Mis “teadvuse suur probleem”?
Bakteril on ka tunne, et ta peab ujuma Petri tassil puljongi paksema osa suunas. Samuti nagu inimesel. Bakter ainult ei tunne, et tal on see tunne. Noh, enamik inimesi ei tunne ka.
A, B, hakka pähe!
Leida Alttoa, Helle Raigna “Aabits”, Valgus 1958-1972. Illustreerinud Silvi Väljal.
Leidsin pööningult aabitsa, mille vanaema mulle kunagi ammu sünnipäevaks kinkis. Mäletan vaimustust, mida selle vaatamine minus tekitas. Lugema õppinud olin ma väidetavalt juba varem, puust täheklotside abil. Aga aabits oli aken paremasse maailma, kus tegutsesid ilusad, ausad, sõbralikud ja virgad lapsed, kes oskasid kõiki töid, abistasid vanemaid, austasid vanureid, pidasid kinni päevaplaanist ja kelle helges taevas polnud ühtki murepilve. Sama karge ja karske, veidral kombel ühtaegu sotsfuturistlik ja retrohõnguline oli aabitsa kujundus. (Poisid lühikeste pükste, mantli ja portfelliga!)
Loreida Eisen “Aabits”. Valgus 1974-1986. Illustreerinud Ülle Meister.
Koolist saadud aabits on mul ka alles, pühendusega õppenõukogult. See on juba hoopis teine tegu ja lugu, seitsmekümnendate esteetika, sassoonsoengud, nailonpallonid ja alt laienevad teksapüksid. See aabits ei meeldinud mulle pooltki nii hästi kui esimene.
Igatahes, taaskohtumine vana armastusega tekitas väikest viisi huvi: mille järgi siis nüüdsel ajal lapsed kirjatarkust õpivad. Guugeldasin natuke ja istusin ühe õhtupooliku raamatukogus. Üldised järeldused on sellised, et kuuekümnendate aabits oli too armas kollasekaaneline, seitsmekümnendate oma sinine kukepildiga ning kaheksakümnendate keskel tuli uus põlvkond. Taasiseseisvumisest alates on aabitsaid välja antud iga paari aasta tagant ja mõni aasta mitu. Autorite seas on pedagooge, kirjanikke ja isehakanuid.
On koduaabitsad koolieelikutele, on koolis kasutamiseks heaks kiidetud õpik-aabitsad ning lisaks veel igasugu vimka-aabitsad (pildi-, värsi-, nalja-, teatri- jts). Mõne muidu väga armsa ja efektse aabitsa sihtgrupp jääb pisut arusaamatuks.
Koduaabits alustab a-tähest, mille juures on näiteks auto, akna ja ahvi pildid. Kooliaabits alustab palju lihtsamast — mõistetest häälik, silp, sõna, lause, täishäälik, kaashäälik, sulghäälik ning lühike, pikk ja ülipikk häälik. (See oli mõistagi sarkasm.) Koolis kulutatakse esimene poolaasta selle õppimisele, et sõna „kass“ koosneb kolmest häälikust, ja kogu ülejäänud kooliaeg ümber õppimisele, et see kirjutatakse siiski nelja tähega.
Lilian Kivi, Milvi Roosleht “Aabits”. Koolibri 1985-1996. Illustreerinud Ülle Meister.
Tunnistan ausalt, et mulle see häälikupõhine noopide ladumisega meetod ei meeldi kohe mitte teps. Kuigi ega ma üldse eriti ei kujuta ette lugemaõpetamist frontaalõppena, kolmekümnele mudilasele korraga. Tähtedega tutvumine peab käima ikka individuaalõppe korras, vanaema vokiratta kõrval.
Kooliaabitsa koostamise teeb eriti raskeks see, et enamik lapsi oskab kooli minnes lugeda — aga mitte tingimata kõik. Seniks, kui mittelugejad tähti õpivad, peab lugejatel ka tegevust jätkuma. Mõnes vanemas aabitsas on ühel paarisleheküljel materjali nii tähtedeõppijale (täht, pildid, silbid), veerijale (sõnad, lühikesed laused) kui lugejale (salmikesed, mõistatused jms). Uuemad aabitsad näivad valdavalt lugemisoskust eeldavat. Võib-olla oleks vaja eraldi eliitkooliaabitsat (soravad lugejad, lai silmaring), tavakooliaabitsat (tunnevad suuri tähti, veerivad) ning kolkakooliaabitsat (esimesse klassi läheb kuus hirmunud loomakest, kellest viis vajavad kohest logopeedilist abi).
Peaaegu iga aabits tutvustab häälikuid/tähti erinevas järjekorras. Ette tulid järgmised variandid:
A I O U L E Õ N M S B P V R Ä T D Ö K G Ü H J
A I O U L N E M S R P V T Õ B K Ä D Ö G Ü H J
A U I L O E N P B M S T D R V Õ Ä K G Ö Ü H J F C
A I M E S O N U L P Õ R T V D Ä Ü K B H J G Ö
A I E O U L M N R S Ä Õ V H Ü Ö G B D K P T J
A U M E I N S L K P O Ö Õ T J Ä V H R Ü
I U E O A N L M S R V Õ P (B) Ä Ö Ü T (D) K (G) J H
A U O I E N L R M S B P Ö V T D Õ H Ü Ä G
A I E N M T D U S O Õ Ä L R B Ö Ü K P V J H G F Š Z Ž X C Q W Y
I L H F E K V A Ä M N T O Ö Õ U Ü D G J B P R S
A I U L E O N M P B S T D R V Õ Ä K G Ö Ü H J F C
A I E N M L O Õ Ö R S U Ü Ä B P G K D T J V H F C Š Z Ž
A I O U L E N M S R P V T Õ B K Ä D Ö G Ü H J C F
A I E M U N O L Ö V Ä J K G Õ R T D H S Ü F P B Š C Ž Z X Y Q W
A I E N M L U O Ö Õ S Ä Ü P B R T D K G V J H Z Ž F C Š W Y Q X
A Ä E I M N H K G T D P B L R J O Õ Ö S U Ü V W C Š Z Ž Q X Y
Karl Karlep, Ana Kontor ja Eha Vihm “Aabits”, Kabral & Co 1995. Illustreerinud Allan Kukk.
Vanemad aabitsad õpetavad esimesel poolaastal suurtähti, väiketähed lisanduvad poole õppeaasta pealt. Uuemates aabitsates näidatakse suur- ja väiketähte koos. Vanemad jätavad võõrtähed kõrvale, uuemad kaasavad vapralt kõik y-d ja q-d. Mõned silbitavad sõnu kas laiendatud tähevahe või kriipsukesega. Mõni jagab sõnad kõnetaktideks. Mõni jagab liitsõna osisteks. Mõni märgib tähe peal lisamärgiga häälikupikkust. Mitmekesisus on lausa hämmastav. (Olen optimist ja loodan, et seda kõike toetavad pidevad teadusuuringud.)
Varieeruv on ka tüpograafia. Näiteks too seitsmekümnendate aabitsas on glüüfid minu meelest liiga rammusad ja silbivahed liiga laiad, reavahed on liiga kitsad ja lõiguvahed puuduvad. See teeb teksti silmaga haaramise raskeks. Liiga ära silbitatud tunduvad sõnad ka muidu sümpaatses Vilma Parbo raamatus “AB mudilastele” (1976-1980, illustreerinud Lilian Härm). Paljude aabitsate ühine häda on — vähemalt minu maitse jaoks — ülekujundatus ja lehekülje materjaliga ülekuhjatus. Pilk hakkab ekslema ega suuda keskenduda.
Mis veel silma jäi: vanemad aabitsad ei too tekstide juures ära autoreid, uuemad on ses suhtes korrektsemad. Kirjanikud toetuvad — loogiliselt — rohkem oma tekstidele, pedagoogid kasutavad julgemalt ka klassikat. (Küllap siin on ka mingi autoriõiguste asi.) Tekstide tase ja keerukus on väga varieeruvad. Tuleb ette vaieldava väärtusega vaimukust (“Mamma Miia õmbles mammutile mantli.”), kulmukergitamapanevaid “sõnu” (nene, nunu, iir, oor), asjatult silmamällu jäävaid meelegavalestikirjutusi (nugud, kuged) ja lihtsalt pentsikuid lauseid (“Ann, too nui siia!”).
Ene Hiiepuu, Leelo Tungal “Aabits”. Avita 1998-2001. Illustreerinud Edgar Valter.
Sirje Toomla, Jaanus Vaiksoo “Aabits”. Koolibri 2005. Illustreerinud Kadi Ilves.
