tavainimene

“Ema tuba”

Posted in * by tavainimene on 07/08/2022

God gave Noah the rainbow sign:
no more water, fire next time.

Enamik tartlasi on ilmselt mõlgutanud mõtet pakkuda raha pilli mittemängimise eest tänavamuusikust vanamehele, kes plõnnib elektrikitarril “Mäletad kevadet õites” ja taustabiidiks on mingi lastesüntesaatori umptsassaa hoopis teises helistikus. Kaugemalt kuulates ei ole see kakofoonia nii ilmne, aga lähemalt jõudes pööritad sisimas silmi, et no mida asja. Aga siis jälle mõtled, et vanainimese asi, vähemalt on tal hobi, mille pärast kodust välja tulla.

See Kasemaa raamat on minu jaoks sama segadusseajav nagu Tartu vanamehe tänavamuusika. Mitte et see oleks sama halb, vastupidi, see on tegelikult väga hea, aga helistikule ei saa kuidagi pihta. Segunevad Õnnepalu (pikad-hallid-adruvallid-ja toonesepp-aampalkides) uussiirus ja Kivirähu (sõime-lastega-kaks-kuud-ainult-pihlakamarju-ja-kandsime-siniseid-kilesusse) grotesk, kui üldse millegagi võrrelda. Heldimus ja künism. Minajutustaja nimelt tahaks oma ema maja maha põletada, et kindlustusrahaga saaks lõpuks ehitada ja sisustada uue, nüüdisaegse, nägusa ja maitseka. Sest ta on surmani tüdinenud vaesusest ja inetusest, linoleumi all läpatavate põrandalaudade hapukast haisust ja rehealusesse klopsitud kuivkemmergust. Ta on seda lapsest saadik häbenenud, pole eales sõprugi külla kutsunud, pole elukaaslast emakoju toonud. Vaesuses ei ole midagi õilistavat! Vaesus on ebaesteetiline! Tulekahjufantaasiad ja tulekahjujärgse ülesehituse fantaasiad (“mööbel Toscana perefirmast!”) muutuvad järjest palavikulisemaks. Ja et miks ja kuidas kõik nii läks ja kes on süüdi — kas kõrgemad jõud või üheksakümnendatel piruka juurde pääsenud puugid. Tõesti, “saatustest troostituim sündida laulikuks Eestis”. Ja “haridus ilma varanduseta on õnnetus”.

Ainus koht, kus mul lugedes suunurk ülespoole kiskus, oli see, kus autor/jutustaja kurdab, et ehk sai temast gei just sellepärast, et vaese poisina ei tihanud ta tüdrukutele läheneda. Oi, oi, selle argumendiga võiks ju küll minna mõne rahvuslikult ja iibepositiivselt meelestatud kodumaise multimiljonäri jutule. Et luhvtitagu oma sajalisi, muidu lähevad teised hallitama ja vaesed eesti poisid teiste poiste kaissu.

Muidugi mõista ei plaani ükski täie aruga inimene tõemeeli oma maja maha põletamist lihtsalt sellepärast, et seal on odav saepuruplaadist mööbel ja kooruva värviga boiler. Aga mõttevilksatusi võib ju tulla igasuguseid … ja lugedes on vähemasti minul väga kerge mõista seda lootusetut ja kättesaamatut igatsust ilusa, puhta, mugava ja soojapidava kodu järele. Millega vaidleb teine sisehääl, et mammon on ju tegelikult tühine, tuleb taotleda mingeid Kõrgemaid Ideaale. Ja see esimene hääl vaidleb vastu, et ega siis vaesed nendele Kõrgetele Ideaalidele oma küülikuid süües ja kolhoosivärki heldimusega meenutades kuidagiviisi lähemal ei ole. See kolhoosivärk ja Vene seriaalid on muidugi väikest viisi hoiatuseks ka. Et miks peaks lagunevas saras elav ja säästumakaronidest toituv Eesti Vabariigi kodanik soovima omariikluse eest oma nahka turule viia. Tõesti, miks?

No vaesusest on ju ka välja rabeletud. Vaesusega vist ongi nii nagu Valdur Mikita järgi maainimestel kärbestega: fatalism või raev. Sa sööd alistunult oma säästumakarone säästuketšupiga, jood säästusiirupist tehtud säästumorssi peale ja palgapäeval lohutad ennast säästuviinaga. Või surud hambad risti ja tõotad, et ei iial enam. Olgu käsi kullas või perse mullas! Leiad tänavalt tolmuse õuna, pesed puhtaks ja müüd ühe dollariga maha. Siis ostad juba kaks õuna, pesed puhtaks ja teenid nende müügist kaks dollarit. Siis ostad neli õuna … ja siis sureb Kanadas su vanaonu ja pärandab sulle miljon dollarit. Millest need petukirjad ikka kütet saavad kui mitte inimeste lootusetust igatsusest ime järele. 

