“Hullumeelsuse hulgateooria”

Will Self on kirjaniku jaoks otse üleloomulikult hea nimi. Seda üle trumbata suudaks ehk ainult Will V. Self. V nagu Vorstellung. (Olgu, olgu, see oli nüüd tobe ja punnitatud teravmeelitsemine.)

Mulle oli “Hullumeelsuse hulgateooria” tutvustus kuskil päevalehe nädalalõpulisas silma hakanud. Et kaasaegne ja vaimukas ja nii. Kui siis poes raamatu lahti võtsin, käis mul judin üle selja, sest avaleheküljed kirjeldasid minategelase ema vähisurma. Aga edasi võttis jutt paraja kiiksu sisse. Puänt tundus juba kuidagi ülearune. Kuuest jutust järgmisega oli natuke sama lugu — paljutõotav atmosfäär, aga lahjavõitu lõpp. Neljas, kogumiku nimilugu oli minu meelest väga hea. Kaks viimast sirvisin üle pöidla libistades läbi — ei haakinud. Aga kolmas jutt “Kuidas mõista ürgbororosid” pani mind vaimustusest lausa toolil nihelema.

Ürgbororod on nimelt maailma kõige igavam indiaanihõim, kelle endanimetus on “inimesed, kelle poolt sa ei taha olla peol nurka surutud”. Nende religiooniks on ükskõikne skepsis, nende keeles leidub hulk muutelõppe tülpimuse erinevate astmete tähistamiseks ning  nende seksuaalmoraali iseloomustab “põgus imestus, et kellelgi leidub selliseks asjaks energiat”. Suuremat osa oma tegevustest peavad ürgbororod ajaraiskamiseks ning neil on vanasõna, mille kohaselt “ükskõik kui kaugele sa siin ilmas ka ei rändaks, ikka võtad sama palju ruumi”. Tundsin ürgbororodega kohemaid tohutut hingesugulust.

Self ise olla nimetanud oma suurimate kirjanduslike mõjutajatena Burroughsit ja Thompsonit. Tagantjärgi mõeldes — võib-olla oli tõesti natuke biitnikute lõhna tunda. Ja natuke Nick Hornbyt ja õõõige natuke Borgest. Aga sellised võrdlused on alati solvavad kõigile võrreldavatele, nii et las ta olla peale. Oli tükk tahedat lugemist, igatahes.