tavainimene

Raamaturevüü, kh-kh-kh

Posted in * by tavainimene on 04/08/2021

Väisasin pealinna ja ostsin hipsterilinnaku raamatupoest veel värsket suvelugemist. Mudlumi “Poola poisid” on toreda jutuvestja talendiga kirja pandud. Poola soust on leidlik nõks, kuigi igale lugejale on selge, et Poolaga pole siin midagi pistmist — ikka Tallinn, Kopli, ERKI peod, punkarid ja miilitsad ning defitsiitsed Leningradi akvarellid. Samuti on see pigem varased üheksakümnendad kui nullindad või teistkümnendad; oma targutusi trükivad Mantlid ikka klõbiseval kirjutusmasinal. No hiljemalt kultuuriajalehe ülevõtmise episoodis saab Eesti lugeja muidugi aru, kellest jutt käib.

ZA/UM ja nendega seonduv paneb mind ausalt öeldes silmi pööritama; meenub kunagisest noore näitleja intervjuust tema isa õpetus, et enne tuleb ikka kunstnikuks saada ja alles siis boheemlaseks. Zaumnikud mu arust alustasid sellest teisest otsast ja pole selge, kuhu nad jõudsid. Autori pilgus on ka natuke heatahtlikku irooniat tunda, segatuna emaliku uhkusega. Andekad valesti mõistetud Poola poisid. Ja tüdrukud, kes võivad küll olla ägedad, aga kellelt oodatakse eelkõige ilusaid pilte. Raamatu tõelised peategelased on minu meelest siiski Poola emandad (loe: Eesti naised), kes neid poisse ilmale kannavad, potitavad-putitavad, majutavad, toidavad, kasivad ja taskurahaga varustavad. Ma tahaksin neist rohkem lugeda, palun. Isehakanud intellektuaalide maailmaparandus-filosoofialoba oleks võinud selle jagu välja kärpida, me saime juba niigi aru, kellega tegu. Ja üleüldse, see kompositsioon … aga noh, elu ise ongi ju selline, ilma igasuguse kompositsioonita, juhtumised juhtuvad, mitte ei arene kangelasloo süžeeskeemi järgi.

Njah, mina olen see, kellele meeldivad maalitud moonipõllud, eks ole. Ma siiski mokaotsast olen valmis möönma, et ju neil põrpijatel ja lärmiseppadel on ka mingi oluline roll ja nišš ilma milleta ei saaks kultuuri ökosüsteem tervena funktsioneerida. See mõte on nüüd küll laenatud Mudlumi teisest raamatust “Mitte ainult minu tädi Ellen”, kus on sedasama kohati pööraseks kippuva jutuvestja osavust ja lisaks tohutult palju äratundmishetki. See on väga ja väga Eesti naise lugu, praktiliselt etnograafilise väärtusega. Ma arvan, et ma loen seda mõne aja pärast uuesti üle.

Üks vastus

Subscribe to comments with RSS.

  1. väga väga naine said, on 04/08/2021 at 20:41

    Minu jaoks on see ka emade ja poegade lugu. Mhmh. Isegi kui ema ei konkreetselt sünnitaja ega isegi üleskasvataja, aga kuidagi – põlvkondlikult “ema” või isegi noore emana ikkagi – ema.
    Ja tüdrukud on olemas tänu poegade pilgule, Nendele on agA ikkagi peamiselt oluline see, et äge tüdruk püüab ka pilku – vbla pole isegi ILUS, aga äge.
    Ja siis on need … ülejäänud. Kes ei tule arvesse.

    Noh, aga ma olen päästetud tüdrukuna poegade silmis mittesäramisest: ma olen Ema.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: