tavainimene

Pretraumaatilise stressi sündroom

Posted in * by tavainimene on 08/09/2019

Sea endale identiteedieesmärk: “Tahan saada selliseks inimeseks, kes on tõhus ajakasutaja.”

Ole enda vastu leebe. Alusta pisikeste muudatustega ja siis mõtle, kuidas neid edasi arendada. Võta ajaplaneerimist kui mängu ja premeeri ennast iga täidetud missiooni eest.

Tee ebameeldivad asjad hommikul esimesena ära, et ülejäänud päev oleks mõnusam. Ära otsi põhjusi asju edasi lükata, vaid põhjusi asjad kohe ära teha. Kui miski võtab alla kahe minuti, siis tee see kohe ära. Suured ja hirmutavad ülesanded jaga väiksemateks kergemini hoomatavateks tükkideks ja võta ette üks jõukohane tükk korraga.

Kirjuta asjad üles, et nad ei koormaks sinu aju. Tee igaks päevaks ja igaks nädalaks nimekiri 6 eesmärgist, mille sa kindlasti tahad saavutada, ja pane need tähtsuse järjekorda. Kirjuta lahti tegevused ja määra neile kindel aeg, aga mitte üle 2 tunni tegevuse kohta. Kui aega jääb üle, siis kuluta see pikaajalisematele konkreetse tähtajata tegevustele.

Leia oma tegevusplaanile nähtav koht silma all. Hoia oma töölaud tühi ja selle ümbrus korras.

Ära rööprähkle. Kui midagi teed, siis ära lase end eksitada, ära vasta telefonile ja meilidele. Varu meilidele vastamiseks kindel aeg päevast.

Tee iga 25 minuti töötamise järel 5-minutine virgutuspaus ja iga 4 sellise tsükli järel 30-minutine virgutuspaus.

Varu iga päev kindel aeg meeldivatele ja taastavatele tegevustele. Ärka pool tundi varem ja alusta päeva võimlemisega.

Seo uued harjumused rutiinsetega — näiteks iga päev pärast hommikust kohvipausi õpin Duolingoga 15 minutit võõrkeelt.

Automatiseeri võimalikult palju rutiinseid korduvaid tegevusi (nagu kommunaalmaksed), et nende peale ei peaks mõtlema.

Kui sul on raskusi otsustamisega, siis otsi võimalusi otsustamise vähendamiseks — planeeri korraga terve nädala menüü, kanna terve nädal sama kostüümi.

Püüa leida võimalus ühendada vajalik tegevus toredaga — näiteks kuula nõusid pestes taskuhäälingut, loe rongis raamatut, söö lõunat koos sõbraga, mine jooksma koos lapsega.

Ära karda öelda “ei” uutele kohustustele ja vanadele asjakohatuks muutunud kohustustele. Sea oma vajadused esikohale.

Hinda oma edenemist iga nädal ja vajadusel täiusta süsteemi.

Mängi mulle seda vana viit

Posted in * by tavainimene on 06/08/2019

Eilse postituse mustvalgete fotomeenutuste jätkuks.

Kui kool viimastel maipäevadel lõppes, saadeti lapsed maale vanaema juurde. Vanaema, kes neil aastatel talvitus linnas laste juures, oli saabunud juba aprilli lõpus, võib-olla maipühadeks. Ta oli talveaknad eest võtnud ja puukuuri seina taha tassinud. Siis oli ta õiendanud jorjenijuurikate ja gladioolisibulatega ning külvanud savipottidesse suvelillede seemned. Uue kilekatte sai kasvuhoone. “Maa tegemise” asjus tuli rääkida naabrimehega, kes oli kolhoosis traktorist Belarussi peal. Sõnnik oli juba sügisel teise naabri laudast kohale kärutatud. Belarussimees kündis põllu üles, kusjuures iga kord kiruti, et tõmbab liiga sügavalt — keerab savi üles — ja alati ühte pidi, nii et põllu üks ots jääb lausa auku. Aga nii ta oli. Belarussimees sai töövaeva eest viinapudeli ja vist mõne rubla raha ka. Lastega seda ei arutatud. Ja ega lapsed kevadtööde ajal üldiselt maal olnudki, nemad saabusid, nagu öeldud, juuni alguseks. Siis tärkasid peenardel juba esimesed porgandid ja tillid ning kurgitaimed ootasid klaasist lavades välja kile alla istutamist.

Kogu krunt oligi praktiliselt potipõllumajanduse teenistuses. Kartulid, porgandid, kapsad, sibulad, herned, oad, kurgid, kõrvitsad, õunapuud ja marjapõõsad. Lilli vanaema küll armastas ja kasvatas, aga meelde on neist jäänud miskipärast ainult lõvilõuad ja floksid. Mõlematelt korjasime me õisi, mis olid “ballikleitideks” nukkudele, kelleks omakorda olid põlenud peaga tikud. Vaat sellised mänguasjad … aga jah, lillepeenrad elasid oma elu ja muru polnud majapidamises üldse. Päris maja eest ja marjapõõsaste vahelt löödi vikatiga heina madalamaks ja kogu lugu. Kartulivagude taga kraavikaldal oli küll siiluke mättalist heinamaad, kust piimatädi oma lehmale heina tegi. Sealt käisime me üle, kui jõe äärde mindi.

Piimatädilt toodi piima kolmeliitrise kilumannerguga. Piimal lasti natuke seista, kuni koor pinnale kerkis. Siis riibuti koor eraldi kaussi ja piim valati purkidesse. Kaua ta ei säilinud; maapiimast sai peagi tarretisetaoliselt paks hapupiim, mis suurtele hirmsasti maitses. Lastele tehti hapupiimast rohkem pannkooke, nemad olid linna keefirilurriga ära rikutud ega osanud ranmmusaid võdisevaid hapupiimaklimpe hinnata. Või siis kuumutati hapupiima pliidil tasasel tulel ja tehti kohupiima. Sellest sai hapukoore, soola ja sibulapealsetega mõnusat tahedat leivakatet.

Piimakraami sai tegelikult poest ju ka. Kahel päeval nädalas tuli linnast piimakombinaadi auto, kus tõsteti maha traatkastid pooleliitriste piimapudelite, veidi väiksemate rõõsa koore ja veel väiksemate hapukoorepurkidega. Plastmasskastis ligunesid pärgamentpaberisse keeratud kohupiimapakid. Oligi kogu lugu. Piimaauto saabumist kogunesid poe ette ootama pea kogu küla tädid. Saba eesotsas, tõsi, võtsid pidulikult kohad sisse sõjaveteranid ja noored emad. Kõik teadsid neid ja tegid nurisemata ruumi — kui seadus, siis seadus. Mõnel nädalal võipakke ainult veteranidele jaguski, teised pidid leppima võimargariini või hoopis lauamargariiniga. Jumal teab, millest neid tehti, aga “poslamaslat” ehk rafineerimata päevalilleõli põlati üldiselt veel halvemaks. 

Lihakraamiga oli lugu veel hullem — see saabus samamoodi kaks korda nädalas ja polnud mingit kindlust, et näiteks keeduvorsti üldse tuleb. Kui tahtsid sünnipäevaks kartulisalatit teha, pidid hommikul varakult sabatama minema, et üldse lootust oleks. Ega peale keeduvorsti ning kehvapoolsete sealihatükkide muud pakutudki. See-eest said piima- ja lihasabas kõik maailma ja külaelu teemad põhjalikult läbi lõugutatud.

Muudel päevadel sai poest osta tangaineid, kalakonserve, kasemahla ja komme, näiteks värvilisi hernekomme või piparmündidražeesid. Eks mehed ostsid muidugi viina ka. Õlle joomine polnud eriti kombeks ja odavaid piiritusveine jõid ainult päris joodikud. No ja muidugi sai poest leiba ja saia. Sellega oli samuti, et kui tahtsid kindel olla, tuli poodi minna varahommikul. Ikkagi võis juhtuda, et uksel tuli sulle vastu mõni külatädi, suur kuhi vormileibu käevarrele laotud nagu puuhalud. See oli odavam leib, mida osteti lehmadele. Ostsid need, kellel ei õnnestunud majandist jõusööta “hankida”. Piima kokkuostuhind tasus selle seatembu ära; leiva loomadele söötmist pooliti nagu häbeneti ja mokaotsast siunati, aga tehti ikkagi.

Lehm oli kui mitte igas, siis igas teises majapidamises. Küla ühiskarja, kus pered kordamööda loomi valvasid, mäletasid veel vanemad lapsed. Meie jaoks kõlas see nagu muistne romantika. Nüüd viis iga pere ise oma lehma karjamaale ja pani ketti ja käis lõuna ajal lüpsmas ja tõi õhtul koju. Rasked ja rahulikud punased lehmad taarusid mööda, ketid tänavakividel järel kolisemas, ja keerasid igaüks oma hoovi sisse. Lehmade tõttu oli suve oluline osa heinategu — higine, torkiv, tolmune, tüütu — ja kärbsed. Kärbseid oli kõikjal ja palju. Neid notiti kärbselapatsiga, aga see oli lootusetu võitlus. Küll võisid need õudsed pinisejad hommikust und rikkuda.

