Elupilt

Balti jaama turul vanakraamileti juures seisid kaks lopsakate vuntside ja eruohvitseri maneeridega taati ning jälgisid melanhoolsel ilmel turulisi. Kauplemine oli täna loiuvõitu. Lähenesid kolm mustanahalist noormeest, kes vestlesid elavalt oma kurguhäälikuterohkes keeles ning pälvisid sellega taatide tähelepanu. “Хлопцы обгорели,” märkis üks asjalikul toonil. “Потенциальные эстонцы,” tähendas teine sama surmtõsiselt. Aga ilmselge sisemine itsitus või vähemalt muhelus oli selles napis dialoogis.  

Keelekõrv

Ja ma nagu: vaat? Ja ta nagu: okeei … Vanasse keelde tõlgituna tähendab see “ma seadsin tema seisukoha kahtluse alla ning ta oli sunnitud möönma, et mul võib olla õigus”. See tuli mulle meelde allolevat videot vaadates.

Veel meenus üks huvitav fenomen. Rahvusringhäälingu tudengitest suvereporterid — minu meelest juba aastaid — loevad kõik oma laused ette täpselt ühesuguse intonatsiooniga, sõltumata sisust ja kontekstist:

 

Tasapisi

Minu ema oli sedasorti inimene, kes oli ka maal aiatööd tehes alati sätitud välimusega. Hommik algas soengu ja kerge jumestusega ning posti järele minekuks pandi paremad riided selga. Minu isa oli seevastu sedasorti inimene, kes jonni pärast kandis meeste riietusetiketi nõutavast kolm tolli lühemaid pükse (“otsad saavad poriseks ju muidu”), veidraid nailonjopesid ja kummipaela abil parandatud prille.

Minu riietus on laias laastus normcore. Aga mingite kosmilise kiirguse fluktuatsioonide mõjul löövad vahel isapoolsed geenid välja. Täna leidsin end sammumas kohaliku külapoe poole, prisked kintsud mustades kapriretuusides ja nende peale tõmmatud teksašortsides,ülemist otsa katmas veidrate volangidega pluus, mis andis mulle pisut sarnasust taifuuni kätte jäänud purjekaga. Sammusin ja jõllitasin trotslikult otsa kõigile jõllitavatele ja muigavatele vastutulijatele. Et “selline ma olen ja saage üle”. Koju jõudes avastasin, et mul oli pool nägu aiatööst porine. Nojah.

Porise näoga on muidugi omaette lugu. Kui me kooliajal sügiseti kolhoosis kartuleid võtmas käisime, siis enamik lapsi läks hommikul põllule (näiteks) punase jope ja siniste dressipükstega ning õhtul ronis bussi samuti punase jope ja siniste dressipükstega. Erinevalt minust, kes ma olin tööpäeva lõpuks mudakarva kihiga enam-vähem üleni kaetud. Ei oska ma tööd teha ilma ennast ära määrimata.

Tööjärjega on üldiselt kehvasti. Vihm on muruniitmist  (umbes kümme tuhat sammu üks ring, ma huvi pärast mõõtsin) kõvasti takistanud. Umbrohurindel käib lõppematu Waterloo, kus mina olen Napoleon. Kurgid on produtseerinud kamba peale tervet kasvuhoone täitva lopsaka lehemassi ning paar kidurat viljaäbarikku. Kartulis möllavad georgilindivärvilised mardikad, kes reklaamitud loodusliku tõrjevahendi võtsid vastu kui millegi, mille sildil seisab kolm tšillikauna, mitte kolm hauaristi.

Raske on, sest pole kellegagi nõu pidada. No näiteks. Maasikapeenras on laikpõletik. Kas niita pealsed maha ja põletada ära, käia peenar fungitsiidiga üle ja vaadata, mis järgmisel aastal juhtub? Või hävitada peenar ära ja rajada ohutusse kaugusesse uus? (Sel juhul kuhu?) Või lüüa kõigele käega, lasta loodusel oma töö teha ja osta, kui isu tuleb, poest pakk külmutatud maasikaid? Ehh, mõistus ja tunded.

