tavainimene

Kuid veskitööd ei tehta seal

Posted in * by tavainimene on 25/11/2015

Kui ma oskaksin 9. klassi tasemel puidu- ja metallitööd, oleks mul hetkel tunne, nagu oleksin Hiiumaalt naftat leidnud või Alaskal jämedale kullasoonele sattunud. Kui ma tunneksin ka natuke elektritööd, siis kirjutaksin juba tööandjale lahkumisavaldust ja uuriksin ümbermaailmakruiiside hindu. Selliste lihtsate mehaaniliste riistapuude hind on 300 eurost ülespoole ja väikse elektrimootori lisamisel kipub neljakohaliseks. Tundub, et käsitöösiider on tõesti suurmood. Kuigi ma tõtt-öelda pole kedagi näinud ega kuulnud seda joovat. Võib-olla on nii nagu moosikeetmismoega — riiulid tehakse rabarberi-kõrvitsa-astelpaju ja kibuvitsa-leedri-tomati moose täis … ja sinna nad jäävadki.

crushers

Advertisements

Meie lapse kirjavihik 2

Posted in * by tavainimene on 25/11/2015

est_logo

Meie lapse kirjavihik

Posted in * by tavainimene on 23/11/2015

random

Mis oli pildil valesti

Posted in * by tavainimene on 21/11/2015

Üks asi oleks juhtum, kus keskealine poliitik N armub esimest pilgust juhuslikult kohatud tundmatusse noormehesse või neidu ja saadab talle tunnetest tulvil kirja. Teine asi on juhtum, kus keskealine poliitik N külastab sihiteadlikult spordivõistlust, kus osalevad alla täisea noormehed või neiud, valib neist välja kaks või kolm ja hakkab saatma sõnumeid “kena keha”, “läheks sauna”, “jooks viina”. Võite mind nüüd keskklassi-moraali-jüngriks sõimata.

Venivad mõisted

Posted in * by tavainimene on 21/11/2015

Ma kulutan rohkem kui võimalused lubavad.
Ma kulutan  rohkem, kui võimalused lubavad. 

Ärge tulge mulle ütlema, et “lubavad” on mõlemas lauses öeldis. 

*

Kulutamisest ja võimalustest nii palju, et ostsin endale kasuka. Number väiksema, et oleks motivatsioon lõuna ajal pirukate asemel hapukapsasalatit süüa. Kasukas maksis 25 eurot. Eile tabasin end guugeldamast fraasi “lambanaha venitamine”. 

Diagnostilised kriteeriumid

Posted in * by tavainimene on 20/11/2015

Keskmine kirjandus: Ta vaatas mind ebasõbralikult ja ütles: “Eks istuge siis.”
Alla keskmise kirjandus: Ta vaatas mind ebasõbralikult ja ühmas/kohmas/nähvas/ohkas/salvas: “Eks istuge siis.”
Üle keskmise kirjandus: Ta vaatas mind ebasõbralikult: “Eks istuge siis”. 

“Kiri sinule”

Posted in * by tavainimene on 20/11/2015

Mihhail Šiškini “Kiri sinule” on ilus romaan armastusest ja surmast. Selles on lopsakat, pillavat, isegi ilutsevat ilu (ja inetust), nagu ajastust, mil inimestel oli aega kirjutada üksteisele lehekülgede pikkuseid kirju. (Võimalik, et tegu on ka mingi slaavi kultuurilise eripäraga; ma kujutan ette, et Andrei Ivanov võiks kirjutada selles laadis, kui ta poleks Skandinaavia protestantlikust kasinusest rikutud.)

Vormilt ongi tegu kiriromaaniga — said kokku poiss ja tüdruk, aga poiss  pidi minema sõtta ja nende armastus pidi mahtuma kirjadesse. Kirjadesse peavad mahtuma veel lapsepõlv, sõjakoledused, teiste inimeste elud ja surmad.

Nii lihtne see asi siiski ei ole. Loo edenedes selgub, et sõda, kuhu poiss kutsuti, käib Hiinas, ja et aeg peaks olema 19. ja 20. sajandi vahetuse paiku. Aga paljudest väikestest detailidest tundub, et tüdruk elaks nagu mingis muus ajastus. Tõsi, seda on raske kindlaks teha, sest aastaarve ega kohanimesid ei anta. Linnas sõidavad autod ja trammid, räägitakse telefonidega, vannitubades soojendavad vett boilerid, lastehaiglas näidatakse seinale diafilmi — aga see võib olla ühehästi 1920 ja 1980. Riigikorrast ega poliitikast pole ainsatki sõna, neid lihtsalt ei eksisteeri. Ma kahtlustan, et nimme.

Siis tuleb sõjaväljalt kiri. Poiss on langenud. Tüdruk nutab, aga elu läheb edasi. Ja kirjad jätkuvad. Neiust saab naine, ta õpib õeks, töötab haiglas, hakkab abielumehe armukeseks, jääb rasedaks, kaotab lapse, põetab vanemaid … oot-oot, stopp. Kuidas see kõik nüüd ikkagi on? Tundub, et mingis punktis on sündmused lahknenud paralleelmaailmadesse. Ja tüdruku maailm on väljunud kirjadest (ta ei saa ju kuidagi teada ega kirjeldada, kuidas tema mehe esimese naise ema kunagi tablette neelas — või saab? kujutleda?), samas, kui poiss alustab endiselt: “Mu Sašake!” Nagu oleks meeste maailm rohkem sõnades (“Kõik olemasolev on tühine, kasutu, kui see ei vii sõnadeni ja kui sõnad ei vii temani. Ainult sõnad õigustavad kuidagimoodi oleluse olemasolu, annavad praegusele mõtte, teevad mittetõelise tõeliseks, minu minuks.”) Selline preesterkuningas Johannese riik, kus elavad lõukoerad, paabulind-linnud, greifid ja metagalinaariad. Naiste maailm on siis lihas ja luus, näärmetes ja kehavedelikes? Samas, sõda tähendab meestelegi liha, luid, mäda ja verd õõvastavates kogustes.

“Naljakas, et Demokritosel jaguneb keha ainult hingeni – hing on viimane jagamatu osake nagu aatom. Aatomite vahel on alati ruum. “Kui aatomid puutuksid kokku, siis oleksid nad jaguvad, kuid nad on jagamatud: kokku võib ju puutuda üksnes mingite osadega.” See tähendab, et kehad võivad kokku puutuda, kuid hingede vahele jääb alati vahemik, tühjus”.

“Mäletad, sa joonistasid, kuidas kõikidest esemetest ja inimestest suunduvad pingule tõmmatud niidid ühte punkti? Niiviisi on maailm korraldatud. Algul olime kõik koos, üks tervik. Hiljem pillutati meid kõiki laiali, kuid igaühe külge on seotud see niit, mispidi meid tagasi tõmmatakse. Ning kunagi hiljem koondub kogu maailm uuesti sellesse punkti kokku.”

Jajah. Nii on see inimese elu siin  ilmas — ühes estetistlikus romaanis. Aga tegelikus elame nii nagu eelnimetatud romaaniski viidatud Puškinil: “Саранча летела, летела. И села. Сидела, сидела – все съела. И вновь улетела.

 

Après-job

Posted in * by tavainimene on 18/11/2015

Nelikümmend viis pluss on tööturul parima müügiaja ületanud kaup. Me lihtsalt ei suuda enam entusiasmi teeselda — oksele ajab. Me oleme liiga palju näinud, kuidas asjad tegelikult käivad. Samas kui kahekümneviiese jaoks võibki olla senise elu kõige ägedam kogemus saada osaks Eesti suuruselt kolmanda sitamajapaberi-importööri võidunäljasest turundustiimist.

Häbita elad — auta sured

Posted in * by tavainimene on 17/11/2015

Viimasel ajal on kollektiivsest häbist palju räägitud. Ühed deklareerivad, et neil on häbi, ja teised deklareerivad, et neil on häbi, et nondel esimestel on häbi. 

