressiivne vanaaja vooruste verstapost. Traadi romaanis igatseb ta tagasi oma tallu — perenaine on alandatud ühest kroonukorterist teise kolivaks armuleivasööjaks! — ja ajab taga mingit kadunud paberit, millega oleks külanõukogus saanud maja ära “kreposteerida”. Ohjah, nii vastik kui see susistav vanaeit ka pole, me võime vaid aimata, missugused rekvireerimiste ja deporteerimiste lood selles tihenevas hämaruses tegelikult võiks päevavalgele tulla.

Talule — mitte konkreetselt Alma omale, aga lihtsalt ühele maha jäetud talule — on romaanis pühendatud eraldi leheküljed, mis on stiililiselt kõige sügavamad ja mõjusamad, peaaegu madiskõivulikud mu meelest. Hakka või arvama, et talu on ses loos see päris peategelane. Asi pole inimestes, vaid struktuurides? Häda rahvale, kes oma talud hülgab? Ei, nii ma seda ka ei tõlgendaks. See on ikka pigem aja paramatu kulgemisega leppimine ja osutamine, et progress ei tähenda mitte niivõrd hädade asendumist hüvedega kui vanade hädade asendumist uutega. (Ma ise mõtlen, et kaasaegne hambaravi on siiski väärt asi.)

Romaan lõpeb sellega, et Pärja peaaegu murrab end vabaks ja põgeneb. Aga ei jõua kaugemale kui et kaupleb kolhoosiesimehelt oma mehekesele veel viimase võimaluse välja. Ja tõttab hirmuga koju, et äkki on hullvaim endale käe külge pannud. Ei ta ole, istub puukuuris ja teeb suitsu. Elu läheb kuidagimoodi edasi, kohusetundlike naiste vedades. On see nende voorus või patt, seda võib iga lugeja ise mõlgutada.

“Punkti ümber”

Meelis Friedenthali romaan “Punkti ümber” on väga minu maitse järgi kirjandus, stiililt pigem vaikne aga sisult õige tuumakas. Peaaegu igal leheküljel on mõni kompvek, millega ennast maiustama unustada. No näiteks verevahetuse motiiv — kompvekiga koos avaneb advendikalendri aknake, kust viivad mõtterajad kõikvõimalike veremütoloogia, -poeetika, -esteetika ja natuurfilosoofia ideede, kujundite, metafooride, meemide ja troopide juurde. Või see, et kubistid on nagu maamõõtjad, kes pole nulli leiutanud. Ma rohkem ei hakka ette ära jutustama. 

Kas surmajärgne elu on soovmõtlemine? Oh jah, väide, et metafüüsika muutub ülearuseks, on ilmselt tõene, kui ka füüsikud hakkavad möönma, et meie aju võib olla mitte aparaat, mis mõtteid genereerib, vaid mis neid eetrist vastu võtab. Teisest küljest, kui on tõsi, et ajulainete põhjal on võimalik välja rehkendada pilt, mida inimene vaatab … võib-olla suudaks tehisintellekt ka virtuaalselt ellu äratada kalleid kadunukesi? Esmalt on selline golem või koll arvatavasti üsna kohmakas, aga nad õpivad kiiresti … ja ega vana kooli spiritism ju ka üldjuhul — kujundlikult väljendudes — väga selget signaali kätte ei saa. (Heh, siit on juba ainet ulmejutuks — kõigi kunagi elanud olevuste mõttelained on jõudnud universumi kõveruseni ja hakkavad sealt tagasi peegelduma ja meie eetris müra tekitama. Aga no see eeldab ikkagi, et aju genereerib mõtteid — süžeeauk, mis vajab lappimist.)

Minu ainus etteheide sellele raamatule on, et ta saab liiga ruttu otsa. Miks, miks? Miks oli vaja otsad niimoodi kiirustades kokku tõmmata? Noh, mõneti ma saan aru, see romaan on nagu “origin story“. Eimiskis sünnib punkt ja sellest punktist  hakkab lahti keerduma Miski. Kes tahab täpsemalt teada saada, mis peategelasest edasi sai, võib guugeldada tema prototüübi elulugu. Ja, ma ütlen teile, oh sa poiss, on see vast elulugu ^{1, 2, 3}. Üks nendest juhtumitest, kus tõde on väljamõeldisest veidram. Ma siiski vaikselt loodan, et äkki on romaanile tulemas järg.  

Muuhulgas avastasin enda jaoks orfilise kubismi, sealhulgas František Kupka, kelle maaliga (õigemini vist samanimeliste maalide seeriaga) romaan sama nime kannab. Mõnegi nende töödest võiks küll lasta reprona lõuendile printida ja elutoa seinale riputada. See oleks natuke ka nagu moonutatud hääl haua tagant, ripuks seinal ja tuletaks meelde, et miski ei pruugi olla see, mis ta näib.