Kas vaesest perest tegelikult on võimalik jõukasse või vähemasti toimetulevasse keskklassi murda? Kuidas? Ma olen vahel mõelnud, et kui paljud noored lähevad ülikooli IT erialasid õppima ilma igasuguse huvita ainult sellepärast, et see paistab ainus tee vaesusest välja. (Millegipärast meenutab see ähmaselt USA mustahanalisi, korvpalli ja NBAd.) Kirjaniku alter egole võiks toimetulev keskklaslane muidugi soovitada, et hakaku kas või kooliõpetajaks, neist on suur puudus, mis töö see kirjanikuamet ikka on, kirjutada võib ju ka pärast tööd ja hobi korras, kes see tänapäeval neid raamatuid ikka enam loeb, ei loe neid rikkad ega vaesed. Oh jah, see kõlab nii, nagu vajaks me tõesti kõik üht suurt puhastustuld …

10 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. väga väga naine said, on 07/08/2022 at 19:25

    Mina olen selgelt aru saanud, et mind ei huvita. Põrandalauad hallitavad linoleumi all? Kuni ma läbi ei kuku, mul kama.
    Vannitoas on küünarvarre pikkuna ja sellest veidi laiem pudenev auk laes, kust ülemise naabri vesi läbi jooksis?Mind ei huvita, ülejäänud lagi on terve, kuni miski pähe ei kuku, kama, mis seal on.
    Köögis on lapmbikuppel katki ja lamp ei põle, sest poeg lõi hooga ketshupipudelit raputades (et viimast ketshupit kätte saada) selle puruks ja mind ei koti piisavalt, et midagi ette võtta, sest kubu küljes olev lamp on piisav, et pimedatel aegadel köögis toimetada.
    Mind ei koti.
    Jah, mingid mugavused on mulle tähtsad. Et oleks sooja vett enda pesemisdeks ja pesumasin pesu pesemiseks ja külmkapp, kus toitu hoida, nii et see kohe halvaks ei läheks.
    Aga põhiliselt on mul kama. Ja ma ei saa aru, TÕESTI ei mõika, miks kuivkäimla häbenemisteema olema peaks vms.
    Ma pigem tunnen, et inimesed, kes hindavad siledaid pleete ja uuena ostetud mööblit, on päris krdi veidrad. Kammmaan, tasuta asjade turult saad piisavalt asju, et elu täiesti hea oleks! Ok, vbla sa ei jaksa sobivaid asju oodata ja ostad osa kodutehnikat kasutatuna raha eest ka.
    Aga nagu … ma hoian sel tasuta asjade turul silma peal ja näen vahel, kuidas inimesed OTSIVAD nt voodiraami. Et madrats on olemas, aga voodiraami tahaks.
    Ja ma olen: “Miks? Nagu … mul on, välja ei viska, tasuta tulid. No las olla, ma saan voodite alla asju panna. Aga elasin mingi 10 aastat madratsitega põrandal endale ja oma lastele ja polnud ka probleemi. MIKS on vaja voodiraami?

    Ehk siis: krt, abitu vaesus on hirmus küll. Ma hoian ikka veel kodus mingeid uusi lasteraamatuid, soodukaga ostetud, sest omal ajal hankisin neid, sest peale vastavat kogemust õppisin: “Midagi kinkida peab kodus olema, sest laps võib saada sünnipäevakutse ja mina olla samas täiesti rahatu!”
    Vahel mõtlen, mida krdit ma oma 20 ja 16-aastase lapse ja oluliselt paranenud majandusliku olukorra sees nende raamatutega nüüd tegema hakkan, aga siis unustan jälle ära. Seisavad korralikus kuhjas kapis.
    Vbla leian kunagi kellegi, kellele kinkida.

    • väga väga naine said, on 07/08/2022 at 19:26

      siledaid plAAte*

  2. tavainimene said, on 07/08/2022 at 19:44

    Iga kümnes eestimaalane häbeneb oma kodu.

    • väga väga naine said, on 07/08/2022 at 20:12

      Nad on päris krdi veidrad.

    • tavainimene said, on 07/08/2022 at 20:21

      Sinu lapsed ei jätnud sõpru külla kutsumata, sest voodi asemel oli madrats? Nojah, võib-olla on siin vahe, kas tegu on lihtsalt kitsikuse või boheemliku muretusega.

  3. lendav said, on 07/08/2022 at 21:24

    Mul tuleb kohe mitu head põhjust pähe, miks voodiraam vajalik võib olla. Näiteks vanemaealine või muidu viletsa tervisega inimene ei pruugi põrandalt madratsilt üldse püsti saadagi. Teiseks on kõrgem voodi hädavajalik külma põrandaga ruumides. Kõik inimesed ei ela keskküttega korterites teisel või kolmandal korrusel, on ka esimese korruse nurgakortereid ning hoopis vanu puuüürikaid ja eakamaid individuaalmaju ning elatakse ju kasvõi lausa suvilateski. Ma ka magasin oma eelmises üürikas madratsil põrandal, kuni talv tuli ja lihtsalt enam ei kannatanud. Hallitus majapidamises, kusjuures, on tervisele kahjulik. Seda ei maksa tähelepanuta jätta.

    Eluliselt mitte hädavajalik, kuid siiski paljude jaoks oluline on ka esteetika. Ebaproportsionaalsus ja koledus konkreetselt häirib hirmsasti. Näiteks mind häirib kole tapeet elutoas sama palju, kui torkiv saepuru kraevahel. Mõnda aega kannatan kuidagi välja, aga lõpuks vahetan seinas tapeedi (ja seljas särgi). Samas on inimeste esteetilised vajadused üsnagi erinevad. Mõni tahab ise ilus olla, valib riideid, meigib jne, aga ruumide esteetika jätab külmaks. Mul jällegi on enda väljanägemine enamasti üsna ükskõik, aga enda ümber tahan näha harmoonilist ruumi. Mis on kellegi jaoks harmooniline vüi ilus, see on muidugi ka väga isiklik ja ei pruugi teiste arvamusega üleüldse kokku minna.

    Alaväärsustunne ja oma kodu häbenemine on lihtsast esteetika hindamisest veel mitu pikka sammu edasi. Selle peamiseks käivitajaks on tunnustusvajadus. Kui VVN vajab otsest inimlikku heakskiitu tema isikule, siis väga paljud ei oska seda tahtagi ning piirduvad sellega, et kaaskondlased kiidavad heaks nende eluviisi, mis väljapoole paistab. Ehk siis piisab ka sellest, kui teised ütlevad, et vinge töökoht, uhke maja, ilus naine, vägev auto jne. Igasugune halvakspanu mõjub sellisele inimesele muserdavalt, ta justkui arvatakse oma ühiskonnakihist välja. Lagunevad köögikapid ja hallitavad põrandalauad on sellise inimese jaoks väga suur häbi, peaaegu nagu surm.

    See vanamees. Ma olen teda kuulnud, oli tõesti kole. See oli nii kole, et oli juba otsapidi natuke huvitav. Ma just praegu kommentaari esteetikaridu kirjutades mõtlesin, et tõenäoliselt on meie hinnangud ilusale ja harmoonilisele lihtsalt väga erinevad. Ma ei usu, et ta meelega koledaid helisid esile manab. Küllap ta tunneb, et teeb midagi head ja ilusat ning rikastab linnapilti. Ainult meie, kuulajad, ei saa sellest aru.

    • väga väga naine said, on 07/08/2022 at 23:34

      Oh, SELLEST ma saan aru – et inimene ei oska kuidagi teisiti heakskiitu otsida kui mingit väliste atribuutidega!
      Lihtsalt ma olen ringiga edasi =(
      Välist heakskiitu tahaks väga, aga kui kiidetakse mu seinte värvi, teleka suurust või … maitea, mis mu korteris kiita võiks olla peale seinte värvi … no midagi; mul on: “See ei ole ju mina! See kõik võib vahetuda ja mina ei muutu sellest raasugi teiseks, kiida MIND!!!! MINA olen see tähtis asi siin!”
      Töökohta ei saa kiiita, sest mul pole ühtegi. Autot ei saa kiita, sest mul pole ühtegi. Parfüümi ei saa kiita, sest ma ei kanna parfüüme. Aga nende kiitmine ajaks mind NÄRVI. Kui kiidetakse midagi sellist, mis pole mina, mida ma ei tunneta kui oma olemuse väljendust, ma tunnen end otseselt halvasti.
      Aga tõsi on, et kui kellegi arust on mul vinget värvi kleit või lahe soeng, ma meelitun. Sest need on asjad, millele ma olen ise tähelepanu pööranud, valinud ja just nii on kõige parem. Aga mind mingid eluolu detailid lihtsalt niiiii üldse ei huvita.