Kui kärbestega asi päris kontrolli alt väljus, pani vanaema uksed-aknad kinni ja lasi toa Dihlofossi täis. Ja kapsaussidele segas ta kastekannus rahumeeli Klorofossi lahust. Ökoloogiast ei olnud keegi midagi kuulnud. Muidugi sõime me talvel neid klorofossikapsaid hapendatult. Mulle meeldis küll värskekapsasupp rohkem ja eriline maiusroog oli hakklihaga hautatud värske kapsas. Oleks seda vaid tihemini saanud!

Suure hulga suude ära toitmine kolm korda päevas vähese raha ja vähese poekaubaga oli muidugi paras nuputamine. Suvel ei tahtnud ju väga palju pliiti ka kütta ja puid raisata. Hommikuks soojendati tihti pannil eelmise päeva ülejääke või pakuti odrajahuputru või pannkooke või praesaia. Lõunat söödi pigem hilisel pärastlõunal. Siis oli laual tavaliselt kontidest keedetud supp, mis sisaldas alati kartuli-, porgandi- ja sibulatükke ning nimeandvat lisandit — frikadellid, klimbid või makaronid. Vahel olid supis sibula asemel herned ning supileemeks piim. Piimasupid olid veel omaette teema, olgu siis riisi või klimpidega.

No ja muidugi kartul keedetuna, praetuna või pudruna. Kartuleid praadis vanaema searasvaga suurel mustal raudpannil. Väikseid valgeid imelise maitsega kartuleid, mis pudruks tambituna ja vahule klopituna moodustasid kooretaolise kuhila. Kartulipudrule ja keedukartulitele anti lisaks praeliha viile, kotlette või hakklihakastet. Juurde sai marineeritud kurki või kõrvitsat või värsket kurgi-tomatisalatit hapukoorega. Magustoiduks oli — kui oli — mannakreem või bubert või kissell või plaadikook.

Mõnikord lisandus hilisele lõunale veel õhtune teejoomine võileibadega. Tee oli pärnaõitest või vaarikavartest, leivakatteks oli näiteks kalakonserv hakitud keedumunaga. Või söödi oma kasvumaja tomatit võisaia peal. Nii oli argipäeviti. Peotoidud olid väheke teised, aga aukohal nende seas oli alati kartulisalat. Ja mingid külmad suupisted, mida oli linnast õnnestunud hankida — suitsuvorst või sprotid. Või oli tehtud mmm … maksapasteeti.

Kodused peod kujunesid tundidepikkuseks istumiseks ja söömiseks-joomiseks. Varem või hiljem võttis keegi ka lauluviisi üles ja kõik laulsid või vähemalt ümisesid kaasa. Esiotsa ikka saksaaegseid ja sõjajärgseid sentimentaalseid ballaade, aga mida enam napsupudelid tühjenesid, seda enam sigines repertuaari rohkem või vähem julgeid kahemõttelisusi ja lõpuks juba päris lori. Selleks ajaks olid väiksemad lapsed nagunii ammu lauast läinud.

Kus siis lapsed olid ja mida nad tegid? Hommikul nad muidugi magasid kaua oma pööningutoas. Et mitte öelda poole lõunani. Sest hilja õhtul oli ju käidud veel kuskil “luuramas” — külatänav oli hämaruses nii põnev, teistmoodi häälte ja lõhnadega. Või oli käidud kinos ja vaadatud ära kaks kaheseerialist India melodraamat järjest. Kino näidati kultuurimajas, kahekümne kopika eest sai pudedast sinisest paberist pileti, eesreas istusid memmekesed, viimases reas popid kutid. Pärast seansi lõppu, vahel ka järgmisel hommikul naelutas mehaanik tahvlile järgmise päeva kinoplakati. Kõige kõrgemas hinnas olid Prantsuse komöödiad ning ajaloolised mõõga-ja-mantli seiklusfilmid. Telekast ei tulnud ju suurt midagi; koolivaheajal näidati küll vahel patriootilisi põnevussarju ja kui just heinatöö tagant ei sundinud, siis neid ikka vaadati.

Ega lapsi tegelikult aiatööga ülearu ei vaevatud. Lapsed mängisid mädamuna või pallikooli või sulgpalli või koroonat. Või sõitsid rattaga või käisid jõe ääres ujumas. Kõige suurem rõõm oli siis, kui emad-isad haruharva mängudes kaasa lõid. Erilisteks sündmusteks olid suvised pereüritused — rajooni laulupäevad, laadad ja motokrossid. Seal sai inimesi näha ja nalja ja vaadikalja ja šašlõkki ja jäätist. Vihmase ilma meelahutuseks oli tüdrukutel vanadest kaltsukottidest ilusamate tükkide otsimine ja nukuriiete õmblemine. Poisid — jumal teab, neid vihm küll toas ei hoidnud, eks neil olid oma käigud.

