Vaga Jenoveva kibedamad kannatused

Üks mu tuttav mattis sügisel oma isa. Kui me paar nädalat tagasi kokku saime, küsis ta mult veidi kummalisel ilmel, ega mina ei ole omal märganud, et pärast ema surma on hakanud asjad katki minema. Minu ilme muutus selle peale ilmselt veel kummalisemaks kui küsijal, nii et ta ruttas seletama: pärast isa lahkumist on majas üksteise järel või peaaegu korraga üles ütelnud kolme ukse lukud, keskküttekatel — ja mitu asja oli veel. Mina kehitasin ebalevalt õlgu ja ütlesin, et ei ole mingeid anomaaliaid märganud. Nii. Paar päeva hiljem lakkas töötamast mu udupeen puldiga soojapuhur. Siis hakkas lekkima täitsa uus boiler. Siis keeldus koostööst samuti uus telefon. Täna avastasin, et vetsupoti (uue, mõistagi) loputuskasti vahelt täiesti ebaloogilisest kohast tilgub vett. Ma nüüd ei teagi. Kas see on nagu viirus, mis levib ja laieneb, või nagu needus, mis tuleb järgmisele edasi anda, et ise tast lahti saada?

Telefonisaaga väärib ehk natuke pikemat kirjeldust. Kolmapäeva hommik oli mul niigi raske. Eelmisel õhtul olin kontoris pidanud kaua ebavõrdset võitlust CSSi ja Bootstrapiga ning lõpuks ikka pidanud alla vanduma (olles jõudnud lihtsalt vandumises püstitada mitu uut kohalikku rekordit). Siis olin ma napilt viimasele rongile jõudnud, hilise ööni maja kütnud ja püüdnud muude töödega joonele saada. Ja pärast paaritunnist und ärkasin ma selle peale, et äratus ei helisenud. Sest telefon oli tumm. Ja laadimiskatsete peale teatas muidu tumm seade, et USB pordis on niiskus ja lahutatagu juhe kohe tagant ära. 

Ohkasin raskelt (seda võisid kuulda isegi naabrid), tegin telefonile mitu korda tulutult restarti ja guugeldasin kasvava masendusega foorumeid, kus kurdeti sama probleemi üle, kirjeldati absurdselt keerulisi katseid seda kuidagi laifhäkkida (pane usb-optioniks ainult andmevahetus, lülita sisse lennurežiim, mine settingutesse, ava developer options, milleks tuleb menüüs seitse korda koputada “build number” jne jne) ja jõuti lõpuks konsensusele, et ega peale remonditöökoja ikka miski ei aita.

Lisaks kõigele muule oli mul telefonis kolm eelmisel õhtul salvestatud asendamatut helifaili, mida ma loomulikult polnud kuhugi varundanud, sest milleks.

Nojah. Garantiiremonditöökoda asub Tallinnas. Kuskil Ülemiste või Sõjamäe kandis. Vaatasin korra kaardilt ja püüdsin seda pilti endale enam-vähem mällu talletada. Vähemasti oli mul järgmisel päeval nagunii Tallinna asja. Asi tähendas seda, et ma külmetasin mitu tundi kõledas tuuletõmbuselises messihallis, seljas mitu numbrit väiksem T-särk. (Ma ei tea, miks, aga ilmneb, et reklaamrõivaste tootjate maailmas ei eksisteeri naisi, kelle rinna- ja puusaümbermõõtu sentimeetrites väljendab kolmekohaline arv.) Vorstinahk külmkuivatuskambris …

Aga külmkuivatus sai läbi ja mina sõitsin trammiga Ülemistele. Seal selgus otsekohe, et ega mul oma vaimusilma ees olevast kaardipildist mingit kasu ei ole. Tänavasilte ei ole. Viitasid ei ole. Sest kõigil on ju Google Maps, eks ole. Vaataks õige telefonist … aga õigus, mul ju pole telefoni. Või siis helistaks … pagan, jah. Katsed kelleltki aadressi järgi teed küsida luhtusid üksteise järel ja katse järgida oma iidse korilase kõhutunnet andis tulemuseks selle, et ma seisin keset mingeid mahajäetud tööstushooneid kibedas lumetuisus järjest kibedamaks tõmbuva kurguga ning ilma vähemagi aimduseta, kus ma olen ja kuhupoole peaksin minema.

Märkasin varemete ja hangede vahel bussipeatust ja mõtlesin, et lähen vähemalt istun korraks. Ja korraks käis peast läbi kujutluspilt, kuidas mind sealt kevadel mingid koerajalutajad leiavad. Tõrjusin pildi kähku peast ja andsin endale käsu mitte olla sihuke hädavares. Ja täiesti ootamatult keeras varemete nurga tagant välja mikrobuss, sõitis peatusse ja tegi uksed lahti. Surusin maha soovi bussijuhile kaela langeda ja lihtsalt küsisin, kas ta teab, kuhupoole jääb aadress, mida ma otsin. “Tulge peale, otsime koos,” teatas see inimkuju võtnud ingel. Ja pärast mõningat tiirutamist märkasin ma õiget töökoda!

Töökoda asus tõesti keset eimiskit, aga sisustatud oli moodsalt. Ja klienditeenindajateks olid kenad malbed neiukesed. Kes küll kahjuks ei osanud vastata peaaegu ühelegi minu küsimusele (möönan, et küsimused võisid olla nende vaatevinklist lollakad). Selgeks sai siiski see, et varuosade tellimine võib võtta aega mitu nädalat, minu andmeid päästa pole võimalik ja mingit asendustelefoni ma loomulikult ei saa. Ja et kui probleem on tarkvaraline, siis on lahenduseks tarkvara üle kirjutamine, aga ei, kodus te seda teha ei saa. 

Tegin viimase meeleheitliku katse. Ühte protsenti ju aku näitas, enne kui ma telefoni viimast korda välja lülitasin? Äkki ma saan vähemalt oma helifailid kätte? Ühendasin telefoni arvutiga … ja see hakkas laadima. Iseenesest. Ma ei julgenud hingatagi ja kopeerisin ahvikiirusel kõige vajalikuma ümber. Aga mis edasi teha? Kas tegu oli ühekordse veaga või on mul tegu ühekordse imepärase iseparanemisega? “Seda peate te küll ise otsustama,” teavitas mind malbe klienditeenindaja. Otsustasin, et jänes šampust ei joo, pakkisin oma kodinad kokku, marssisin tulekuma järgi suunda võttes Ülemiste jaama ja tulin ära Tartu rongi peale. Telefon praegu — ptüi-ptüi-ptüi — töötab. Aga boiler ja vetsupott tilguvad endiselt.