      Mhmh, hallitus tegelt on natuke hirmus, ma olen kuulnud piisavalt õuduslugusid sellest, kuidas inimesed hallitavas majas elades mingid rängad hingamisteede tõved said. Aga no – ma olen see “keskküte ja soojad toad”-naine, ma ei oska väga muretseda teemadel “maja mädaneb ümbert ära” ega “hallitus tungib kopsudesse!”.
      Seda enam, et miski pole iial Minu Maja, vaid selliste asjadega tegelevad omanikud.
      Aga kui vaesusest rääkida, siis abitu vaesus on mu elus väga olemas olnud. Lihtsalt mu lapsed ei kuulnud kordagi, et meil ei ole ilusamad põrandad või siledamad seinad vms, sest raha ei ole. Nad ei kuulnud kordagi, et ma oleks sel teemal üldse arutanud , sest – kui raha on puudu, oli kord ahastus, et kassiliiva ei saa osta ja vahel varastasin ma avalikest kempsudest paberit ja pesin pesu riivitud pesuseebiga, mida korteri eelmine elanik ilmselt kunagi talongide eest kümnete risttahukate kaupa koju oli vedanud, aga üldiselt ei öelnud ma kunagi neile, et ei saa mingit teha, sest raha ei ole. Kui oli vaja, leidus. Ma ainult pidin paar nädalat või vähemalt nädala ette teadma, et selleks väljaminekuks tuleb kokku hoida või juurde hankida, aga kui vaja oli, sai.
      Vähemalt lastele.
      Ise olen küll peavalu käes nutnud, sest ibuka jaoks pole raha.

      Nojah,aga et meil midagi teemal mööbel või seinad halvasti oleks … Mind ei huvitanud see piisavalt et grammigi oma ajust selle mure alla panna. Krt, mul on elus palju raskusi, mis ma peaks siukeste tühiasjade pärast ka põdema?????
      Korra üks mu poja klassivend ütles hämmastusega, et meil on alati nii must.
      Sestsaati poeg soovis, et ma enne tema küllatulemist elutoa põranda ära tolmuimeksin. Mis oli raske töö, sest tolmuimeja oli vana ja ei imenud eriti, aga no sai hakkama.
      Ega too poiss nüüd nii tihti ka meil käinud.

  4. Pille Green said, on 07/08/2022 at 21:30

    Tee tööd või õpi siis tuleb ka armastus, et kui tööle lähed tulevad suhted, tuttavad ja tõenäosus haljale oksale saada suureneb ole tubli ja ainult küsi.

  5. sitsidsatsidpatsid said, on 08/08/2022 at 08:34

    Ma olen nüüd vanemas eas ikka jõudnud sinna, et kodu peab olema mõnus ja mugav, minu standarditele vastav, mitte näitamiseks. Ja hallitav mädanenud põrand sinna ei kuulu. Puhas peab ka olema, teatava maani.

  6. kaamos said, on 09/08/2022 at 06:46

    Ma lapsepõlvekodus ei tohtinud “paremate perede lapsi” (jaa, meie tuttavaid liigitati vastavalt nende vanemate sotsiaalsele staatusele) külla kutsuda, sest “riidekapp on vana ja kole”. Proletariaadi järeltulijaid tohtis, aga nendega suhtlemine oli rangelt ebasoovitav, kui aus olla.
    Ja nii mul lapsepõlvesõpru napibki.
    Mul endal oli täiesti ükskõik, miline on riidekapp, tegelikult oli see kapp nagu kapp ikka – parem kui see, mida praegu kasutan ja praeguselgi pole häda midagi.
    Mäletan kuidas ema kell pool kuus hommikul seebiga põrandat küüris, sest kell viis oli vanaema ukse taga hoiatamas – “XXX (siin peaks nimi olema) tuleb täna sinu poole!”
    No ei olnud sel põrandal häda midagi, ei olnud.
    Sama sugulasega hirmutamist kasutas mu ema hiljem ka minu peal – ei mõjunud. Kui pettunud ema oli….
    Ma ei saa siiani aru, mis trauma sellise kõvera käitumise taga pidi olema. Olen küsinud, vastuseks sain, et “nii teevad ju kõik”. Ma ise sellist maailma ei tea, mu standardid on ikkagi minu, mitte teiste jaoks.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: