tavainimene

Traviata

Posted in * by tavainimene on 08/07/2015

Suvehooajal näitab telekas peamiselt kordussaateid. (Pärnu filmifestival on küll hiigla hea asi; esmaspäevaõhtune Tšehhi metslasperekond puges mulle ikka väga naha vahele.) Ka kinos võib näha kordussaateid: Ekraanis linastus 2012. aastal salvestatud Metropolitan Opera “La Traviata”.

Lavastus on toodud tinglikku tänapäeva ja üsna minimalistlikus laadis. (Niivõrd kuivõrd. Hiigelsuurt kella, mis aega halastamatult letaalse lõpu poole mõõdab, ei saa just väga subtiilseks kujundiks nimetada. Pigem näitab näpuga, veab varrukatpidi juurde ja topib ninapidi sisse.) Teatraalses mõttes huvitav hetk oli tüki lõpupoole — pidutsev seltskond on endale leidnud uue kameeliadaami ja veab hirmunud noorele näitsikule punast kleiti ülle. Selles kohas tekkis mõte, et tänapäeva Violetta ei pidanuks olema mitte  tiisikusse kuhtuv kurtisaan, vaid meelemürkide ja depressiooni nõiaringis vaevlev popstaar.

Näitlemine oli nagu ooperis enamasti — fifty-sixty. Muusikalise poole pealt ei oska arvustada — et kas Netrebko oli ikka parem jms — mulle meeldis kõik, mida ma kuulsin.

P.S. Huvitav, kas see, et kogu koor ja ka Flora olid meheriietes, oli mingi feministlik steitment — kuidas “meeeste maailm” naise hukutab vms?

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: