Ma mõtlen temast nagu enesest
“Haige mäger” Tartu Uues teatris meeldis mulle hirmsal kombel, sest selles oli olemas kõik, mida ma teatrilt ootan. Ei olnud ülearu ponnistatult diip ega ka mitte kooliteaterlikult näitlev. Oli hea tekst, äge muusika, nutikas lavastus, ruumikasutus ja kujundus (see hõljuv kuldne ahel!), oli mäng, pani kaasa elama ja eriti pani nostalgitsema. Sest kes meist pole ülikoolipäevil mõnes ühikaköögis kitarri plänninud, vastu hommikut tuhatoosist priskemaid ööbikuid jahtinud ja targutanud “kõiksuse isesusest” — mis tagantjärgi meenutades tundub ühtaegu krimpspiinlik ja samas ikkagi armas, sest noored peavadki olema idealistlikud, rumalad, ennasttäis, maailmavalus ja tegema “oma värki” ja uskuma, et see värk on täiesti ainulaadne ja seniolematu.
Haige Mäger tundus bändi/kunstiprojektina isegi ägedam kui prototüüp Rajacas — ajaloost sai legend, legendist müüt jne. Igaüks mäletab asju erinevalt, igaühel oma tõde. Ka Viktoril, kes usub, et meeleavaldajad on ohtlikud huligaanid ja marodöörid, kelle eest tuleb oma kalleid kaitsta iga hinnaga. Ootamatult päevakajaline oli see. Ja mõte, et ega tondid pole kuhugi kadunud, vaid on kavalamalt ennast inimeste hulka ära peitnud, töötab päris mitmel tasandil.
Rajacas tegutsesid vist ainult poisid, eks? Tüdrukud ei olnud kuuekümnendatel nii kõvad mässajad? Hmm. Aga väga lahedad olid need 50 aastat hiljem intervjueeritavad tüübid, ma tundsin neis korraga nii paljusid inimesi ära. Ja ballaad põuast ja vereohvrist oli täitsa iseseisev kunstielamus. Mul on nüüd kinnisidee see tekst üles otsida. Autorit võiks muidugi teada, aga noh, eks ülikoolipäevil kulus päris palju aega “kõiksuse isesusest” targutamisele ja eesti kirjanduse loengutesse alati ei jõudnud ju. [Juba leitud.]
Arutasime, et kas praegused tudengid on ka sellised piirilõhkujad või on nad väiksed vanainimesed, kes töötavad juba baka teisel kursusel projektijuhtidena ja neil on konnasilmad ja komminaalmaksud. See oleks muidugi natuke kurb, aga — “mõtle välja, miks sina just praegu noor oled”. See oli väga hea lause. Mitte et need vastused saaksid väga toredad olla, aga see on juba uue jutu teema.
tavainimene 
Mulle tundub küll, et praegused tudengid on liiga mõistlikud, vähemalt mul kodus üks selline. Projektijuhina ei tööta, aga ikkagi … liiga mõistlik.
Tudengil ja tudengil on vahe, ma pakuks. Oli ja on ka praegu.
Mina ei tinistanud kitarri ja ühikas ka ei elanud. Olen vist 1 öö Tartus küll ööbinud ühe bioloogi toas, oli muljeterohke :D
Ma olin omal ajal mõnes mõttes väike vanainimene, aga mitte selline projektijuhist ning konnasilmade ja kumminaalmaksudega, vaid selline, nagu ma praegugi olen. Tuuli Botiku moodi, “oi kui palju huvitavaid õppeaineid”.
või noh üldse. Ma ei tea ühtegi projektijuhist vanainimest.
Nüüd pea viimasel minutil vaatasin ka ära – ma arvan, et mulle mõjusid kõige rohkem need telefonikohad. Korraga südantlõhestav, naljakas ja piinlik, ja sealjuures äärmiselt nappide vahenditega (mis on kõik kokku vist see, mida mina kunstist kõige enam taga otsin).
Jaa, need olid väga head!
aga mind vaevab juba mitmendat päeva, mis oli bändinime üks saamislugu. Mul on meeles Dagmari ja Konradi versioon, aga Ferdinandi oma kadus peast peaaegu kohe.
Bändinime saamislugudest ma mäletan, et a)kellegi eks ütles talle, et ta on nagu ‘haige mäger’ b)keegi adopteeris haige mägrakutsika, kes voodi all vigises c)kohtas unes kuulsat sürrealisti, kes talle selle fraasi ütles.
Telefon oli väga mõjuv jaa.
Mu baka kursast tubli kolmandik möllas kooli kõrvalt mõnd vabatahtlikku/idealistlikku asja ajada. Palju või vähe, mine võta kinni. Parasjagu, arvan. Magistris olid juba töisemad tegelased.
Nojah, eks minu nooruses olid ka idealistid, kes astusid korporatsiooni ja korraldasid isamaalisi vestlusõhtuid ja tantsukursusi ja kogusid väliseestlaste mälestusi jms. Ja siis olid need teised idealistid, kes luuletasid, laaberdasid ja targutasid.