tavainimene

Pealtkuuldud

Posted in * by tavainimene on 29/04/2015

No joomisevastased reklaamid kindlasti ei tööta. See on puhtalt mahavisatud raha. Telefonis vilgub kogu aeg mingi passiivse joomise noomitus; kurat, ma ei ole üldse viinavõtja inimene, aga selline peedistamine võib küll jooma ajada. […] No jah, suitsetamine on vähemaks jäänud küll. Aga ega see ei ole mingi kuradi tervishoiuministeeriumi reklaamide pärast. Suitsud on nii kalliks läinud lihtsalt. Viina hinnale võiks ka kõvasti juurde panna. Ja eriti nendele lastejookidele; kurat, see pooleteiseliitrine džinn või siider võiks ikka üks kuus-seitse euri maksta. […] No suitsetamist vähendab veel rohkem see, et enam ei tohi ju kuskil tõmmata —  töö juures ei tohi, kõrtsus ei tohi. Heh-heh, kuule, äkki saaks joomist ka nii vähendada, et keelaks kõrtsus joomise ära — pead minema välja ukse taha, et oma pits ära visata, või siis eraldi ehitatud joomaruumi. 

Advertisements

No misasja

Posted in * by tavainimene on 29/04/2015

masendav

Nöök

Posted in * by tavainimene on 25/04/2015

Et sa saaksid süüa oma taimetoitu, tuleb kuskil ikka pidada loomi, kes annaksid sõnnikut, millega neid taimi väetada.

Hello Earthlings

Posted in * by tavainimene on 24/04/2015

Veet Mano, Dardo Kusto — kas need tulevad kõik Klingonilt või?

Argipäevakaja

Posted in * by tavainimene on 23/04/2015

Pop-psühholoogia ajakirjad väidavad, et suletud ruumis ja sundolukorras (liinibuss, hambaarsti ooteruum jts) võõra telefonikõne pealt kuulamine on häirivam kui kahepoolse vestluse kuulamine, kuna poolikut juttu kuulates üritab mingi ajuosa alateadlikult puuduolevat osa juurde konstrueerida. Eile minu vastas istunud proua võis olla seda teooriat lugenud, igatahes oli ta telefon reguleeritud nii, et mina ja veel umbes pool vagunit võisime valjult ja selgelt kuulda mitte üksnes tema, vaid ka vestluspartneri juttu, mis keerles peamiselt ümber erinevate tervisehädade ning kestis terve sõidu aja (tund ja peale).

Selles olukorras soovitavad eelpoolmainitud pop-psühholoogia ajakirjad, et ära vihasta, vaid imesta. Nojah. Kannatlikud kaareisijad istusid, paar tükki viskasid kõõrdpilke ja mõni pööritas silmi, aga keegi ei öelnud midagi. Mina kruttisin oma Kosse sügavamale kuulmekäikudesse, aga vaiksematest lugudest lõikasid ikka läbi kosti ja sustavõ.

Kui rong lõppjaama veeres, oli odava kõneminuti kuritarvitaja jõudnud parajasti muljetamiseni, et Tartus jagati otse kesklinnas puudustkannatavatele inimestele tasuta suppi ja pikas järjekorras seisid pealtnäha täitsa korralikud inimesed. Siinkohal virgus minus psühholoogilise kaitse partisan. Teatasin prouale, et tegu oli MinZdravi tervisliku toitumise kampaaniaga. Ja et üleüldse võiks nagu vaiksemalt.

Sellega langesin ma muidugi jutupaunikuga sama pulga peale. Kahtlemata on ülemäära valjust rääkimisest veel ebaviisakam mõista andmine, et oled seda juttu pealt kuulanud. Mea culpa.

Kõrvaklapid on mul nüüd, pendelrändajana, pea alati kaasas. Väga harva on pealtkuulamiseks peale sunnitud jutt kuulamist väärt. Ükskord Tallinn-Tartu bussis oli siiski päris hariv, kui mu taga istuv noormees telefonitsi oma reklaamifirmat juhtis. Muuhulgas sain teada, et “tüübile, kellel on ikka suht unikaalne skill”, võib maksta 22 eurot tunnist. Mis paneb soovima, et ka minul oleks no üksainumaski suht unikaalne skill. Paraku, paraku.

