Õiglane üleminek

Kui võikubaaris teenindab sind kleenuke ja kahvatu noor neiu, kellel on rohelised juuksed, näos kümme neeti ja käsivarred täis lõikumisarme, siis kas sa peaksid olema rõõmus, et noor inimene on siiski suutnud alustada iseseisvat tööelu, või kurvastama, et ta peab tegema sellist nüri ja madalapalgalist tööd, mis tal hinge seest sööb? (Aga võib-olla õpib ta kõrgkoolis vaimustusega südamelähedast eriala, tal on toetav elukaaslane ja vahva sõpradekamp ja võikubaaris teenib ta taskuraha, mida annetada heategevuseks?)

Oijah, parem mitte süüa vastu õhtut rasvaseid ja vürtsikaid asju. Nägin unes, et olin tõlkinud eesti keelde kellegi vene kirjaniku eriti avangardse romaani (“meie ajastu Pelevin”; unes tundus see täiega loogiline) ja üritasin seda mingit sorti monoetenduse või kuuldemänguna sõpradele ette kanda. Tuiskasin mööda hämarat ruumi ringi ja deklameerisin, tekst oli kirjutusmasinaga löödud kollakatele lahtistele lehtedele, mis mul käes segamini läksid ja maha pudenesid ja see kõik oli erakordselt piinlik ja piinarikas.

Unenägu oli, nagu tagantjärgi aru saada, prohvetlik. Minu magistritöö kaitsmine kujunes ka lahjemat sorti püstijalakomöödiaks: komisjon esitas asjassepuutumatuid küsimusi, retsensent teatas, et ma olevat valesid raamatuid lugenud, juhendaja püüdis veidi süüdlaslikult osa vastutust enda peale võtta. Pärast pikka arutelu otsustati mulle hindeks C panna. Tuttavad reageerisid sellele nii, nagu oleks keegi ära surnud, mh-mh-mh-pup-pup-pup. Jälle pean kordama, et süüdistage oma ootusi, mitte minu sooritusi. Mina ise? Olgu, olen, jah, pettunud — C on selline poolkõva hinne, pannud siis juba E, selles oleks vähemasti stiili olnud. Muid pretensioone mul ei ole ja kui peaks kõike kordama, siis ei teeks midagi teisiti. Läksin ülikooli eesmärgiga õppida midagi uut ja huvitavat ning teha karjääripööre — mõlemad on täidetud.

Jah, mul on uus töökoht! Erialane! See tundub ikka veel nii uskumatu, et ma pean ennast aeg-ajalt näpistama. Tõsi, katseaeg kestab ja ei me ette tea, mis elu meil tuua võib, aga ikkagi. Ära kaota usku, armiliste kätega võikumeisterdaja! Nüüd tuleb siis otsustada, kas elu maal (küttepuud) või linnas (elektrijuhtmete vahetus). Toad saavad sel talvel ilmselt jahedad olema nii siin kui seal. Aga praegu ma sellele veel ei mõtle.