Mind hakkas puhtteoreetiliselt huvitama, missugustel juhtudel inimesed tunnevad häbi ja piinlikkust teiste inimeste tegude pärast. Üllatuslikult selgus, et selle kohta on üsna kasinalt materjali. Õppisin vähemasti ära uue väljendi “vicarious shame” (mis küll selle eestikeelne vaste võiks olla?) ja Vikipeediast sain teada, et “äärmuslikult häbialtid isikud võivad tunda isegi kõrgema järgu teisehäbi [vicarious shame] ehk häbi kellegi pärast, kes tunneb häbi kellegi kolmanda või siis sellesama esimese isiku pärast”. Vaat siis. 

Ühest teisest allikast sain teada, et “inimesed tunnevad häbi teise isiku käitumise pärast niivõrd, kuivõrd nad peavad tolle isiku käitumist osaks temaga jagatud sotsiaalsest identiteedist, ja seeläbi hindavad tema käitumist oma endakuvandi peegeldusena”. Tõlge sai hirmus kohmakas (ega see originaal palju ladusam ei olnud) aga mõte on ehk arusaadav ja eks me intuitiivselt olegi umbes nõnda arvanud. Nii et kõige kangem rahvuslane on see, kes marurahvuslike nõmeduste pärast kõige rohkem häbi tunneb. 

“Daniel Stein, tõlkija”

Posted in * by tavainimene on 16/11/2015

Harukordselt hea raamat harukordsest inimesest, kellel on olnud harukordne tõsieluline prototüüp. Siiski pole see Daniel Steini/Oswald Rufeiseni elulooraamat, vaid ikka romaan, milles paljude erinevate tegelaste peaaegu polüfooniliste häältega antakse edasi ideed sellest, kui lihtne ja kui keeruline on olla inimene.

Identiteet, usk, rahvus, keel, kodumaa, kultuur, ideed, moraal, kohus, süü, reetmine, kättemaks, andestus ja kõik need suured asjad. Ühest küljest ajatu ja teisest vägagi päevakajaline ka meile — no ikka need eestlannadest moslemid ja mustanahalised hiidlased. Kuigi siin põhjamaade põlluharijate juures näivad paljud asjad lihtsamad olevat; meil ei ole seljas kanda nii tohutut tsivilisatsioonikoormat ja seetõttu on vist vähem neuroose. Oleme pigem kerge-usklikud. (Kes vaimutses, et religioossed inimesed jagunevad kergeusklikeks ja raskemeelseteks?) Mulle meeldiks mõelda, et igal aastal saabuv talv ja maha sadav lumi kustutab kuidagiviisi tahvli puhtaks, aga arusaadavalt on see jamps.

Usundiõpetuslikud vahelugemised kolmainsuse, jumalaema kultuse, patuta eostamise, pildikeelu jms kohta olid nagu rosinad saia sees — minusuguse lihtsa ja eelarvamusteta lugeja jaoks. Kristlasel võib küll vererõhk tõusta, kui talle üritatakse selgeks teha, et kristliku õpetuse “tarvilik ja piisav” universaalne osa on juutlikult monoteistlik ning kolmainsuse kontseptsioon hoopis kreekalik-polüteistlik võõrkeha. Järjekordne maailmavalitsusvandenõu teadagi kellelt!

Mittereligioosse ja mittespirituaalse inimese jaoks jääbki ilmselt mõistatuseks, miks on vähimalgi määral oluline (rääkimata sellest, et elu ja surma küsimus), mispidi ja mitme sõrmega inimene ristimärki teeb. Ulitskaja annab oma delikaatsel moel mitmeid vihjeid, miks ja kuidas. Ja et kui inimesed oskaksid üksteise keeli, siis nad saaksid üksteisest paremini aru ja vihkaksid vähem. Ma kardan küll, et selles järelduskäigus on peidus mitu mittetõest eeldust, aga romaani teeb see muidugi ainult huvitavamaks.