tavainimene

AB

Posted in * by tavainimene on 27/03/2019

Nüüd on siis aborditeema USAst meilegi imporditud liberaalide ja konservatiivide kontrolljoont tähistama. Viimastel nädalatel oleme lugeda saanud täiesti imelisi arvamusavaldusi. Üks konservatiivne poliitik leidis, et noored naised polegi alati küpsed oma ihuvilja üle otsustama. Kahjuks ei taibanud keegi küsida, kuidas nii ebaküpsed olendid emarolliga peaks hakkama saama. Üks konservatiivne tohter jällegi leidis, et abielus naistel peaks olema kohustus abordi tegemiseks ette näidata mehe luba; tema interpretatsioonis pidanuks see naisi võimestama. Suur hulk konservatiive näib uskuvat, et naisi tuleb ikka rohkem nõustada, et nad aru saaksid, mis neile hea on. Samuti suur hulk konservatiive näib uskuvat, et mõrvadega võib leppida, kui neid ei finantseerita maksumaksjate poolt solidaarselt. 

(Ma ise kaldun selles asjas liberaalide leeri. Mulle lihtsalt tundub, et kui me ütleme, et inimõigused tekivad idulasele alates viljastumisest [või pesastumisest või alates mitmikute moodustumise aja-akna sulgumisest], siis tekib ebamugav küsimus, miks abort peaks olema lubatud kas või raseda elu ja tervise säästmiseks. Ilma igasuguste ratsionaalsete argumentideta, puhtemotsionaalselt tundub mulle, et õigem oleks ohverdada veel mitte teadvust omav olend kui riskida ema surma ja võib-olla juba olemasolevate laste orvuks jäämisega. Pluss muidugi puhtjuriidilised probleemid — kas ja kuidas oleks võimalik tagada kõigi embrüote inimõiguste kaitse, nt kas kõiki varases staadiumis iseeneslikult katkevaid rasedusi peaks hakkama prokuratuur uurima kui inimese surma selgitamata asjaoludel?)

Nojah. Suurte sotsiaalsete ja globaalsete probleemide — vaesus, ebavõrdsus, kliimamuutused, neljas tööstusrevolutsioon jms — kõrval tundub see kõik siiski nii kümnendajärguline, et sunnib küsima: miks? Kui huupi pakkuda, siis ma oletaks, et abort on, ühendades seksi, sündi ja surma, nii tugeva emotsionaalse laengupotentsiaaliga teema, et võimaldab väga väikse pingutusega mobiliseerida valijad võitlusse, jättes mugavalt kõrvale vaesuse, ebavõrdsuse, kliima jms. Aga ma hea meelega loeks sel teemal mingit pädevamat analüüsi. 

Advertisements

Teoreetilise eetika viletsus

Posted in * by tavainimene on 22/03/2019

Kui sul on lahti pääsenud vagun, mis sõidab viie inimese suunas, ja sul on võimalus pöörata pöörangut nii, et viie inimese asemel saaks surma üks, siis sa ei küsi, kas viis inimelu on ühest väärtuslikumad, vaid “kelle vastu esitatakse hiljem süüdistus”. Tegevus on alati raskem süü kui tegevusetus. 

Igaühe tõde ja õigus

Posted in * by tavainimene on 21/03/2019

Keegi küsis, mis selle “Tõe ja õiguse” mõte siis ikkagi oli. On arvatud, et Tammsaare vihkas eestlasi. Või et ta kujutas maailma kohutavalt masendavana. Või et tal on kõik meestegelased lollid või lurjused ja naised seevastu head ja õilsad.

Hmh. Ma ei ole mõistagi mingi Tammsaare-ekspert, aga mul on teistsugused muljed. Minu meelest on Tammsaare oma tegelaste, nende püüdluste ja piiratuste suhtes vägagi empaatiline. Ka minu suu ja sulg tõrguvad Andrest või Pearut koletisteks nimetamast — nende ajastu tõekspidamiste ja tavade kontekstis. (Ma saan nüüd küll aru, et see on libe ja õhuke jää, sest vägivallale mõistagi pole õigustust; ma ise krimpsutan ka nägu, kui kultuurikriitik kirjutab, et “peksjal on rohkem valus kui sellel, keda pekstakse”. Nii et jah, ma ei tea, mis internaliseeritud misogüüniat see Vargamäe meeste väljavabandamine minus peegeldab.) Minu silmis on Andres ikka rohkem selline vanatestamentlikult traagiline kuju, kes püüab täita oma kohust — nii nagu tema seda mõistab — muuta maa oma järeltulijate jaoks viljakandvamaks, ehkki materjal osutab visa vastupanu, järeltulijad on tänamatud ja kaela sajavad hiioblikud kannatused. Trikster ja kiusaja Pearu on Andresest selles mõttes sammu ees, et tema on juba hakanud aduma, et “tühisuste tühisus, kõik on tühine; mis kasu on inimesel kogu oma vaevast, millega ta ennast vaevab päikese all.” Või siis on just Andres sammu ees ses mõttes, et ta trotsib seda tühisuste tühisust ja teeb ikkagi seda, mida peab oma kohuseks — siin sõltub nüüd vaatleja väärtusvaatepunktist ja see teeb just asja huvitavaks.

Meie ajastu vaatleja võib lisada veel neid nüansse, et “kui nemad poleks niimoodi, küüned verel, rühmanud, kus siis meie praegu oleksime?” ja “kui nemad poleks niimoodi, küüned verel, rühmanud, võib-olla siis me ei oleks praegu silmitsi naftatipu ja plastprügiookeaniga.” Või seda, et Eestimaa hinnalisim maastik on raba ja soode taastamise eest makstakse preemiat. Mäherdune iroonia. 

Pearu oli muidugi õiguseväänaja, valevanduja ja altkäemaksuandja. (Mida te triksterist muud ootasite?) Aga siin mul tuleb meelde see Kivirähu Rehepapi-tsitaat, et “kogu meie elu on tükkhaaval kokku/tagasi varastatud”.

Kas see elu oli masendav? Jälle mulle tundub, et meil oma meelelahutusküllastunud maailmas on seda raske adekvaatselt hinnata. Pigem sunnib sellele meelelahutusküllastusele korraks natuke teise pilguga vaatama. Siis ei mõeldud niimoodi

Jutud sellest, et Krõõda kulmujoon oli liiga korrigeeritud või sääred ebaautentselt raseeritud, on minu meelest pentsikud. Võib-olla see just näitabki, et Krõõt ei kuulunud oma ajastusse ja maailma — ta oli selles võõrkeha, liblikas kärbeste keskel — ning seetõttu pidigi vältimatult hukkuma. Põhjatule soole vereohvriks saama, kui soovite. Ellu jäid keskkonnaga kohastunud — tüüakamad, karmimad, paksunahalisemad; sellepärast me olemegi niisugused, nagu oleme. Ja ometi püsib see liblikate-liin haprana elus, taassündides ootamatutes kohtades, nagu Marile ja Andresele sünnib Indrek. Filmis on seda Krõõda erandlikkust ehk rohkemgi rõhutatud kui romaanis, kus küll meenutatakse teda veel aastaid pärast surma kui “kuldset”, kuid kus ta esineb rohkem siiski nutva talunaisena kui olendina väljastpoolt seda maailma.

Mis Mari õilsusesse puutub, siis jällegi tuleb meenutada, et romaanis vähemasti ta tegelikult ta natuke ikka ihales seda perenaise-aujärge ja sellest kogu see süütunne. Ma ei ole kahjuks kursis nõukaaegse Tammsaare-retseptsiooniga, aga ma täitsa näen võimalust keerata kogu see Mari-Jussi liin vägevaks klassiühiskonna kriitikaks, kus süsteemne ebaõiglus ei saagi luua midagi muud kui uut individuaalset ebaõiglust. Ja noh, miks peaks selline kriitika ainult nõukaaega jääma?

Nii et mõtisklemiseks jätkub minu meelest materjali küll ja küll, nii kultuurikriitikutele kui tavainimesele. 

Elukooli õpiabi

Posted in * by tavainimene on 18/03/2019

Suur hilinenud õppetund: kui sa oled 25, siis tööta väsimatult selle nimel, et siis, kui sa oled 45+, ei peaks sa enam kuhugi kandideerima ega konkureerima, vaid sind käidaks kutsumas ja palumas.

Väike hilinenud õppetund: kui öeldakse “keegi võiks teha sellise veebilehe, kus …”, siis siruta jalad välja, pööra pilk lakke ja nõustu vaga häälega: “Tõesti, keegi võiks teha sellise lehe.”

T ja Õ

Posted in * by tavainimene on 05/03/2019

Käisin ja vaatasin “Tõe ja õiguse” ära, esimest korda. Nüüd võtsin romaani uuesti ette ja kui see läbi saab, siis tahaks uuesti kinno minna.

Mulle meeldis, et sellest oli tehtnud lihtne hea tavainimese-film, mitte mingi mustvalge arthouse-ponnistus. Kunst kuulub rahvale! Kordagi ei hakanud igav ja kordagi ei hakanud piinlik; igati kvaliteetmeelelahutus, kui nii võib öelda. Päris tammsaarelikku kõikeläbivat nukrust ja resignatsiooni seal ju polnud. Isegi Krõõdast oli tehtud rohkem ingellik või haldjalik olend — pekslev liblikas undavate kärbeste kõrval! –, mitte nuttev ja hädaldav talunaine. Ja elu edenes — kui filmi algul kasvasid pujud ja ohakad põrandast läbi, siis lõpus olid söögilaual juba fajansstaldrikud. Lakkamatu pimedast pimedani töörühmamine ning selle lootusetus loodusjõudude vastu ei jäänud ka tooni andma, pigem oli finaal selline, et kuigi poeg lahkub armastuseta Vargamäelt, jätkab isa jõe süvendamist, sest teisiti ta elada ei oska. Võib-olla oli see sõnum Tammsaarele, et “me pole Eestis kunagi nii hästi elanud” — et me ei läinudki oma grammofonide ja tšarlestonidega lõplikult hukka, nagu ta ette nägi.

Pealtkuuldud monoloog tasuta ühistranspordis

Posted in * by tavainimene on 03/03/2019

[Välja on jäetud eesti- ja venekeelsed ebatsensuursed sõnad (umbes iga viies).]

Pea sa buss kinni, ma lähen valima. Ma valin Keskerakonna. Ma sain peksa ka selle eest, tead. Ma ütsin: kas teil häbi ei ole mind lüüa? Mind teavad kõik … mul on telgi ees kaks snaiprit … nad teevad teile …

Ma valin Keskerakonna. Mina olen, tead, Venemaa poolt. Sellepärast et. Venelastega ma olen alasti hästi läbi saanud. Nad annavad mulle alati suitsu. Jah. Tead. Peksa sain. Sest ma ütlesin, et ma valin Keskerakonna. A venelased tegid mulle asja selgeks. Ütlesid: pensioni tahad juurde saada? Siis vali keskerakond. Keskerakond paneb pensionit juurde. Iga kümme euri. Minu jaoks on see suur raha. Sotsid annaks õpetajatele raha juurde. A ma ütlen: kas neil veel juurde vaja? Niigi saavad palju. Andku parem meile juurde, onju.

Ma lähen valima. Mine sa ka. Vali Keskerakonna poolt. Mina lähen ja valin Keskerakonna poolt. Kella kaheksani saab valida. Kultuurimajas. Ja mina valin Keskerakonna. Kes ajab Venemaaga asja korda? Savisaar! Savisaar ajab asja korda, kuigi tal on jalg haige. Ega Savisaar on praegu ka neil seal see päris boss. Jõhvi ja Narva hääletavad Savisaare poolt ja mina valin ka Keskerakonna. Kui Jüri Ratas saab oma hääled kätte, siis on korras.

Vanaema mul valis ka Keskerakonda. Tema elab sotsiaalmajas. Ise läks. Tema ei taha talus koos joodikuga elada. Ja mina valin ka Savisaart.

Peksa sain jah. Et mina valin Savisaart. Aga mina olen Venemaa poolt. Kui venelane sisse tuleb, mina olen kohe nende poolt. Ega ma, tead, loll ei ole. Nüüd ei lähe ju metsa enam. Metsas pole kukeseenigi enam. Ei sa seal neil eest ära saa …

Kuule, anna üks suits?

Ma oskan vene keelt kah. Kroonus sain selgeks. Ma saan vene keeles kõik aru, ütle, mis tahad. Ma võin tõlkida ka. Koolis öeldi, et sa oled lollakas, sa ei saa vene keelt õpitud, aga kroonus tehti kohe selgeks. Linnas oli üks poja, ei mõist venelastelt suitsu küsida. Ma ütsin, poja, käi kroonus ära, siis on sul vene keel selge. Ei hakand mina teda aitama. Käi, tead sõjaväes ära.

Aga no venelane ei tule üle. Ega Putin ei ole nii loll veel. Ma olen Putiniga koos joonud ka. Kremli müüri peal. Mööda punast vaipa läksin üles sinna. Putin joob ainult konjakit. Ta küsis minu käest: kus teine üksus on? Viissada meest? A ma ütsin, et mis ma teha saan, kui nad hurraaga peale lähevad. Siis ta küsis, kus relvad on. A ma ütsin, et ei hakka mina neid kokku korjama, ma lähen ennem noaga …

Jah. Ma lähen valima nüüd. Annan Savisaarele oma hääle. Oma õnnetu hääle. Anna sa ka oma hääl. Siis on ikka kaks häält juba kindel. Siis pension tõuseb iga kuu kümme euri. See on minu jaoks suur raha. Jah. Ma lähen maha nüüd. Kella kaheksani on lahti.