Vahel muidugi veab selles keerulises elus täitsa kogemata. Näiteks juhtusin Delfist lugema uudist, et äriühingu juhatuse liikmed ei saa ennast töötuna arvele võtta. Uhh. Mul jooksis külmavärin üle selja. Äärepealt oleksin emalt päritud osaühingu alles jätnud plaaniga selle alt vahel mingit väikest haltuurat teha. Ei, praegusel koondamiste ajal ei saa niisuguse asjaga riskida.

“Hullumeelsuse hulgateooria”

Will Self on kirjaniku jaoks otse üleloomulikult hea nimi. Seda üle trumbata suudaks ehk ainult Will V. Self. V nagu Vorstellung. (Olgu, olgu, see oli nüüd tobe ja punnitatud teravmeelitsemine.)

Mulle oli “Hullumeelsuse hulgateooria” tutvustus kuskil päevalehe nädalalõpulisas silma hakanud. Et kaasaegne ja vaimukas ja nii. Kui siis poes raamatu lahti võtsin, käis mul judin üle selja, sest avaleheküljed kirjeldasid minategelase ema vähisurma. Aga edasi võttis jutt paraja kiiksu sisse. Puänt tundus juba kuidagi ülearune. Kuuest jutust järgmisega oli natuke sama lugu — paljutõotav atmosfäär, aga lahjavõitu lõpp. Neljas, kogumiku nimilugu oli minu meelest väga hea. Kaks viimast sirvisin üle pöidla libistades läbi — ei haakinud. Aga kolmas jutt “Kuidas mõista ürgbororosid” pani mind vaimustusest lausa toolil nihelema.

Ürgbororod on nimelt maailma kõige igavam indiaanihõim, kelle endanimetus on “inimesed, kelle poolt sa ei taha olla peol nurka surutud”. Nende religiooniks on ükskõikne skepsis, nende keeles leidub hulk muutelõppe tülpimuse erinevate astmete tähistamiseks ning  nende seksuaalmoraali iseloomustab “põgus imestus, et kellelgi leidub selliseks asjaks energiat”. Suuremat osa oma tegevustest peavad ürgbororod ajaraiskamiseks ning neil on vanasõna, mille kohaselt “ükskõik kui kaugele sa siin ilmas ka ei rändaks, ikka võtad sama palju ruumi”. Tundsin ürgbororodega kohemaid tohutut hingesugulust.

Self ise olla nimetanud oma suurimate kirjanduslike mõjutajatena Burroughsit ja Thompsonit. Tagantjärgi mõeldes — võib-olla oli tõesti natuke biitnikute lõhna tunda. Ja natuke Nick Hornbyt ja õõõige natuke Borgest. Aga sellised võrdlused on alati solvavad kõigile võrreldavatele, nii et las ta olla peale. Oli tükk tahedat lugemist, igatahes.

Traviata

Suvehooajal näitab telekas peamiselt kordussaateid. (Pärnu filmifestival on küll hiigla hea asi; esmaspäevaõhtune Tšehhi metslasperekond puges mulle ikka väga naha vahele.) Ka kinos võib näha kordussaateid: Ekraanis linastus 2012. aastal salvestatud Metropolitan Opera “La Traviata”.

Lavastus on toodud tinglikku tänapäeva ja üsna minimalistlikus laadis. (Niivõrd kuivõrd. Hiigelsuurt kella, mis aega halastamatult letaalse lõpu poole mõõdab, ei saa just väga subtiilseks kujundiks nimetada. Pigem näitab näpuga, veab varrukatpidi juurde ja topib ninapidi sisse.) Teatraalses mõttes huvitav hetk oli tüki lõpupoole — pidutsev seltskond on endale leidnud uue kameeliadaami ja veab hirmunud noorele näitsikule punast kleiti ülle. Selles kohas tekkis mõte, et tänapäeva Violetta ei pidanuks olema mitte  tiisikusse kuhtuv kurtisaan, vaid meelemürkide ja depressiooni nõiaringis vaevlev popstaar.

Näitlemine oli nagu ooperis enamasti — fifty-sixty. Muusikalise poole pealt ei oska arvustada — et kas Netrebko oli ikka parem jms — mulle meeldis kõik, mida ma kuulsin.

P.S. Huvitav, kas see, et kogu koor ja ka Flora olid meheriietes, oli mingi feministlik steitment — kuidas “meeeste maailm” naise hukutab vms?

