Kui Guugel ei avita

Kes on rokisõbrad? Marca, Klari? Kindlasti keegi veel? Palun aidake tuvastada eestikeelset laulu, mille sõnadest on teada ainult fraas “ingelinvestor lendab puhastustulle”. Ette tänades. 

“Ma armastasin sakslast”

Tammsaare romaani „Ma armastasin sakslast“ sisuks on ühe matsisoost noormehe ja saksasoost neiu lühike, veider ja traagiline armulugu 1920ndate Eestis. Põhiosa tegevustest on esitatud meespeategelase Oskari poolt romaaniks kavandatud päevikumärkmetena, mille raamromaani autor just nagu oleks leidnud ja trükki andnud, vihjates ebamääraselt Oskari kadumisele, võimalikule enesetapule.

Oskar on vaese talupere noorem poeg, kes on saadetud ülikooli, et haridus aitaks tema (ja kuidagi ka pere) paremale elujärjele. Rahapuuduse tõttu on ta õpingud pooleli jätnud – olles küll jõudnud korporatsioonis „värvid külge saada“ – ning ametnikuna tööle asunud, kuid nüüd ähvardab teda koondamine. Elab ta üüritoas jõuka ja jõulise majaproua juures, kes pakub koduseid õhtusööke (koos kergelt eksalteeritud ja piinlikuvõitu vestlustega armastusest) ning kelle lapsi käib kantseldamas parunipreili Erika.

Õhtusöögilauas süttib Oskari ja Erika vahel säde. Nad käivad pargis jalutamas ja peavad maha konarlikke ja looritatud vihjetest tulvil vestlusi. Oskar avaldab Erikale armastust ja käib tolle parunist vanaisa käest neiu kätt palumas. Vanaisa on tõrjuv, leides, et noormehel pole sissetulekut, positsiooni ega iseloomu. Oskar tunnistab Erikale, et ei saa teda kosida. Lisaks murele pere elatamise pärast ei ole ta päris kindel, kas ta armastab Erikat ennast või on see orjarahvasse juurdunud ihalus (viha ja imetluse segu) härrasrahva järele.

Erikas toimub mingi muutus, ta kaugeneb Oskarist ja hakkab käima saksa noormehe Erviniga. Oskar koondatakse ametist, ta sõidab jõuludeks kodutallu, kus vend talle kinnitab, et ta on seal alati teretulnud ka ilma raha ja positsioonita, kuid noormees tunneb end siiski läbikukkujana.

Nukker rahutus ja armuvalu ajab Oskari tagasi linna, kus majaproua kavalusega talle tasuta lõunasööke sokutab, lastes rääbakal teenijatüdrukul need üürilise kaastundele apelleerides kohale toimetada. Oskar üritab meeleheitlikult tööd leida ja end kuidagi kirjatöödega vee peal hoida, mis tal mõnda aega teatud määral õnnestub ja tema enda sõnul innustabki teda päevik-romaani kirjutama.

Erika kutsub Oskari viimasele kohtumisele, kus noormees talle palavikuliselt armastust avaldab, kuid Erika teatab, et tal on peigmees ja ta sõidab ära. Oskar murdub ja sellega lõpeb tema loo põhiosa. Lõpuosas kirjeldab Oskar seda, kuidas leiab juhuslikult ajalehest Erika surmateate, külastab kaastunde avaldamiseks tema vanaisa ning saab tollelt Erika hüvastijätukirja, mis esimest korda avab neiu vaatenurga toimunule: ta on olnud valmis Oskariga koos põgenema, et ennast „kompromiteerida“, misjärel ei jäänuks vanaisal muud üle kui ebavõrdse abieluga nõustuda. Veelgi enam: vanaisa on sellise asjakäiguga omalt poolt leppinud. Asi on jäänud liigdelikaatse Oskari kõhkluste taha. Päevik jääb pooleli.  

*

Autori ja Oskari hääl sulab romaani alguses kohati kokku, eriti nendes lõikudes, kus kritiseeritakse Eesti verisulis haritlaskonda, kes ahvib saksa korporante ega väärtusta haritust sisuliselt. Peavangutust pälvib ka noorsoo janu erutavate elamuste järele, mida vanad silmakirjalikult keelavad.

Tänapäeva inimene võiks pead vangutades öelda, et kogu lugu on tiine mahasurutud seksuaalsusest, mis sünnitab ülepeakaela armumisi juhuslikult kohatud võõrastesse ning nende armumiste üleelusuuruseks mõtlemist. Paar korda pargis jalutamas käinud noored, kes teineteist teietavad ja kelle füüsiline kokkupuude on piirdunud käesuudlusega, kujutavad ette, et on valmis armastatu nimel jätma kogu oma elu. Eriti Erika puhul jääb nii lugejale kui Oskarile kahtlus, et tema soov „areneda“ (mida see õigupoolest tähendab? omandada kogemusi kuramaaži alal? emantsipeeruda?) ja tema kinnitus, et ta armastas Oskarit juba enne temaga tutvumist, pole muu kui soo ja seisuse puurist välja kippumine. Ajastul, mil noormehega veidi pikemalt nelja silma alla jäämine tähendas neiu jaoks „kompromiteeritust“ – selline noobel patriarhaalne süütusekaotuse presumptsiooni traditsioon. Talurahval oli vähemalt ehal käimise institutsioon (mida on küll sageli valesti tõlgendatud), sakstel ei jäänudki muud üle kui abielu ära kannatada (naised ja mehed) ja/või armukest pidada (mehed).

Oskar on selles mõttes üsna moodne mees, et teda ikka huvitavad naise tunded ka – kas Erika armastab teda või otsib lihtsalt arendavat kogemust? Sama kahtlev-kõhklev on ta muidugi enda ja oma „mõttetu uisapäisa armastuse“ suhtes. Sellegipoolest jääb mulje, et paari omavahelises suhtluses räägib Oskar peaaegu kogu aja täis ja Erika peamiselt kuulab. Naine saab sõna alles postuumselt. Süüdistusteks – et miks Oskar ei olnud oma tunnete avaldamisel jõulisem. Erika oli oodanud, et teda võetakse. Aga öelda ta seda muidugi ei saanud, see olnuks ennekuulmatult šoking.

Nõukaaegses tõlgenduses oligi Oskar tahtejõuetu ludri, kes ei suutnud ennast kokku võtta. Ma ise mõtlen, et 1920ndatel töö – mistahes töö – leidmine võis ikka päriselt olla võimatu missioon. Ja Oskar ju suudab oma kirjatöödega teatud määral läbi lüüa. Kas Erikast loobumine oli nõrkus ja argus või vastutustundlik eneseohverdus? Kui ta oleks kõigile ohtudele käega lüües Erikaga põgenenud, oleks ta saanud ilmselt kaela süüdistuse, et ausa talu- või vabrikutüdruku asemel kosis ta oma tõusikluses vinnilise saksapreili. Jah, ei saa seda mängu võita üht- ega teistpidi.

Veidi kummaliseks ja arusaamatute motiividega kõrvaltegelaseks selles loos on Oskari majaproua. Kas ta soovib sakstele „ära teha“, sokutades Erikale maasoost peigmeest? On ta toksiline matriarh, kes tahab elada teiste elusid? Või on ta lihtsalt kaastundlik, kuid tema bravuurikas kuvand ei luba seda tunnistada?

*

Need – tunnistan, et subjektiivsed ja pinnapealsed – märkmed olid algselt mõeldud ühe improviseeritud raamatuklubi kokkusaamiseks, aga kuna paistab, et kokkusaamine jääb ära (suuresti seetõttu, et keegi ei viitsi Tammsaaret lugeda, ja eks ta on ka kohati hirmus sõnaohter heietaja), siis ma riputan nad siia blogisse.

Raud kui tervis, tervis kui raud

Programm “Kappkellast liivakellaks” on mitu aastat pausil olnud, nüüd võtan uuesti hoogu. Avastasin, et meil on maal jõusaal, minu majast umbes saja meetri kaugusel, neljal õhtul nädalas avatud, enamasti täiesti inimtühi ja täitsa tasuta. Ja vähemasti minu võhikliku pilgu jaoks ka küllalt korraliku sisseseadega.

Esimene kord pidin üle läve astumiseks kõvasti ennast ületama. Mina kasvasin üles ajal, mil tüdrukud tegid aeroobikat ja poisid mängisid korvpalli. Jõusaale kui niisuguseid polnud olemaski. Mingil hetkel nad tekkisid ja siis käisid neis õlitatud švartsnegerid, kes manustasid kahtlasi aineid. Jajaa, ma saan aru, et ajad on muutunud. Rühmatreeningute asemele tulevad masinatreeningud, nii nagu masinad igal pool kuluka ja ebakindla inimtööjõu välja vahetavad. Aga ikkagi tundub see kuidagi nii … maskuliinne. Kolksuv raud ja suured higised mehed. Plusspoolel on see, et lähed siis, kui saad, ja teed täpselt omas tempos. Maal oli eriti hea rahulik üksi pusserdada, keegi ei pööritanud silmi, kui ma pärast viit minutit stepperilt tudisevate jalgadega maha tuikusin või kolmekilost hantlit tõstsin. 

Nüüd ma nuputan, kus võiks Tartu linnas olla see koht, kus ma kellelegi jalgu ei jää. Viiekümnesed naised on üldiselt nähtamatud küll, aga see nähtamatus võib ikkagi osutuda valikuliseks. Äkki ma eksin rämedalt mingi jõuksietiketi vastu? Rikun kellelgi ära olümpiaettevalmistuse? Viiskümmend-pluss olemise pluss võiks ju olla see, et niisugust napakat pabistamist enam ei ole? Hah. 