Skillide omandamine, tahes või tahtmata, võib lähiajal nagunii ees seista. Peaks uurima, ega kuskil ei pakuta põetuse lühikursust, kus võetaks läbi mõned lihtsamad, igale omastehooldajale jõukohased kodused protseduurid. Nagu näiteks epitsüstostoomi kateetri vahetus. Mis seal ikka valesti minna saab, peale pisiasja, et suskad põiest mööda või läbi. Ehh — põis, õlekõrs ja üks läbipõlenud sarkastiline vana viisk …

Lauake, kata end

Posted in * by tavainimene on 21/04/2015

Sotsiaalmeedias jagati linki kodanikupalga lehele, kus leitakse, et “riigi kulutused ausa kodaniku ülalpidamiseks ei tohi olla väiksemad kui kulutused vangi ülalpidamiseks”. Mina olen ikka aru saanud, et ausad kodanikud peavad riiki ülal, aga ilmneb, et on võimalik mõelda ka teistpidi.

Ma saan osalt aru sellest murest, et masinad saavad inimeste eest hulga tööd ära teha, aga masinad ei hakka kunagi inimeste asemel asju ostma; samas, kui pole ostjaid, pole vaja ka masinaid ja kogu süsteem jookseb umbe. Nii et inimestele tuleks justkui kinkida raha, et nad saaksid jätkuvalt osta masinate tehtud asju. Raha tuleb siis ilmselt ära võtta nondesamade masinate omanikelt? Seesama raha, mille neile on toonud inimesed, kellele see raha on kingitud, olles olnud ära võetud … Umbes selles kohas kiilub mu mõte alati kinni.

Mis mind murelikuks teeb: kui mitte midagi tegemise eest saaks sissetuleku, mis kataks kõik elamiskulud, siis kui palju hakkaksid oma töö eest küsima need, kes lähevad kell neli hommikul leiba küpsetama, laovad tuulistel tellingutel puhasvuuki, kaevandavad sügaval maa all põlevkivi, vahetavad lamavatel vanuritel mähkmeid, roolivad libedatel teedel liinibusse, üritavad kõurikutele matemaatikat õpetada, teevad ajuoperatsioone jne? (Eeldusel, et selliseid inimesi üldse leiduks?) Ja kuidas need  palgasoovid mõjutaks eespool mainitud elamiskulusid?

Vastutahtmist tunnustus

Posted in * by tavainimene on 16/04/2015

“Nõid Nastja: naised ei sobi juhtideks” on kõmupealkirjanduses muidugi täielik triple double, sest kallis klikikopik tuleb nii feministidelt, šovinistidelt kui skeptikutelt. Veel parem oleks vaid “Nõid Njuura: naised ei sobi autojuhtideks”, sest see aktiveerib veel ühe suure ja kergesti erutuva sihtgrupi.

Mida arstid teile ei räägi

Posted in * by tavainimene on 15/04/2015

Üks patsient on toimetatud arstide hoole alla ja teisele on antud karm käsk ennast kokku võtta.

Esimest käisin ma haiglas külastamas. Küsisin, kas ta ei tahaks ehk kõrvaklappe, et ajaviiteks telefonist raadiot kuulata. Patsient raputas nukralt pead — nii palju, kui igasugused torud, voolikud ja juhtmed seda lubasid — ning ütles, et raadio ja televiisor ei suuda konkureerida 24*7 ümberringi käiva tõsielu-haiglaseriaaliga. Üks hooldaja näiteks pidavat kellegi egiptlasega internetiromaani, mida valveõde vabadel hetkedel, ise piinlikkusest higistades, tal tõlkida aitab.

Kõrvaklappe lubas ravialune siiski kaaluda, et seriaali aeg-ajaltki välja lülitada. Nimelt olevat kõrvalvoodi asukas — väga vana, väga väike ja linnupojalikult habras memmeke — kogu eelmise öö hirmsat märulit teinud: hõikunud valju heleda häälega “vasak! vasak! vasak! seis! põmm!” ning järjekindlalt üritanud oma seisundit arvestades üleloomuliku jõu, kiiruse ja osavusega voodist välja ronida ning palatist jalga lasta. Hommikuks olnud kogu personal lamajatega võrdselt kurnatud.

Lõpetuseks tsiteeriks mälu järgi Jüri Kolki:

no kes saab santi sundida
kui sant ei taha kõndida

saab jeesus santi sundida
ja naljaviluks visata
võib koorma otsa voodi ka

Elan ohtlikku elu

Posted in * by tavainimene on 14/04/2015

Otsustasin oma praekartuli-õhtusöögile glamuuri lisada sahvrist leitud pooliku veiniga. Kui kere oli täis pargitud, ahjusiiber kinni pandud ja ees magamaminek, tuli meelde, et olin saanud perearstilt unerohutabletid. Pagan. Ei tahaks ju sattuda krimiuudistesse à la Hollywood, “magu täis alkoholi ja uinutite kokteili”. Igaks juhuks panin selga uue öösärgi …

Hommikul kell kuus nägin raudteejaamas metskitse, kes tuli saekaatri poolt ja sörkis koolimaja suunas. Ma loodan, et see oli päris.