“Lõbus lesk”

Ma ju üldiselt teatris ei käi. Et mind Vanemuisesse saada, läheb vaja suuremat kogust alkoholi, alatut pettust või paari tursket sõpra. Viimane kord olid mängus kõik kolm.  Sõbrad sättisid ennast kahele poole istuma ja hoidsid mind küünarnukkidega toolis paigal nagu märulipolitseinikud. Laval mängis “Daamide õnn”, saalis “Aheldatud Prometheus”.

Aga noh, operett, see peaks ju olema küll ohutu. Puhas meelelahutus; mida kohutavat on võimalik Leháriga teha?

Nõukaaegsel inimesel on muidugi see händikäpp, et kohe tulevad meelde venelaste surematud operettfilmid. Ja eks meie Sylvad ja Hannad, Edwinid ja Danilod on ikka natike maavillasemad, mis seal salata. Tegelikult oli esimese vaatuse ajal mitu korda tunne, et käib etendus etenduses — et mõni muusikasõbrast mõisnik on võtnud nõuks oma nõbude ja naabrite abiga abikaasale sünnipäevaks opereti kinkida, olles kooristseenide jaoks frakkidesse toppinud kamba kabedamaid teomehi.

Aga kui itsitus kurku kerkib, siis pole ju vahet, mis on hea tuju allikas? Operetis ei muhele nagunii keegi primaarse sündmustiku üle, et “on need Pontevedro vürstinnad alles lehtsabad” või “vaat, mis ahnus meestega teeb”, vaid pigem võrreldakse vanade aegadega (“aga Endel Pärn …”) ja eeskätt lihtsalt lastakse kaasakiskuvatel meloodiatel ennast kaasa kiskuda. Orkester oligi minu koolitamata kõrva jaoks ikka täitsa hea.

Publikum oli muidugi erakordselt heatahtlik. Nagu ma aru sain, oli suurem osa saalisviibijaid Tartu koolide õpetajaid (tohh-hutu naistevägi!), kellele teater oli enne etendust mingi promoürituse korraldanud. Õpsid olid nii üles köetud, et tervitasid praktiliselt iga repliiki aplausiga; kui üks tegelane suskas sisse mingi päevakajalise nalja (“ta ütles, et kui elektri hind veel tõuseb, siis ta ei tulegi koju”), siis saal lausa hullus. Minu selja taga istuv väike soomlaste turismigrupp oli keset seda matroonide mängu ilmselgelt hirmunud. Kõik see kokku oli erakordselt lõbustav.

Vanemuise “Lõbus lesk” oli mul siis üldse teine operett elavas ettekandes näha ja kuulda. Eelmine oli “Onupoeg Bataaviast” Kehra rahvateatri esituses kakskümmend viis aastat tagasi. Kui vähegi elupäevi antakse, siis ehk ei jäägi kaks ilma kolmandata.

Kenni ja Timmu

Aga tegelikult ka, kui eesti pere paneb lastele nimeks Kenneth ja Timothy, siis kuidas nad ise neid nimesid hääldavad? Helilise klusiili ja dentaalfrikatiiviga?

Tööviljakus langes

Giljoššmustrigeneraator — sellega võiks terve päeva mängida …

Kohv sai liiga kange

Avalikõiguslik ühistransport peaks olema täies mahus solidaarselt maksudest rahastatav, samuti nagu rahvusringhääling. Erafirmad võivad oma tasulisi liine lisaks pakkuda. Või siis on kommertsliin tasuta, aga terve sõidu aja pead vaatama reklaame.

Sõnavabadus ja solvuvad jumalad

Ma kohe ei tea. Ühest küljest, kõik need islamikarikatuurid ei ole minu meelest põrmugi vaimukad. Kindlasti poleks eriline kaotus õhtumaade kultuurile, kui neist ühtegi poleks avaldatud. Aga miski jonniuss istub mus ikka sees. See lihtsalt ei tundu õige olevat, et on mingi grupp, keda ei tohi solvata ainult sellepärast, et nemad võivad suurest solvumisest kellegi ära tappa. (Nagu kõiki teisi võiks? Nagu oleks solvamine mingi inimõigus?)

Võib-olla on see libeda kallaku kartus: täna solvuvad nad sellest, et kooliõpetaja pani mängukarule Muhammed nimeks; taevas teab, kui ilmsüütu — meie meelest — asja peale nad homme solvuda võivad. Evolutsiooniteooria? Miniseelikud? 

