Nats nats

Noh, jah, see suur et. Mina olen ju ka tegelikult natuke natsionalist. Mitte ma ei arva, et eestlased on lätlastest paremad. Aga ma vargsi ikkagi mõtlen, et on tore, et lätlastel on Läti riik ja eestlastel on Eesti riik, mitte ei ole me kõik esperantokeelse Pribaltika Katoliikliku Suurvürstiriigi alamad.

Kes võitleb koletistega, vaadaku ette

Martin Ehala leiab, et tuleb mingis osas õigusriigi, inimõiguste ja demokraatia ideaalides järgi anda, selleks, et seista vastu ühiskonnale, kus neid väärtusi üldse ei austata. Olgu, tegelikult ta ütleb, et tuleb järgi anda “progressiivse liberaalsuse ideaalides”, aga välja kukub minu meelest sama: selleks, et seista vastu koletisele, pead sa ise muutuma temasarnaseks, sest “progressiivselt liberaalne ühiskonnakorraldus ei suuda pikas perspektiivis vastu seista sotsiaalselt konservatiivsele ja autoritaarsele”.

Kogu selle jutu ainus adekvaatne mõte on minu meelest see, et konservatiivid on olnud Putini suhtes naiivsed ning osa neist on siiani segaduses. Autor ise ilmselgelt kaasa arvatud. Jutt sellest, et “lääs on viimased kolmkümmend aastat perekonda nõrgestanud” tuleb ju täpselt samast allikast, kust jutt, et “Ukraina on puhastamist vajav natsiriik”, ja omab sama palju tõeväärtust. Kes seda perekonda nõrgestanud on, Obama ja Merkel või? Kuidagi väga mugavalt ja demagoogiliselt libisetakse üle vastuoludest, nt liberaalide valmisolek pandeemias rohkem piiranguid taluda. Riigivõimu ohjeldamist ja üksikisiku vabadusi nõuavad ju suures osas maailmas ikka konservatiivid ning liberaalid räägivad pigem solidaarsusest. Samuti jääb selgituseta rahvuslik-konservatiivse Ungari soovimatus Putinile vastu seista, kui ometi peaks seal ju olema “eneseohverdus vältimatu osa kasvatusest ja meelelaadist”.

Lause “liberaalselt üles kasvanud inimesele on kohusetunne võõras” kutsus minus esile juba tuttava viha ja lõbususe segu. See oleks nagu maha kirjutatud mingist noorsoo kommunistliku kasvatuse käsiraamatust aastal 1974. Jah, hirmus küll, selline inimene “on valmis töötama vaid siis ja niipalju, kui tal on selleks tahtmist”. Kohutav. Tagasihoidlik ettepanek oleks suunata kõik literaadid kohustuslikus korras suvel maasikapõldudele karastuma ja rahvuslikku majandust toetama. Liberaalide eesmärk olevat lammutada patriarhaalsed võimustruktuurid, sh kool, ja luua “Pipi Pikksuka maailm”. Ehala: isegi kui liberaalses koolis õpivad õpilased rohkem ja kiiremini kui traditsioonilises, ei omanda nad “valmidust taluda raskusi ja teha midagi, mida nad ei taha”. Ma ilmselt olen juba progressiivse liberaalsuse utoopia mõju all läbinisti roiskunud, aga minu meelest on hea, kui õpilased õpivad rohkem ja kiiremini ning kool ei ole patriarhaalne sunniaparaat, kus kujundatakse valmidust tõrkumatult Juhi käsku täita. 

Lähen teen piparmünditeed nüüd.