Aabitsate maailmapildiline areng on omaette teema. Kuuekümendatel olid oktoobrilapsed ja nende tähekesed, aga üsna tagasihoidlikul määral. Luuletuses „Juss oli väike peremees“ on Ernst Enno algupärasest värsist „talu liivaaugu sees“ saanud „suure liivaaugu sees“. Aga lapsed käivad veel karjas ning ühel pildil paneb rätikuga memm põllul vilja kokku. Seitsmekümnendate aabitsas on palake Leninist. Tekstidesse ilmuvad televiisor ja robot. Piltidel on lapsed pigem lõbutsemas kui töötamas. Üheksakümnendate saabumisega ilmub aabitsatesse sini-must-valge ja kodumaa Eesti. Ühes üpris erinäolises teoses palutakse J-tähe all: „Jumal, kaitse meie maja.“ Tegelasteks saavad laste asemel ja kõrval loomad, päkapikud, pokud ning mingid kujund-olendid. On nii bravuuri kui lüürikat. Sõnavarasse sugenevad geiša ja loož.
Ja lõpuks üks päris pisiasi: vanemates aabitsates on pealkirja lõpus punkt, uuemates mitte.
Aga minu lemmikuks, jah, jääb ikka too kõige esimene, kollane.
 Viivi Luik “Meie aabits ja lugemik”. Hortus Litterarum 1992. Illustreerinud Epp-Maria Kokamägi. |
 Edgar Valter “Pokuaabits”. Elmatar 2002-2009. |
 Pilvi Kula “Aabits”. Koolibri 2006. Illustreerinud Joonas Sildre. |
 Tea Oll, Sulev Oll “Aabits”. Ilo 2008. Illustreerinud Valdek Alber. |
 Riina Paatsi “Aabits”. Mytho 2010. Illustreerinud Nerva. |
 Kristi Rahn, Kerttu Soans “Aabits”. Maurus 2011. Illustreerinud Raivo Tihanov. |
 Vahur Keller, Airi Kuusk, Sirje Rattus, Regina Lukk-Toompere “Aabits”. Avita 2011. Illustreerinud Catherine Zarip. |
“Maailma otsas”
On misantroope (või sellisena poosetajaid), kes tavatsevad nimetada mingitele enda seatud kvaliteedikriteeriumidele mittevastavaid inimesi biomassiks — neid, kes pole piisavalt intelligentsed, piisavalt rafineeritud kultuurihuvidega, piisavalt ambitsioonikad. Kes söövad, töötavad, sigivad ja surevad, omamata elus kõrgemaid eesmärke. Kes ei ürita jäädvustada oma nime kui mitte just kogu planeedi järgmise sajandi põhikooli ajalooõpikutesse, siis vähemasti mõnda kodumaisesse erialamonograafiasse.
Kiviräha viimase romaani “Maailma otsas”, alapealkirjaga “Pildikesi heade inimeste elust”, kangelased ongi valdavas osas sellised keskpärased tavainimesed. Askeldavad, söövad, joovad ja jauravad; parimal juhul loevad kolmandat korda üle turvalist kirjandusklassikat (visates ärritunult kõrvale uue ja arusaamatu) või kordavad teatris nähtu kohta igavaid klišeesid. Kulgevad läbi elu ilma üldse millelegi mõtlemata või siis, naeruväärsel kombel, üritavad mingit eriti sügavat mõtet leida koridoriseina krohvipraost. Aga vahel pressib kuskilt südamepõhjast üles seletamatu igatsus: tahaks midagi muud, kuhugi mujale, maailma otsa, imelisele antipoodide maale, kus emaga elav vanapoisist nõudepesija oleks hoopis pikahabemeline päevitunud guru, kes sööb puu otsast virsikuid.