Või on asi ikka lihtsalt selles, et süda ei salli, kui mõni on teistest võrdsem. Nagu pilas The Onioni karikatuur, kus kujutati mitme maailmausundi jumalusi totakalt nilbes situatsioonis ja allkiri ütles: “Selle pildi tõttu ei tapetud mitte ühtki inimest. Mõned kristlased ja hindud tundsid end solvatuna, kuid nad pööritasid lihtsalt silmi, kehitasid õlgu ja elasid oma elu edasi.” Jah, mis siis saaks, kui kõigi uskude usklikud hakkaks nõudma, et ka mittetunnistajad järgiks nende norme, kuna muidu jumal solvub?

Kuidas küll peaks välja nägema kehtestav käitumine tsivilisatsioonidevahelistes suhetes?

*

Ega see polegi meile geograafiliselt nii kauge teema. Hannu Salama mõisteti 1968. aastal Soome kohtus kolmeks kuuks tingimisi vangi romaanis “Juhannustanssit” sisalduva jumalateotuse eest, aga Kekkonen andis talle armu. Kodumaal pakub harivat lugemist karistusseadustiku vihakuritegusid puudutavate muudatuste eelnõu.

Kes ei tööta, see ei söö

Vastus mistahes küsimusele

Teie poolt esile tõstetud probleem on vaieldamatult tõsine. Tahaksin juhtida tähelepanu, et oleme oma haldusalas järjepidevalt tegelenud finantside suunamise optimeerimisega, et tagada vajalik materiaaltehniline ressurss ja võimestada inimvara, kes päevast päeva puutub kokku selliste juhtumitega. Välja töötamisel on uus tulemuspõhine kvaliteediohjamissüsteem, mis sisaldab ka teadmuspõhiselt modelleeritud personali motivatsiooniprogrammi. Isiklikult pean oluliseks koostöövõrgustiku ja sünergia teket, millesse oleme tänasel päeval samuti tõhusalt panustamas. Samuti sooviksin antud situatsioonis rõhutada, et meist igaühe märkamis- ja sekkumistahtest sõltub see, kui edukad on oma töös need struktuurid, kellelt me ootame teie poolt viidatud teemadega tegelemist. Ning muidugi ei saa unustada, et probleemide lahendamise kõrval või isegi eelisjärjekorras peame endiselt tegelema ennetus- ja teavitustööga, et kirjeldatud kahetsusväärseid olukordi tuleks ette vähem.

Jatkuu

Loobusin pärast väikest finantsmatemaatikat kahetsusega happevanni, klaaskuulpritsi, galvaanika ja pulbervärvimise plaanidest ning piirdusin miinimumprogrammiga. Pisut tööd õli ja fooliumiga, uued rehvid, sadulakate, helkurid, tuled ja kell — mul on jalgratas! Viimased vidinad kruvisin omaenese kätega külge. Leedlambid (leedotuled, kh-kh-kh) vilguvad nagu 70ndate Technicolor UFO-unenägu. Puudu on veel porilauad. Poes pakutavad kromoplastist kolmekümneeurosed oleks minu kahekümneeurose ratta peal ilmselge ülepakkumine.

“Need vanad Soome rattad on hea kerge jooksuga,” leidis remondimees ja utsitas: “Noh, hüpake aga peale!” Vastasin, et enne liikluskeerisesse sööstmist tahaks natuke hoovi peal harjutada. “Muru peal,” kõhistas meister naerda. Nojah, võib-olla tõesti muru peal, eriti kui tuletada meelde minu äärmiselt pettumusttekitavat taaskohtumist uisutamisega. Hmm. Kas algajale jalgratturile ei peaks ka kuidagi vahtralehe märki peale panema?

Alustada tuleb aga mõistagi teooriast — liikluseeskiri ja Tartu jalgrattateede kaart. Mõte vasakpöördest mitmerealisel ristmikul teeb mind veidi murelikuks. Aga ma näen iga päev üpris eakaid ja ümarikke memmesid linnas rattal veeremas. Vähemalt mõned neist on  ellu jäänud ning see lisab optimismi.

Jalgrattataltsutaja

Tol hetkel tundus see miskipärast hea mõte. Nimelt — osta jalgratas. Mul pole pärast “Školnikut” oma ratast olnudki. Ja nüüd oli üks nii soodsa hinnaga müüa.

