Ja nii ongi
Tundsin, et ma pole ühe tööasja ajamiseks piisavalt pädev, ja komandeerisin ennast koolitusele. Koolitusel räägiti Rawlsist ja Benthamist. (Hüüumärk.) Ja Aristotelesest. (Kolm hüüumärki.) Tööasjale ei saanud ma sammugi lähemale, aga päev sai, nagu ütleb laulusalm, veetlevalt veedetud.
Koolitus toimus moodsas tehnoloogialinnakus, kus sagisid modellivälimusega neiud, seljas kevadkollektsioon, ja kipparihabemega hipsterid. Sellistes linnakutes valmivad mobiiliveebid, mida pole võimalik sirvida viis aastat vana telefoniga Elroni wifis. Postimees, see käis teie pihta.
Õhtul raudteejaamast koju kõndides tabas mind erilise selgusega arusaamine, et minu külatänavat ei asfalteerita enam mitte kunagi. Ja seda kanalisatsioonitrassi ei ehitata ka mitte kunagi. Ja mitte keegi ei ehita külapoe teise tiiba, mis tühjana laguneb, pagaritöökoda. Juuksurit ega kingseppa ei tule. Ja need majad, millel on silt “Müüa”, jäävad seda silti kandma seni, kuni tuul ja vihm ta määndab. Kohaliku lasteaia mudilastest mõni üksik murrab end sinna kevadkollektsiooni-seltskonda, aga ülejäänud jäävad samuti tuule ja vihma määndada. Ja nii ongi.
Ja sai talv, ja sai kevad
Murulauk kasvuhoones on juba täitsa tubli tegija. Tomati- ja paprikataimed kasvavad töö juures, kus on ühtlasem soojus ja suurem aknalaud. Kodus külvasin kasti lilleseemneid ja jätsin sildi juurde panemata, sest otse loomulikult ma ju mäletan, et siia said … jah, misasjad siis? Vaat ei ole meeles ja idulehtede järgi ära ka ei tunne.
Turult ostsin kilo varajase kartuli seemet. Algne plaan oli panna need katteloori alla, et jaanipäevaks heeringa juurde värsket saada. Aga siis mõtlesin, et paneks hoopis kolm mugulat pangega kasvuhoonesse. Mõtlesin veel natuke. Kuskilt olin lugenud õpetust, et kartulipealsetele tuleb regulaarselt peaaegu tippudeni mulda peale ajada, seda rohkem nad mugulaid alla kasvatavad. Hmmjaa. Kohe süttis peas lambike. Peaks olema selline torujuppidest tornike — alt võtad järjest mugulatega sektsioone ära ja peale paned mullaga juurde. Kartuli-igiliikur. (Ema oleks siinkohal tõdenud: “Oma isa tütar.”)
Hiline kartul on keldris üsna kenasti talvitunud, nagu ka porgandid. Neid viimaseid oleks tulnud palju rohkem süüa, nagu ka peete. Hmh. Pagan. Tõesti. Mitte rongis pirukaid näsida ja garderoobi otsast tasapisi number kaks numbrit suurema vastu uuendada. Ajaloolise tõe huvides tuleb veel üles tunnistada, et hapukapsatünni on koloniseerinud tundmatu eluvorm. Ja vein sai … kuiv. Väga kuiv. Brutaalselt brut. Brutissimo. Võib-olla saaks seda kasutada katlakivieemaldajana.
Aga lõhnad ja hääled on kevadised ja õhtud on valged ja maja lõunaseina ääres õitsevad esimesed krookused. Elame veel.
Jänkud ja tibud
Tänan Hundiulgu tunnustava äramärkimise eest. Komplimendid teevad mind kohmetuks, ma ei tunne ennast neid ära teeninud olevat. Et ma programmeerimiskursuse neljast nädalast olen suutnud kolm läbi närida, vasak ajupoolkera vingumas nagu munavahustaja, millega üritatakse mörti segada — vaat selle eest võite mind kiita. Aga blogi jaoks ei jätku säravaid mõtteid juba jupimat aega. Vahel taban küll ennast mingilt tobedalt literatuursuselt (astun hommikul trepile ja nendin: “Õhk lõhnas pehmelt ja vihmaselt.”), aga peale hakata ei oska nendega midagi.
Rahustan ennast sellega, et ma pole kellelegi silpigi võlgu. Ma pole ennast kunagi välja reklaaminud ega kavatse seda ka edaspidi teha — muidu tekiks ju kohustus kirjutada, hästi kirjutada, püsida tasemel, ületada iseennast, meeldida lugejatele. Kohustusi, jumal paraku, jätkub mul niigi. Ja kohustused ületavad, nagu alati, varasid. (Kui keegi tuleb minu kuuldes rääkima, et maaelu on ju odav, tõmbuvad mul käed rusikasse. Vähemalt on nüüd majal lõpuks välisuks ees.)
Päevakohasel teemal sattusime eile arutama, kuidas nõukaajal kirikukauged inimesed teadsid, millal on “munapüha”. Kalendrites seda ju ära ei trükitud; kalendris olid Pariisi kommuuni päev ja geoloogide päev. Või siis võta vastlapäev, mida ju koolides ikka peeti. Aga kust nad teadsid õiget kuupäeva? Otsisin pööningult üles mõned vanad raamatkalendrid ja vaatasin järele — 1976. aasta kalendris polnud mingit vastlapäeva, aga 1986. aasta omas juba oli. Ja 1992. aasta kalendris olid sõbralikult koos nii vastlapäev, Pariisi kommuuni päev, rahvusvaheline rassilise diskrimineerimise likvideerimise eest peetava võitluse päev, karjalaskepäev kui ülestõusmispüha. Mitmekesisus rikastab.
Ja veel: kui kellelgi tuleb munade värvimisel inspiratsioonist puudu, siis leidsin uksepiida tooni valides sellise toreda mänguasja nagu spektran.com. Värvikat kevadet!
P.S. Parandus: 1976. aasta kalendris on vastlapäev siiski olemas, koos jüripäeva, jaanipäeva, mardipäeva ja kadripäevaga, häbelikus kursiivis, kõikvõimalike poliitbüroolaste sünnipäevade vahele varjununa.
Agnostik24
Tegelikult on enam-vähem üks tõeliselt huvitav teoloogiline küsimus: kas inimese pattulangemine tuli jumalale üllatusena. Aga eks katsu saada sellele kelleltki sisukam vastus kui “usu, sest absurd” või “ühe käe plaks”.
error_in_every_line
Jah, programmeerimine ei ole minu teema. Kui seal eeldatakse lahendusi stiilis “korruta metsa pindala, tihedus ja kuuskede osakaal”, siis minul tuleb välja umbes nii, et “osta tuhat sinist ja tuhat rohelist lindikest; jaluta mets läbi ja seo iga kuuse külge sinine lindike; jaluta uuesti mets läbi ja loe sinised lindikesed kokku; murra tund aega pead, mille pagana jaoks neid rohelisi lindikesi vaja pidi olema”.
Poliittviit
Venemaa bränd? On kahtlemata olemas! Selle tuum on: бьем своих, чтоб чужие боялись.
Las mina proovin siis ka
Ver 1.1, parandustega
Toote nimi — olemas
Rahvusvärvid — olemas
E- värk — olemas
Loodus — olemas
Kultuur (muusika) — olemas
Siiski võiks olla rohkem põhjamaist lakoonilist joont. Tuleb edasi arendada.
See ei ole minu teema
Ilmselgelt olen ma osa probleemist, mitte osa lahendusest. Mina, digitaalne immigrant, pehmehariduseline märsilohistaja. Mõtlesin, et kui ma näitan üles mingitki tahet ennast parandada, siis ehk arvestatakse seda süüd kergendava asjaoluna, ja panin ennast ühele IT-kursusele kirja.
Esmastutvust tegin ma arvutiga umbes kolmkümmend aastat tagasi, rajooni arvutuskeskuses. Arvuti nimi oli Juku ja talle sai kirjutada BASICus programme, mis tulid toime näiteks sellega, et joonistasid ringi, mille keskpunkti koordinaadid olid x ja y ning raadius r, ja värvisid selle seest siniseks. Ainus käsk, mida ma mäletan, on GOTO. Veel on meeles, et iga rea ette tuli kirjutada number (10, 20, 30 …). Kui ma õpetajalt küsisin, miks mitte 1, 2,3, siis ta vastas (võimalik, et bluffis): et hiljem saaks vajadusel ridu vahele lisada. Ja mina mõtlesin endamisi, et kui see asi käib samamoodi nagu kirjandi kirjutamine, siis tasuks juba kohe võtta 100, 200 ja 300.
Ülikoolis tegin ma kõik kirjatööd tsaariaegsel mustal kirjutusmasinal, mis kaalus umbes 30 kilo. Kuni diplomitööni. Tolleks ajaks oli mul üks tuttav, kes töötas Firmas, kus olid arvutid ja Windows ja Word ja värk. Ta smugeldas mind ööseks kontorisse sisse, pani arvuti käima ja kadus omi asju ajama. Mina istusin ja tippisin hirmunult kuni hommikul valgeks läks, kuna midagi muud ma teha ei osanud ega julgenud. Vähemasti sai suur töö ühe soojaga ära tehtud ja imekombel ka lõpuks salvestatud, kuigi pärast selgus, et iga rea lõpus polekski vaja olnud Enterit vajutada.
Siis astusin ma magistratuuri. Nüüd olid osakonnas juba paar humanitaarabi-arvutit, kuhu ka tudengeid eelneval registreerimisel töötama lubati. Tööd kirjutati Norton Editoris ja salvestati viietollistele flopidele. Ooh-ooh-oo, jajaa.
Läks aasta või paar, magistratuur jäi pooleli. Sisenesin, nagu öeldakse, tööellu. Tööelus olid viietollised flopid asendunud kolmetollistega. Kolm-kaheksa-kuued vahetati välja neli-kaheksa-kuute vastu; pentium oli sihuke rallipill, mida said endale lubada värvilise metalliga äritsejad. Mingid arvutimängud olid ka; meeles on mul näiteks taliolümpia, kus tuli nooleklahvidega slaalomisuusatajat tüürida. Sõna “internet” oli ajalehtedest juba korra läbi jooksnud, aga oma ihusilmaga keegi toda imeasja näinud ei olnud.
Juba tollel eelajaloolisel ajal paistis silma, et iga järgmine aastakäik noori suhtus arvutitesse väiksema aukartusega. Võib-olla oli see mingis korrelatsioonis masinate odavnemisega, vanemaid inimesi pärssis alateadlik hirm valele klahvile vajutades “midagi katki teha” ja veeta ülejäänud elu võlavanglas. Ja mul on tunne, et see hirm “midagi katki teha” ei ole mul tänini päriselt üle läinud, kuigi mõistus ütleb, et halvim, mida ma arvutile teha saaksin, oleks ilmselt tema peale kohvitassi ümber ajamine.
Nii et see eelpoolmainitud kursus … jah, kõhe on kuidagi. Võib-olla oleks ikka väärikam olnud jääda papüüruserullide juurde. Tavakasutaja-asjad saan ma ju lõpuks kuidagi ära aetud ja vaevalt maailm rõõmust võpatab, kui üks järjekordne diletant talle Hello öelda üritab.
“Pimeda mehe aiad”
Natuke kenitlev euroromaan, aga meeldis mulle ikkagi. Kohe lausa niivõrd, et mõtlesin, et sellist romaani poleks ehk endalgi häbi kirjutanud olla. Vaatamata mõningatele tillukestele stiilist väljas detailidele ja poolikutele vihjetele ning asjaolule, et pidin kolmanda osa teist korda üle lugema, tegemaks vahet neljakümne viiesel Adamal (hmm, miskipärast kisub käänama “Adamil”) Bodensee järve ääres ja kuuekümnesel Adamal Aranjuezis. Kuigi võib-olla polekski pidanud; kaasa elasin ma kõige rohkem ikka kolmekümnesele Adamale Eestis või tegelikult vist hoopis Emiliale.
Sellest romaanist võiks ehk filmigi saada? Sellise impressionistliku? Aga siis tuleks faabulat natuke ümber kohendada; Georgi nõialatern peaks Adama kätte saama alles päris lõpus ja pitch võiks olla “mees, kes on fabritseerinud teistele tuhandeid valemälestusi, ei suuda igavesti põgeneda enda ehtsate eest.”
#simulaakrum #rännaku meetod #magnetisööri viies talv #külmkapi peal klaaskuuli sees
tavainimene 
11 kommentaari