Asülandi aabits 1.0

1. Te pole siin südamest teretulnud, vaid hädapärast sallitud. Kahju küll. Ilmselgelt pole ka teie siia sattunud oma esimese eelistuse tulemusena. Püüame sellest kehvast olukorrast minimaalsete kaotustega üle saada.
2. Jah, Eesti on vaene, siin on vilets kliima, kultuurisaavutused kasinad, toit maitsetu ning inimesed kainena tuimad ja joomasena sõgedad. Meie võime seda öelda. Teie mitte. Teilt eeldatakse vaoshoitud tänulikkust selle eest, et vähemasti pole teie elu siin otseses ohus. Positiivse külje pealt on lubatud mainida veel puhast loodust.
3. Vaoshoitud olek on igati hea mõte. Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Privaatsus on püha. Avalikus kohas kõneldakse poolihääli ning võõrast inimest ei kõnetata ilma otsese hädavajaduseta (maja põleb vms).
4. Eesti keele (selgeks) õppimist võetakse lugupidamisavaldusena. Eesti keele oskus on üldiselt vajalik töö leidmiseks. Hea töö leidmiseks on vajalik lisaks ka inglise, vene ja soome keele oskus. Edu. Kui olete eesti keele selgeks saanud, püüdke vältida netikommentaaride lugemist.
5. Peaaegu kõik käivad tööl. Paremal juhul nad ka teevad tööd. Ettevõtlus võib töise tegevusena kvalifitseeruda, kui see a) sisaldab millegi oma kätega valmistamist või b) toob sisse nii palju raha, et kõigil jääb suu lahti, st kinni. Töö on sotsiaalne norm kõigile enam-vähem (üha enam ka vähem) tervetele inimestele, sh naistele, kellel pole parasjagu rinnalapsi.
6. Mehed ja naised on teoorias võrdsed. Tegelikult peavad naised sama tulemuse saavutamiseks umbes 25% võrra rohkem panustama ja neile kehtivad umbes 150% kõrgemad moraalsed standardid.
7. Lapsed kuuluvad rohkem ema juurde. Üle kahe põlvkonna elab harva koos. Kümneliikmelisel perel võib eriti linnas olla raske leida sobiva suuruse ja hinnatasemega eluaset. Tegelikult juba viieliikmelisel.
8. Mõned riigipühad on kristlusepõhised, aga üldiselt on kõik usud võrdselt tähtsusetud. Mitte kedagi ei huvita, kas te palvetate Muhammedi, Jeesuse, Ahuramazda, Luciferi, Suure Vaimu või Nähtamatu Roosa Ükssarviku poole. Karikatuurid ja halastamatu pila on vältimatud.
9. Kõik, mida te teete hästi, läheb heal juhul teie isikliku tubliduse arvele. Kõik, mida te teete halvasti, üldistatakse vältimatult kogu teie rahvusele/rassile/usutunnistusele.
10. Ärge nüüd nii tõsiselt ka võtke. Meil on valge nahk, aga see-eest must huumor.

Talendikütt

Kui asüülitaotlejatele antaks luba Eestis töötada, oleks ehitusobjektid kolme päeva pärast Ukraina krohvijaid — see tähendab asüülitaotlejaid — täis. Sest Eesti enda tööjõuressursid on ammendunud. Kõik need, kes suudavad viis päeva järjest kained püsida, on tööle rakendatud. Kõik need, kes suudavad neli päeva järjest kained püsida, on ka tööle rakendatud. Ja nendega, kes suudavad kolm päeva järjest kained püsida, peetakse juba läbirääkimisi.

Talendid kodus

Lähisugulasest mugavuspagulane naases mugavustsoonist sünnimaale ja asus tööle ehitusalal. Esimesel õhtul saabus sõnum: mis tähendab “dvatsat let na stroike a takoi bardak vižu pervõi raz“? Seletasin ära. Järgnes kaks nädalat vaikust. Siis tuli küsimus: “Kuidas on vene keeles lagi?” Sai vastatud. Jälle kaks nädalat vaikust. Nüüd tuli küsimus: “Kuidas on vene keeles krobeline?” Ilmselgelt on toimumas mingisugust laadi progress.