Kohtingute vana tõde — pildi peal näevad nad paremad välja. Jah, see velo võis olla mitu aastat mõnes Pohjanmaa romulas seisnud. Kõik tuled-viled-kellad puudu, tagumine porilaud robustselt küljest väänatud, ulatuslikud roostekahjustused igal pool. Jumal küll, see ju ma ise!

Teate seda tunnet, kui varjupaiga kõige äbarikum kassipoeg klammerdub oma pisikeste küüntega sinu varruka külge ja näugatab, hääbuvas hääles viimane meeleheide, ja sa tead, et sul pole no lihtsalt absoluutselt mitte mingit võimalust koju kassi võtta?

Neelatasin. Müüja nägi mu kõhklust ja pakkus, et tehku ma proovisõitu. Sättisin ennast kohmakalt rattale (põhimõte on ju sama, mis “Školnikul”?) ja tegin väikse tiiru, mille lõpetas kohutava pauguga lõhkenud tagarehv. Iga inimene, kelle kolmas silm täiesti kinni rähmatanud ei ole, pidanuks selles nägema hoiatavat ennet. Otsustasin siiski saatust trotsida ja sain kahekümne euro eest sõidukõlbmatu jalgratta õnnelikuks omanikuks.

Surfasin pisut mööda tehnikafoorume, mis paistavad silma värvika sotsiolekti, õigekirjale julge ja isikupärase lähenemise ning animeeritud emotikonide heldekäelise kasutuse poolest. Nagu oleks reaalsuse viledakskulunud kanga vahelt piilunud teistesse dimensioonidesse. Näiteks tean ma nüüd, et klaaskuuliprits ei ole mitte, nagu võiks arvata, klaasist suveniirkuulipilduja, vaid põmst nagu liivaprits aga tulemus on oluliselt siledam (emotikon vehib ülespoole tõstetud pöidlaga). Ja et kui liivapritsist läbi käinud raam viia pulbervärvimisse, siis tuleb aukudesse toppida mingit kaltsu vms et keermed värviseks ei saaks. Ja et kroomitud juppidelt võetakse happe vannis kroom maha, tehakse korrosiooni tõrje ja kroomitakse uuesti üle aga see on sitaks kallis (emotikon pahvib kõrvadest auru välja) nii et võib ka relaka otsa traat käia panna ja sellega üle lasta ja siis kasvõi hammeritega üle värvida (emotikon irvitab paheliselt). Ja et ajutise kosmeetilise efekti annab ka see kui suvalise sprei õliga lased üle ja siis alu fooliumi pallikesega nühid läikima ja pärast võid veel üle poleerida.

Noh, relakas on vähemasti tuttav sõna. Aga näiteks ratta kohta “ratas” öelda on tolles paralleelmaailmas andestamatu fopaa. Need on jooksud. Esijooks ja tagajooks. Ja siis, kujutage ette, on olemas veel keskjooks. Mina mõtlesin, et seal keskel on lihtsalt, noh, mingi hammasratas ja pedaalid.

Et siis . Kõigepealt ratas pulkadeks lahti võtta? Väga tore, aga mul on kodus üks väike ristpeaga kruvikeeraja (pärit õmblusmasina juurest), ja üks suur tellitav võti (ärge küsige). (“Školnikul” rippus küll sadula taga pruunist kunstnahast kotike, mis  sisaldas vist õlikannu, kummilapikest ja veel midagi. Ehh …) Aga isegi eeldades, et mul õnnestub midagi lahti keerata, peaksin ma ilmselt iga sõlme algolekus üles pildistama ja iga jupi nummerdatud asitõendikotikesse pistma. Ja kuhu ma kogu selle laagri üles peaks lööma?

Ühesõnaga, hakkan koguma raha remonditöökoja jaoks. Nagu ema, kes on tehnilise haridusega ning minust palju selgema mõtlemisega, märkis: oleks ju võinud kohe hakata korraliku ratta jaoks koguma. Aga no mis sa ulliga tiit. Õli on mul juba ära ostetud.

Moodsad ajad

Jah, mingi murrang on toimunud. Nädalavahetusel nägin maal tervisejooksjat. Jooksev inimene tähendas muidu maal ikka seda, et pull on lahti pääsenud.

*

See oli muide tuhandes postitus. Sada tuhat külastust sai mõni aeg tagasi täis. Hääd tervist kõigile, kes lugema juhtuvad.