Oli just selline vaikne õhtu, mille puhul on tunne, et kohe-kohe hakkab juhtuma midagi erakordset ja imelist. Midagi säärast, mille nimel on kannatatud välja kõik talvised tuisuilmad ja tatised lörtsisajud, et siis ühel lõhnaval kevadõhtul istuda pidulikult pargipingile ja hakata ootama. Ning jäädagi seda tegema, sest tegelikult ei juhtu mitte midagi, elu läheb ikka vanaviisi, inimesed kiirustavad töölt koju või kodunt poodi, mõned lähevad külla, teised kinno, kolmandad lähevad aga kõrtsi ja joovad end täis, nii nagu igal teiselgi õhtul, sadagu lund või paistku vikerkaar. Lõpuks hakkab ka pingil istujal igav ja temagi tõuseb ning kõnnib koju, et juua teed, lugeda natuke raamatut ja heita magama. Nagu tavaliselt, ehkki õhtu ise on tõotanud imesid, hämmastavat õnne ja suurte saladuste avalikuks tulekut. Aga paraku — mingeid imesid ja lahendamist ootavaid saladusi polegi olemas ning õnne ei too samuti ükski lõhnav õhtu ega sume öö. /…/ Nagu teatrisaal enne eesriide avanemist. Juba hakkavadki saalituled kustuma, nüüd kohe süttivad nende asemel prožektorid ja muinasjutt algab. See juhtub nimelt praegu, ühe üürikese silmapilgu pärast, tuleb ainult silmad lahti hoida! Ei tohi imet maha magada, tuleb olla õigel ajal õiges kohas! Ning ikka lõppeb kõik ikka ja alati sellega, et minnakse lihtsalt koju. Sest saalituled ainult ähvardavad kustuda, aga ei kustu ja eesriie ei avane. Avatud on ainult puhvet, sinna võib alati minna.
Jah, puhvet on alati avatud neile, kes tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt. Toit ja televiisor leevendavad tänapäeva Oblomovite kõiki eksistentsiaalseid änge — haiguste ravi kontrollitud.
Sest mine tea, kas seal maailma otsas ongi kõik nii tore, nagu me unistame. Võib-olla pistab mõne virsiku seest pea välja mürgine satikas. Võib-olla pole kodune rutiin mitte needus, vaid õnnistus, mille eest tuleks kõrgemaid jõude tänada? “Jumal on meiega”? Nagu ühes Jüri Ehlvesti jutus : “Isegi siis, kui tunned, et oled eksinud, pead sa seda vaid halva valiku süüks ning püüad kõike heastada uue ning nimelt hea valikuga. Nii jäädki sa lõputult ekslema. Sinu ainus hetk tuleb siis, kui sa saad teada, et sinul pole valikut, et iga katse seda teostada on VASTUHAKK ARMULE …”
Nojah, üpris tõenäoliselt armastab Universumi Korrapidaja häid inimesi, kes ründavad ja rändavad ainult oma unistustes — selliseid kenasti riiulil istuvaid pupesid. Suured rändajad ja avastajad külvavad ju ikka hirmsat segadust ja hävingut ning isegi Everesti vallutajad on maailma katusest poole sajandiga teinud prügimäe. Nii et kui hakkate kippuma maailma otsa, siis mõelge parem nii, et teie ise oletegi omaenda väikse maailma algus, ots ja keskpaik. Pealkiri ütleb ju ka: “maailma otsas”. Te oletegi kohal …
Romaanis on lisaks muule omajagu nükkeid moodsa aja veidruste pihta nagu kodu mängimine ilma isata või lapsed, kes magavad, kurat ja vampiir kaisus, aga kardavad paaniliselt kana. Lapsi on, tähendusrikkalt, vähe. Ja neid tuleb hoida — et nad saaksid vigastamatult suureks kasvada. Samuti on raamatus võrdlemisi vähe seksi, raha ja poliitikat. Nähtavasti ei sobi need suurtes kogustes heade inimeste ellu.
Kokkuvõttes oli täitsa tore suvelugemine. Nagu Vooremäe ütleks: sai nutta ja sai naerda.
Meestejutud
See “prostitutsiooni legaliseerimise” teema on lahjemat sorti poliitikute male bonding — saab sülitada liraka hammaste vahelt ja öelda litside kohta midagi vänget.
Päästke noored hinged
Sattusin jupiti vaatama ETVs näidatud Andrei Grjazevi dokumentaali “Homme” ja TTVs näidatud tõsieluainelist mängufilmi “Baader Meinhofi kompleks”.
Vaene väikekodanlane oli tõsises kimbatuses. Ta ei saa kuidagi pooldada poodidest varastamist, majade süütamist ja autode lõhkumist, inimröövidest ja mõrvadest rääkimata. Juba lasteaias tehti ju selgeks, et söögiga ei mängita, võõrast asja ilma loata võtta ei või ja teist inimest ei lööda. Aga mis teha siis, kui “teine inimene” on ideoloogilise kannapöörde teinud eksnats või sovjetiaparatšik, kes ehitab — vähemalt sinu silmis — üles uut diktatuuri? Toetab sõjalis-kolonialistlikke avantüüre, kontrollib meediat, tasalülitab opositsiooni? Nii tõhusalt, et sa otse kuuled järjest kinni langevate uste kahjurõõmsaid paugatusi?
RAFi ja “Voinad” ühte patta panna muidugi ei saa, esimene oli relvastatud terroriorganisatsioon, teine on huligaansete kalduvustega kunstirühmitus. Ka tänapäeva Venemaa erineb 60-70ndate Lääne-Saksamaast. Vist. Aga eesliinil on ikka politseinik, kellel on kodus naine ja väike poeg ning kelle suurim soov on üldse mitte röökivaid meeleavaldajaid kumminuiaga põlveõnnaldesse taguda, vaid soojas jaoskonnas teed juua ja ristsõnu lahendada. Mida te temalt ootate? Et ta tuleks teie poole üle? Ja mida te siis üheskoos teeksite? Vallutaksite sillad ja telegraafi? Ja edasi? Alustaksite ühiskonnas ebaõiglaselt jagunenud võimu ja muude ressursside rahumeelset ümberjagamist? Ehh …
Terrorismil, olgu päris või kunstilisel, on see halb omadus, et ta, noh, külvab terrorit. Nii vastaste kui paraku ka omade seas. Metsavendi kartsid pärast sõda ka paljud ilmsüütud rahumeelsed külaelanikud. Ja ma ei tea, kuidas avalik arvamus oleks suhtunud sellesse, kui ENSV dissidendid oleksid näiteks pärast Niguliste põlengut korraldanud sündmuskohal protestiks orgia-performantsi pealkirjaga “Elutants” vms.
Noor neiu raha eest
Andres Arrak annab teada, et tema kui liberaali arvates tuleks prostitutsioon Eestis legaliseerida. Millegipärast näib ta olevat arvamusel, nagu oleks tasuliste seksteenuste osutamine praegu ebaseaduslik. Aga ei ole ju ometi. Iga soovija võib ennast FIEks vormistada. Tegevusaladest sobivad EMTAKi kood 96041 (“saunade, solaariumite ja massaažisalongide tegevus jm füüsilise heaoluga seotud teenindus”) või 96099 (“muu teenindus”, mille alla kuuluvad mh astroloogide ja spiritistide tegevus, saatjate teenused, tutvumis-, pulma- jms teenused, jõuluvanad, pulmaisad jts). Äriregistrile saab esitada avalduse elektrooniliselt või notari kaudu (riigilõiv 12.78), vajalik on pangakonto olemasolu. Litsentse ega tegevuslubasid ei nõuta, majandustegevuse registris meldima ei pea.
FIE peab neli korda aastas maksma sotsiaalmaksu avansilisi makseid – 287.10 eurot iga kvartali viimase kuu 15. kuupäevaks. 31. märtsiks esitatud tuludeklaratsiooni põhjal arvutab Maksu- ja Tolliamet välja eelnenud aasta eest juurdemaksmisele kuuluva sotsiaalmaksu ning saadab selle kohta teate hiljemalt 1. septembriks. Maks tuleb ära maksta 1. oktoobriks. Iga kvartali viimase kuu 15. kuupäevaks tuleb ära maksta ka avansiline tulumaks, mis arvestatakse eelmise aasta tulu põhjal. Esimesel tegevusaastal avansilist tulumaksu maksma ei pea, samuti siis, kui kvartaalse makse suurus jääb alla 64 euro. Kord aastas (1. oktoobriks) tuleb maksta kohustusliku kogumispensioni makse, mis arvutatakse samuti eelmise aasta tulu põhjal. Kui prostituudi aastakäive ületab 16 000 eurot, peab ta end registreerima Maksu- ja Tolliametis käibemaksukohustuslaseks.
Raha ongi legaliseerimise (päevavalgele toomise, registreerimise, reguleerimise) pooldajate kaalukas argument. Valus on ju vaadata, kuidas va kõlisev riigikassast mööda voolab. Eestis arvatakse tegutsevat 3000 prostitutsiooniga elatist teenivat naist, kes teenindavad nädalas keskmiselt 10-15 klienti. Aastas teeb see väga jämeda rehkenduse kohaselt kokku 1,8 miljonit teenuseosutust ja kui võtta standardhinnaks 50 eurot korra eest, võib teenindusharu aastakäive ulatuda 90 miljoni euroni. Kuivõrd arvestatav osa kliente on tõenäoliselt välismaalased, on pealegi tegu teenuse ekspordiga, mis parandab riigi väliskaubandusbilanssi ja üleüldse.
Ma ei kujuta muidugi täpselt ette, kuidas see legaliseerimine-maksustamine tehniliselt käima peaks. Alustades sellest, et prostituudid üldjuhul pole huvitatud oma isiku ja tegevusala avalikust kokkuviimisest. No on kord sellised häbelikud. Vaevalt et ka tarbijad kassatšekki või garantiitalongi küsivad, nii et väga keeruline saab olema tõendada ära teenuse osutamine ja raha laekumine. Maksuamet peab moodustama mingi erirühma, kes hakkab käima ostu matkimas. Mystery fuckers, mh-mh-mh-pup-pup-pup.
Arrak ei näi siiski pooldavat prostitutsiooni vahendamise legaliseerimist. Liberaalsest seisukohast on arusaamatu, miks. Kui tasuline seks on tõesti isikuteenus nagu iga teinegi ega ole moraalselt taunitav, siis mis on halba selle vahendamises? Eeldusel, et kõik on avalik, registreeritud, reguleeritud ja maksustatud? Samamoodi võiks öelda, et juuste lõikamine või kaelasoonte tasumine on lubatud, aga juuksuriäri või massaažisalongi pidamine mitte. Kui üldse, siis just legaalsed lõbumajad suudaks pakkuda prostituutidele kaitset maffia katusepakkujate eest ning sotsiaalseid garantiisid, säästes nende anonüümsust. Siis kerkiks muidugi uued probleemid — meenutagem vaid kohtuvaidlust Töötukassa ja striptiisiagentuuri vahel. Vaesed humanitaarbakalaureused kaotaksid oma töötuabiraha, kui keelduksid bordellitööd vastu võtmast jne.
Jaa, väga paljudest eelarvamustest peab ühiskond vabanema, enne kui prostitutsioonist saab normaalne teenindusharu. Nagu ta Saksamaal väidetavalt juba olevat. Seal töötavat Wikipedia andmetel oma 400 000 täis- või osaajaga prostituuti, nii et keskeltläbi iga sajas Saksa naine on sekstöötaja. Äri käib, raha liigub, maksud laekuvad. Berliinis on, jällegi Wikipedia järgi, taks 30 eurot päevas prostituudi pealt. Bonnis on tänavaprostituutidelt maksu kogumiseks parkimisautomaadi sarnased masinad. Murelik konservatiiv arvaks selle peale, et rahvarohke Saksamaa võib ju endale naiste lörtsimist lubada — eriti kui need on albaanlannad, ukrainlannad ja eestlannad. Murelik konservatiiv arvaks veel, et prostitutsiooni riiklik reguleerimine ja maksustamine teeks riigi kodanikest kollektiivse sutenööri. Ja konservatiivile see mõte hästi ei meeldi. Aga noh, lõpuks on kõik ainult enesemüümine. Turul me oleme vennad ja õed. Tükkhaaval, jupphaaval, päevhaaval, tundhaaval legaliseerime, normaliseerime, destigmatiseerime ja paneme peale positiivse spinni.
“Rekonstruktsioon”
Rein Raua “Rekonstruktsiooni” lugedes ei saanud ma kuidagi lahti kimbutavast mõttest, et autor on selle kirjutanud spetsiaalselt vanemale koolieale, kes kurdab, et “pole ju midagi huvitavat lugeda”. Intrigeeriv teema (saladuslik sekt ja noore neiu enesetapp), lihtne ülesehitus, kergestiloetav stiil, palju tänuväärt teemasid kirjandustunnis arutamiseks alates väikekodanlikust konformismist ja konjunktuurlusest ning lõpetades võimalike spirituaalsete lahendustega eksistentsiaalsetele probleemidele. (Millega seoses meenub kuskilt kõrvu jäänud jauramine, et “kui teie kirkegooridele oleks olnud kättesaadavad kaasaegsed antidepressandid, oleks pool teie niinimetatud filosoofiast täna olemata”.)
