tavainimene

Tegus suvi

Posted in * by tavainimene on 28/07/2016

Panin vanatädi hooldekodusse ja koristasin tema elamisest välja paar kantmeetrit tühje margariinikarpe, kõik hoolikalt puhtaks pestud ja virna laotud. Ka leivakotiklambrid olid kenasti suurde kilekotti kogutud, imekombel mitte kuupäeva järgi sorteeritud. Selle kollektsiooni varjust tuli välja hea hulk (tegelikult ikka halb hulk) hiirepesi. Süütevedelikuks läheb kaheksa näritud korkidega pudelit taimeõli ja naabrimehe mahekanad said kärutäie krooniaegseid tangaineid. Rublaaegseteni ma pole veel järjega jõudnud. Tegelikult pole mul mõistagi mingit voli niimoodi laamendada, aga rotikoloonia tekkega samuti riskida ei taha; eks ma olen siis lihtsalt aegade lõpuni neetud. 

Tõmbasin pärast pikka vingerdamist arvutisse Windows 10. Enam-vähem viimasel hetkel, no nagu rootslastel on see rahvussport, et kes pistab oma tuludeklaratsiooni viimasena maksuameti postkasti. Mälestus kohtumisest Windows 8-ga oli lihtsalt mälus veel liiga ere. Pärast seda, kui W10 oli ennast sajal erineval viisil ligi litsunud, tuli tema tegelikuks tööle saamiseks omajagu jännata, kuna recovery partition‘il ei olnud piisavalt disk space‘i, aga guugeldamine andis teada, et selle partitsiooni loob ju süsteem ise ja täpselt vajaliku suurusega. Nojah. See kõik on ikka keerulisem kui kahetaktiliste mootorite hingeelu, mida ma ka vaikselt tundma õpin. (Või noh, vaikselt niivõrd-kuivõrd.) Juba tean, kus ja milleks on tooreklapp, aga süüteküünalde sädevahet reguleerida veel ei oska. Puudust tunnen ka spetsiaalsest nutianumast kütusesegu tempimiseks. 

Puhkuse kolmas emotsionaalne kõrghetk oli see, kui hambaarst röntgenipilti vaadates mulle teatas, et kolmest juurekanalist on omal ajal ainult kaks puhastatud ja needki poolest saadik. Minu arust sai toona nagu küll täishinda makstud. Igatahes tuleb kõigega otsast peale hakata. (Oleks ma seda varem teadnud, oleks trimmeri ostmata jätnud ja lasknud kraavikallastel rinnust saati kõrguda kasteheinal). Kaks puuri on juba ära murtud. Bussis püüdsin viltuse suuga ibuprofeenile pudelist vett peale rüübata ja kallasin endale suure sortsu dekolteesse. Aga. Vähemasti bussisõit oli absoluutselt fantastiline. See on vist üks ilusamaid maaliine. Aastaid tagasi reisirongide asendamiseks käima pandud, lookleb mööda maanteed läbi raudteepeatuste — Elva, Uderna, Hellenurme, Palupera, Puka, Kuigatsi, Pikaantsu, Keeni, Sangaste, Valga. Missugused suvised maastikud! Vapustav! Jalgrattamatkajatele julgeks ka soovitada, kuigi kõrgelt bussiaknast on vaade avaram. Kuulutasin selle oma suviseks reisielamuseks. 

Ja nii need päevad läevad. 

 

