tavainimene

Traviata

Posted in * by tavainimene on 08/07/2015

Suvehooajal näitab telekas peamiselt kordussaateid. (Pärnu filmifestival on küll hiigla hea asi; esmaspäevaõhtune Tšehhi metslasperekond puges mulle ikka väga naha vahele.) Ka kinos võib näha kordussaateid: Ekraanis linastus 2012. aastal salvestatud Metropolitan Opera “La Traviata”.

Lavastus on toodud tinglikku tänapäeva ja üsna minimalistlikus laadis. (Niivõrd kuivõrd. Hiigelsuurt kella, mis aega halastamatult letaalse lõpu poole mõõdab, ei saa just väga subtiilseks kujundiks nimetada. Pigem näitab näpuga, veab varrukatpidi juurde ja topib ninapidi sisse.) Teatraalses mõttes huvitav hetk oli tüki lõpupoole — pidutsev seltskond on endale leidnud uue kameeliadaami ja veab hirmunud noorele näitsikule punast kleiti ülle. Selles kohas tekkis mõte, et tänapäeva Violetta ei pidanuks olema mitte  tiisikusse kuhtuv kurtisaan, vaid meelemürkide ja depressiooni nõiaringis vaevlev popstaar.

Näitlemine oli nagu ooperis enamasti — fifty-sixty. Muusikalise poole pealt ei oska arvustada — et kas Netrebko oli ikka parem jms — mulle meeldis kõik, mida ma kuulsin.

P.S. Huvitav, kas see, et kogu koor ja ka Flora olid meheriietes, oli mingi feministlik steitment — kuidas “meeeste maailm” naise hukutab vms?

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: