Mõista-mõista – kes see on?

Pooleldi sakslane, pooleldi venelane. Ja kummastki see halvem pool.

“Happy-Go-Lucky”

Filmi peategelane Poppy on elurõõmus 30-aastane algkooliõpetaja, kes jagab korterit sõbrannaga ja harrastab batuudihüppeid. Jäänud ilma oma jalgrattast, hakkab ta võtma õppesõidutunde sünge anaal-retentiivse paranoikust instruktori (“multikultuuritus on vahend kollektiivse tahte nõrgestamiseks”) juures. Lisaks lahendab ta koolis kiusava poisi hingemuresid, osaleb flamenkotunnis, käib kohtamas sümpaatse sotsiaaltöötajaga ja külastab oma igavat ja näägutavat väikekodanlikku õde. Siis tekib tal dramaatiline ja peaaegu vägivaldne kokkupõrge eelmainitud sõiduõpetajaga, kellele ta küll ei meeldi, aga kes on temasse sellegipoolest armunud. Keegi ei saa viga ja filmi lõpus näeme Poppyt koos sõbrannaga tiigil sõudmas.

Jah, pealtnäha see lugu nii lihtne oligi. Film päikesekiirest ja naerupallist, kes võidab eluraskusi huumori ja optimismiga – oleks temasuguseid rohkem, oleks maailm parem paik.

Aga. Võib vaadata ka teise nurga alt. Võib vaadata nii, et Poppy on pidurdamatu veiderdaja ja flirtija, kes ei hooli eriti oma sõnade mõjust teistele inimestele või siis armastab nimme tirriteerida korralikke kodanikke, keda vaevavad konnasilmad ja komminaalmaksud. Kas ta ikka on nii täiuslikult õnnelik ja hea? Miks ta vaest raamatumüüjat lihtsalt rahule ei võiks jätta? Kui ta küsib Scottilt, kas too oli peres ainus laps ja kas teda koolis kiusati – on see mängule kutsuv seltskondlikkus, siiras osavõtlikkus või hoopis peen julmus? Seda sorti päiksekiir, kes laseb sul oma supersiperdingervistliku ekstrahelipinderiga juhtme kokku ja ütleb siis lõpmata õrnalt: “Sa peaksid abi otsima. Ei, ma ei ole patroneeriv.” Ja on täiesti võimalik kaasa tunda õnnetule Scottile, kes tõenäoliselt oligi koolis kiusatu ja ainus laps ning kelle püüdlikkus maailma asjadest sotti saada on läinud õnnetul kombel kiiva. Ilmselt saab ta käimas olevast mängust isegi aru, aga on selle vastu täpselt sama jõuetu nagu karvane ja kole ööliblikas kuuma hõõglambi vastu. Tema raevu- ja haledusepurse on tegelikult väga kurb ning tema süüdistustes paistab mingi tõetera.

Võib ka öelda, et see on film täiskasvanud olemisega toime tulemisest. Meile näidatakse erinevaid strateegiaid: igavese teismelisena lollitajad ja möllutajad, kes ei taha kuuldagi suureks saamisest ja pere loomisest; yuppied, kes soetavad kinnisvara ja lapse; blaseerujad, kes usuvad, et kõik on nagunii mõttetu ja hukule määratud. Ja siis ühe kõrvaltegelase kaudu ka mingit sorti kuldsem kesktee (teen karjääri ja kasvatan last, aga rüüpan vahel ka veini ja käin flamenkotunnis). Kõige vastikumas valguses kujutatakse muidugi selle teise alamliigi esindajaid: sisustusajakirja järgi kujundatud kodu, hüsteerikust naine ja tuhvlialune mees, hüpoteek ja Cipramil. Filmitegijatel jätkub inimsööjatest sarimõrvaritelegi rohkem kaastunnet kui väikekodanlastele.

Ega ma ei teagi selle suureks kasvamise kohta. Kas peaks, pulgakomm suus ja patsikesed lehvimas, batuudil tirgatama nii kaua kui põlve- ja puusaliigesed vähegi lubavad? Olema selline nagu tahad, elu lõpuni? Või on ikka inimese elus need loomulikud etapid, mis tuleb läbida, kaasa arvatud elutargalt raugev rauk? Tundub, et toimuvad mingid muutused pigem selles esimeses suunas. Kultuuri ja ühiskonna sisemised jõujooned suunavad inimesi pikema lapsepõlve poole; nooruslikkus, paindlikkus, kohanemisvõime ja loovus on suuremas aus kui kogemused, püsivus ja vastutustunne. Lisaks üldine suurem pluralism ja liberaalsus. Kolm-nelikümmend aastat tagasi oli inimese elutee palju lihtsamalt ennustatav: kool, tehnikum, abielu, töö, lapsed, oma kodu, laste ellu saatmine, lapselapsed, vanadekodu. Umbes nii. Praegu võib vabalt elada nejakümneselt samasugust elu nagu viieteistkümneselt. Peaaegu vabalt. Vist. Või hakkab ikka miski närima? Filmi lõpus jäävad peategelanna ja ta korterikaaslane idüllilisel järvekesel paadiga üsna sihitult ringi sõudma – kas see on teelolu nautimine sihtkohast hoolimata või hoopis merehäda ennustav toppamine?