Advertisements

Ikka veel Aino, Linda, Maimu, Selma

Posted in * by tavainimene on 13/07/2016

Nad võivad seda ju pansionaadiks nimetada, aga see on vanadekodu. Siia sattumist ma olen viimased paarkümmend aastat kartnud. Ei, rohkemgi. Eks nendest kohtadest räägiti ikka õuduslugusid. Kuidas kellelgi oli ikka too sugulane või too naaber … ja too hais … Ja kui sai selgeks, et mul järeltulijaid ei ole ega tule … no eks siis ikka liikus mõte ka sellele, et kuidas ma vanaduspõlves … aga mis sa tollest ikka mõtled, ega ei saa ju üldse kindel olla, et eladki nii vanaks — et ei tule mõnda rasket haigust enne, nagu tollel oli, noh, mis ta oligi nüüd. Ei tule meelde nimi. Paljud asjad ei tule meelde. Jah. Ma ikka mõtlen, et kui mul oleks kodus keegi, kes elaks minuga koos ja kellega ma saaksin kogu aeg rääkida — ega tema ei peagi rääkima, hea, kui ta kuulab — võib-olla siis mu mälu ja mõistus oleks ka paremad. Aga ei ole ju kuskilt võtta sellist inimest. Too seal Tallinnas, näed, nimi ei tule meelde jälle, too oleks ju võinud tulla siia kolida minu juurde. Tal on mees surnud. Või ei ole surnud? Kas ma nägin unes toda? Näed, mul läheb uni ja päris segamini mõnikord. Ah tollel ikka mees elab. Nojah, ega ta siis ei tule siia minu juurde. Kes siia vanainimese juurde ikka tahab kolida. No mis tollest, et siin mugavusi ei ole. Saan mina pangi peal käidud, siis saavad nemad ka. Ja pesta — vanasti ei pestudki nii palju. Mis sa ikka pesed, kui sa rasket tööd ei tee ja ei higista. Kord kuus saunas käia on küll. Aga jah, nüüdse aja inimesed on muidugi teistsugused. Vanasti oleks naabergi sisse astunud üle ukse — kasvõi mitu korda päevas — ja vaadanud, et ega sa abi ei vaja. Aga nüüd ei ole selliseid naabreid. Nood vana aja inimesed on ära surnud. Minuaegsed on kõik ära surnud. Ei ole kellegagi rääkidagi enam. Vanasti ikka inimesed käisid mööda teed, vaatasid või aknast neid. Mõni astus ikka sisse ka. Nagu too, noh, tead küll, sealt tolle majast. Nojah, sa ei tea toda. Aga nüüd — ei midagi … Ega ma saan aru, et kodus ma ei oleks enam toime tulnud. Ahju kütmise ja tollega vast ikka oleks saanud kui oleks puud sisse toodud. Ja toit. Ja kui keegi oleks nii paari tunni tagant käinud kaemas, kuidas mul seal on. Aga no kui ei ole säärast inimest. Mis sa teed. Jah. Lehte ma ikka lugesin ja televiisorit vaatasin ka. Aga see lugemine ja vaatamine oli ka nii … ma ei saanud aru enam paljudest asjadest. Ajalehes peab keegi mulle pealkirjad ära seletama. Ega ma sisu ei jõuagi lugeda, ma loengi rohkem pealkirju. Ja pilte vaatan, kui on mõni tuttav nägu. Ja televiisorist oli ju üldse muudkui sport ja sport. Nüüd suvel ei ole sealt enam üldse midagi vaadata. Eks mul toas ikka televiisor mängis. Et oleks nagu mingi hääl toas, et ei oleks päris vaikne. Aga mis ma sealt vaatasin või mis ma aru sain. Nii et ma rohkem magasin viimasel ajal. Igavuse pärast. Hommikul magasin nii kümneni, siis tuli üles, siis sõin. Kui rohkem jõudu oli, tõin ajalehe ära. Lugesin seda. Kuulasin raadiot. Pikutasin. Õhtul tegin ahju tule. Siis tegin televiisori lahti. Vaatasin seda. Ei, rohkem ma enam ei söönud. Ma näksisin niisama ühte ja teist. Võileibu. Või küpsiseid. Noid on hea rohkem igavuse pärast suhu pista. Ja šokolaadi — toda mul kulub kõvasti. Toda mul peab ikka varu kodus olema. Näed, nüüd on mul siin sahtlis šokolaadid. Jah. Nii et mind toodi ikka kodust ära. Muidugi, mis neil üle jäi. Ma ütlesin neile küll sada korda, et ärge te mind vanadekodusse viige, et las ma suren omas kodus. Aga mis sa teed, kui see surm ei mõista õigel ajal tulla. Mina oleks valmis küll kasvõi homme minema. Mis ma siin ikka enam. Nojah, mul ei ole suuri valusid. Aga ega ma enam õige inimene ka ei ole. Ei, ega siin ei ole nii hirmus. Peaasi, et on soe. Sooja ma tahan kangesti. Sööki on ka nii palju, et ei jõua ära süüa. Täna ma küll veel süüa saanud ei ole. Või olen? Sõin või? Näed, ei ole meeles. Too oli vast eile? Täna? Jah … Nood teenijad või teenindajad on kõik kenad ja lahked. Aga no nad käivad nii — viuh!  Ajavad oma asja ära ja siis on läinud. Ega seda küll ei ole, et keegi sinuga niisama juttu ajaks. Eks ma saan aru, et neil ei ole aega. Ah toanaabritega? No mis ma nendega räägin. Nad on ju jumala võõrad. Üks ei kuule ka suurt midagi. Kuuled või? Kuuled?! KUULED?!! Näed, ta ei kuule midagi. Ega mina ka ei kuule enam nii hästi. Peas nagu kumiseb. Või kõrvades. Minuga peab rääkima aeglaselt ja selgelt. Siis ma saan aru küll. Kui naised räägivad peenikese häälega ja kiiresti pudrutades, siis ma ei saa mitte ühte sõna aru, aga mehed räägivad madalamalt ja aeglasemalt, toda ma kuulen küll. Ja saan aru. Ega ma loll ei ole. Mõni tuleb minuga rääkima nagu lolliga, nagu väikse lapsega. Toda ma ei kannata. Aga no eks me oleme siin nagu imikud. Mähkmed jalas kõigil. Ei tahagi voodist välja tulla, kus sa nende mähkmetega ikka jalutad. Ja riidesse panna — too on jälle suur tüli, pane riidesse, pärast kisu neid riideid jälle ära, kes neid riideid peseb, kui nad mustaks saavad. No vahel ikka õnnetusi juhtub. Ei jõua nii kiiresti. Näed, väljakäik on seal muidu. Aga mul on siin potitool voodi kõrval, näed, kaas käib üles. Siia ma ennast upitan. Jah, meil on kolme peale see potitool siin. Praegu ta on siin minu voodi kõrval, teised peavad hõikama mõnda teenijat, kui tahavad potile. Toda ühte aidatakse. Ei ole siin mingeid sirme ümber! Misjaoks! Kas lapsele paneb keegi sirmi ümber, kui tal peput pühitakse? Jah, nii ongi, et sina sööd suppi ja naaber kõrval teeb häda. Jah, nii ta on. Omas kodus muidugi toda ei ole. Omas kodus sööd siis, kui tahad, ja käid potil siis, kui tahad. Siin käib kõik kella järgi. Kõigi silme all. Kui tahad omaette olla, siis paned silmad kinni ja magad. No mul on raadio kõrvaklappidega, ma vahel kuulan toda. Kui tuleb ilusat muusikat. Ega toda juttu ei viitsi kuulata, tollest ei saa aru ka alati. Sõnadest saab, aga mõttest ei saa. Keegi peaks mulle seletama. Nojah. Ei ajalehti siin vist ei käi. Või Postimees käib? Aga too on mulle nii võõras leht, toda ma ei ole kunagi lugenud. Nondel hooldajatel vast on Õhtuleht ka, aga ma ei tihka küsida. Mis ma ikka. Las ta olla. Siin on lugemiseks natuke pime ka. Aken on küll peatsi kohal, aga ma tahan ikka hästi valget, kui ma loen. Jah. Sellist lampi, mis oleks kohe õige lähedal. Sellepärast ma ei saa toda värvimiseraamatut ka värvida. Et ma ei näe. Ja ega siin ei ole sellist lauda ka, mille peale raamat panna. Siit öökapist käib sahtel välja — näed, — siia saab supikausi panna. Aga raamat siia ei mahu. No vast seal eesruumis kuskil on mõni kirjutuslaud. Aga hakkan ma sinna minema. Siis peab riidesse panema — ega ma palja tagumikuga, mähkmete väel, ei lähe ju. Ja too kõndimine on mul nagunii vilets. Ma tegelikult natukene kõnnin küll. Haiglas ma käisin öösel palatist väljas. Ümbrust uurimas. Et kus ma õieti olen. Siis anti mulle unerohtu. Ei päeval ma ei tahtnud kõndima minna. Ma ei tea ise ka, miks. Ei tahtnud tüli teha. Tähelepanu äratada. Mõtlesin, et kui nad näevad, et ma kõnnin, siis nad arvavad, et ma olen tervem kui ma tegelikult olen. Ei, las ta parem olla. Oleks ainult surm rutem tulnud. Ei ole vaja midagi. Aga šokolaadi, toda võid küll tuua. Too kohe rohkem, siis ma tean, et mul on varuks, et ma võin üsna julgelt süüa. Jajah. Olgu pealegi. Head nägemist ja tule sa ikka mind vaatama. 

Ground Control to Major Tom

Posted in * by tavainimene on 06/07/2016

Mul ei ole vaja, et reklaam läheks viraalseks. Mul on vaja, et toode läheks viraalseks.

Kuuldemängud

Posted in * by tavainimene on 05/07/2016

Ühistransporti sobivad telefonijutud:
— “Jõuan kell neli, tule jaama vastu.”
— “Võti on mati all.”
— “Viisin vanaisa haiglasse, lase õhtul kass õue.”

— “Jahuta külma veega ja helista kiirabisse.”

Ühistransporti sobimatud telefonijutud:
— “… ja Hürrem ütles Suleimanile … ja Suleiman … ja Hürrem …”
— “… ja siis ma ütlesin Akslile, et helista Matile, ära sa ise tõstma hakka, sul käib ju pärasool välja, aga tema lubas, et läheb enne veel käib ….”
— “… ai fink zis prodakt uill bi riili greit änd ui mast gõu on uiz ze develõupment änd ui uill trai tu…”
— “raisk kus sai … nahh … ei jõudnud me kuhugi … ülemus oli sitaks närvis … ütles, et tuleb üle värvida … ei mingi viis viina oli … auto on jummala segi …”

*

Tegelikult on nurin hilinenud ja liialdatud, sest üha kasvav osa rongi- ja bussireisijatest suhtleb mitte rääkides, vaid sõnumeid tippides. Ja telefoni kaevunud sõitjate protsent läheneb jõudsalt sajale. Vanasti, kui inimesed reisisid, siis nad küll lugesid või kudusid või lahendasid ristsõnu või isegi mängisid kaarte, aga suure osa ajast nad siiski igavlesid, mõtisklesid, unistasid, planeerisid, fantaseerisid. Nüüd on nende teadvus täidetud kellegi teise loodud sisuga.