Vaatasin, et lisaks jõusaalidele-spordiklubidele pakutakse lihasetreeninguid ka tervisekeskustes. No otse imelised valikud on. Näiteks riputatakse klient/patsient kummilintide abil lakke ja siis ta peab igasugustel kavalatel viisidel kõiki lihasgruppe kasutades gravitatsioonist võitu saama. Koht ja kellaajad mulle iseenesest sobiksid … aga et lintidega lakke … mnjaa. Ma loodan, et seal kehtib väga range “filmivad seadmed jäävad kappi” poliitika? Ja kui suurt raskust see lint ikkagi kannatab? Ei tahaks mingiks inimragulkaks osutuda. 

Igatahes ostsin Eedeni keskuse Rademari outletist endale mustad pluss-suuruses retuusid ja jätsin väga napilt ostmata alpikanniroosa särgi. Särk oli samas tõesti soodsa hinnaga (ei, ma ei saa sealt midagi tasuta) … hmm … aga pluss-suuruses alpikann … ühesõnaga, neid barjääre, mida endas ületada, jätkub küll ja küll. Eks ma jagan muljeid, kui neid tekib. 

“Kirsiaed”

Minu toores reaktsioon pärast esimest vaatust oli „monumentaalselt halb“ ja pärast teist vaatust ei läinud tunne kuigivõrd paremaks. Aga olles rahutu öö ära maganud ja nähtut veidi seedinud, pean õigluse huvides tunnistama, et ikka mina olen küündimatu vaataja — ei saanud aru, mida lavastaja kõige sellega öelda tahab. Hüva, ootus „sellega tahab kunstnik meile öelda, et“ on vildakas ja lihtsustav. Aga mingi põhjus peab ju olema, miks Tšehhov lavale tuua ja sellise palaganina? „Kirsiaed“ iseenesest on ju jätkuvalt tugeva ahhaa-potentsiaaliga. Et kas ja kuidas ja kelle jõududega oleks võimalik teha Venemaast demokraatlik turumajandus. Või et kas Toomemäele peaks kirsiaia asemele rajama restorani. Või et kuidas kohalikku põllumajandustoodangut pole enam kellelegi vaja ja Vargamäele rajatakse turismitalu. 

Mina jõudsin oma arunatukesega sinnamaani, et Tšehhov käsitleb näidendis nurjatut probleemi, millele ei saagi olla objektiivselt õiget ja kõiki rahuldavat lahendust. Ei ole ka selget komöödiat ega tragöödiat. Üks silm nutab ja teine naerab. Üks ühiskonnakord asendub teisega, vana aja inimesed peavad ajaloo näitelavalt kaduma ja uued astuvad nende asemele. Aadlike asemele tulevad pudukaupmehed. Jah, aga kas me ikka saame öelda, et esimesed olid paremad, õilsamad, peenetundelisemad? Või olid nad ärahellitatud, vastutustundetud, pillavad ja julmad nagu lapsed? Kas seda pidid ütlema kummikommid ja mängukaru? Kujund jäi paraku lahjaks ja mäng rabedaks, praegu mõjusid Ranevskaja ja Gajev lihtsalt napakatena – kuidagi ei saanud aru, miks suvilad pidanuks olema nende meelest labased ja kirsiaed väärtuslik. Lopahhin tundus tükk maad mitmeplaanilisem ja huvitavam. Võib-olla pidid jäme kaelakett ja sokkide-sandalettide ühendus kuidagi satiiriliselt tema matslust rõhutama, aga välja kukkus pigem sümpaatne sell – kasina kirjaoskusega, aga siiski reflekteeriv. Anja ja Varja seevastu tundusid täiesti mõttetud tegelased, isegi oportunistist toapoiss Jašas oli rohkem karakterit.

Aga mida see kõik peaks meile ütlema just siin ja praegu? Lavastus iseenesest oli ju ajastust välja tõstetud, ja mitte ainult kujundusega. Firss ravis endast kirjalaki asemel pesuvalgendajaga, Pištšiku maa võtsid inglaste asemel rendile hiinlased. Vene keelt kõnelev teekäija haaras lisaks mõisaproua rahakotile kaenlasse pesumasina. Viimati mainitud moment pani mind küll valjult silmi pööritama, aga ju siis on vaja vaatajale nina alla hõõruda, et kuni liberaalid ja konservatiivid kirsiaia pärast kemplevad, on silovikud ja kleptokraatia  kogu kupatusele käpa peale pannud.

Ainus, millega ma kokkuvõttes suutsin seda roosavärvilist hobuseunenägu endale põhjendada: me elamegi unes, meie ise olemegi need süüdimatult pillavad vana maailmakorra jäänukid, me oleme nafta ära põletanud ja metsad maha raiunud, kõikidelt võlgu võtnud ja nüüd ootame, et keegi kuidagi imelisel maagilisel viisil kõik korda teeks ning roosa unelm rütmimuusika saatel saaks jätkuda. Lopahhini lahendus on selles võtmes muidugi „tehnolape“ ehk katse likvideerida probleeme sama vahendiga, mis nad esile kutsus. Meenutab „Kurbuse kolmnurga“ kruiisipersonali soovitust iivelduse vastu rohkem süüa.

Nii et jah, tegelikult ei olnud ikka päris halb. Ütleme nii, et oli raskesti seeditav, aga siiski teatava toiteväärtusega.