Nii et jah, täitsa tore noorteraamat. Vastust sellele, miks üks inimene läheb ja ennast põlema paneb, muidugi ei saa. Üks võimalik vastus oleks see, et kui suur hulk katkisi inimesi satub üheskoos sotsiaalsesse isolatsiooni, siis võivad nende kiiksud hakata resoneeruma kuni toimubki kollaps. (Siinkohal meenusid ennustajad Le Guini “Pimeduse pahemast käest”.)
Oh jah, noorus, igatahes. Ma vahel ikka kuulen raadiost seda “veel on aega, päästke noored hinged” ja mõtlen: kes peab noored hinged päästma ja kelle või mille käest. Ja kui veel on aega, siis mis juhtub, kui see aeg ümber saab?
“Kukotski juhtum”
Ljudmila Ulitskaja “Kukotski juhtum” on natuke “Doktor Živagot” ja natuke “Arbati lapsi” meenutav perekonnasaaga, mis keerutab endasse bioeetika, geneetika, ajaloo, võimu, vastutuse ja saatuse üpris intrigeerivaid küsimusi.
Romaan on tembitud mõningase (minu lugajamaitse jaoks ülearuse) müstikaga. Tohtrist patriarhi selgeltnägemisvõimega olin ma veel valmis leppima, minu jaoks tasakaalustas seda tema naise “joonestajapilk” ja uskliku majapidajanna poolpimedus, need erinevad vaatamis- ja nägemisviisid tekitasid omaette väikse huvitava teemakese, mida oleks võinud edasi arendada. Aga Jelena hingerännakud elu ja surma piirimaal jäid minu jaoks muu teksti suhtes võõrkehaks, kuigi tema vaimu järkjärguline tagasitõmbumine heidutavast maailmast olnuks iseenesest arusaadav. Sõna jätab sügavama haava kui kirves, selle sõna vari ripub jätkuvalt õhus ja põgeneda pole kuhugi mujale kui endast ära — umbes nii.
Üks omaette liin on pärilikkus ja päritolu. Vist võib ka öelda, et düsgeenika. (Autor on ise erialalt geneetik ja biokeemik.) Jelena vanemad ütlevad poliitiliste repressioonide kartuses tütrest lahti ning tüdrukukese lapsendab tema vanaema. Ta ise sünnitab tütre mehele, kes jääb sõjas kadunuks; Tanjakese lapsendab Jelena teine mees, kellega tal ühiseid lapsi ei ole. Tanja põgeneb tubli Nõukogude noorteadlase-rotitapja ettekirjutatud saatuse eest metsikusse boheemlase-ellu, elab kokku kaksikvendadega ning jääb emmast-kummast rasedaks. Selle üle (mida ta kavatseb oma lapsele öelda? kas lapsele on oluline, kes on tema bioloogiline isa? kas ühemunarakukaksikute puhul on üldse võimalik isadust tuvastada? laps võtab teatavaks, et tema isa on “Goldbergid”?) pead vaevamata alustab ta alles rasedana armulugu sarmika saksofonimängijaga, kes on mõnda aega tema lapsukesele isa eest. Kuniks saatus sekkub ja (kasu)isa, nüüd juba vanaisana, peab taas sündmuskohale ilmuma tüsistusi likvideerima, puhastama, õmblema, siduma.
On muidugi hea, kui sul on selline (vana)isa. Tõeline aristokraat. Isegi kõige raskematel aegadel kas peaaegu või päris nomenklatuuris, korraliku elamispinna, sissetuleku ja toiduvaruga ning, mis eriti tähtis, tugevate sotsiaalsete võrgustikega. Mistahes häda korral on alati kellelegi helistada ja alati leidub mingi väljapääs. Meenutab natuke seda inglise anekdooti, et “kui teil pole kodus üldse mitte midagi, millest süüa teha, siis minge keldrisse ja võtke paar naela külma vasikaliha … jne”
Minu kurvastuseks on romaanis avatud palju huvitavaid teemasid ja tegelasi, aga lõpp jääb lahjaks. Kui romaan on saavutanud enam-vähem mõistliku mahu, tõmbab autor otsad kiiruga kokku ja annab lihtsalt teada, et “mõned neist, kui nad surnud pole, elavad tänapäevani”. Lugupeetavad, nii ei saa ju. Kui olete patsiendi lahti lõiganud, siis suvatsege ta ka kinni õmmelda ning haiguslugu korrektselt ära täita. Nii et kerge lõpetamatuse-rahulolematus jäi minu jaoks — jälle — õhku, aga muidu oli üpris tahe lugemine.
tavainimene 
leave a comment