Ühine meelelahutus oli liivahunnikutesse linnade ja losside kaevamine. Liivahunnikuid oli õues alatihti, sest midagi ehitati — sauna või kuuri või suitsuahju. Ehitusmaterjali “hangiti” tutvuste kaudu ja igaks juhuks alati suure varuga. Maal ruumi küll — las ta seisab. Nii seisid siin kõnniteeplaadid, seal prussijupid, kolmandas kohas eterniiditahvlid. See oli põnev maastik, kuhu sai ennast luurekate käigus hõlpsasti ära peita.

Kui sellest polnud küll, siis võis käia näiteks naabritädi pool tema kassipoegi nunnutamas, kuni neid polnud veel küla peale laiali jagatud. Kasse ju külas ikka kulus, nad polnud kallid sõberloomad, vaid pigem poolmetsikud inimkaaslejad, kes elasid ja paljunesid omasoodu, püüdsid hiiri ja rotte ning tulid lüpsikusanga kolksu peale piimavahtu nõutama. Ka koerad olid tööloomad, mitte sõbrad. Koeri peeti sageli ketis ja võõraid nad ei sallinud. Söögiks said nad toidujäätmeid või kaerahelvestega keedetud konte. Vahel jooksis mõni auto ette, siis toodi küla pealt uus kutsikas.

Hoopis vähem tean ma küla inimeste elust ja harjumustest. Noh, mehed peaaegu kõik jõid, see on selge. Kui olid pika päeva Belarussi peal rappunud, ega siis seda värinat vist endast teistmoodi välja ei saanudki. Mõned naised jõid ka, aga nendele vaadati ikka väga viltu. Naised pidid koduse majapidamise järje peal hoidma. Palgatööl käidi majandis või kohalikus vabrikus või EPTs, mehed ja naised ühtemoodi. Mõned ettevõtlikud kasvatasid pulle ja teenisid sellega head raha. Küla kõige rikkam pere oli oma varanduse kokku ajanud potililleäriga — peamiselt begooniad surnuaia jaoks. Eks sellega oli kõvasti tööd ka, ei saa salata, aga väheke viltu vaadati nende rikaste peale ikka, eriti kui nad külanõukogust endale igasugu soodustusi kauplemas käisid. Kõige vaesem pere seevastu hoidis ennast külanõukogust ja miilitsast eemale nagu katkust — nii mees kui naine olid marujoodikud ning nende kari imekõhnu heledapäiseid kärehäälseid järeltuljaid kasvas üles jumal teab kuidas. Muidu olid joodikute lapsed tihti kuskil eriinternaatkoolides ära. Sellest ei räägitud.

Neid asju oli üldse palju, millest ei räägitud. Ilmselt sain ma paljust valest aru ja mõnest asjast üldse mitte ja mõnda asja mäletan valesti ja mõne olen ära unustanud või vahele jätnud. Ja tagantjärgi on muidugi suved soojemad, taevas sinisem ja rohi rohelisem — nagu vanad värvilised diapositiivid, kus tavaline maakodu paistab nagu troopiline paradiisiaed. 

Aias külmetavad floksid

Posted in * by tavainimene on 05/08/2019

Puhkus sai läbi. Puhkuse ajal said raamaturiiulid lõpuks ometi seina, raamatud riiulisse ja raamatuülejääk vanapaberisse. Päris taaskasutusega on meie kandis halvasti. Teoreetiliselt võetakse vastu küll nii raamatuid, riideid kui lauanõusid, aga praktikas lähevad loosi ainult bestsellerid, antiik ja brändikraam, “Maaelektrimontööri käsiraamatut” ja “Rahvusvahelise kabe avamängu” ei soovi keegi. Pööning sai igatahes palju puhtamaks; muuhulgas tuli segaolmejäätmete ladestuste alt välja vana õlleankur, mille siseehituse ja tehnilise seisukorraga pole ma veel jõudnud tutvuda.

Lisaks pööningule koristasin ära ka sahvri, ladusin puud kuuri ja sorteerisin suure hulga fotosid karpidest albumitesse. Kolimise, pakkimise, sorteerimise ja ära viskamise käigus olen ma paraku hoogu läinud ja ära visanud või liiga kindlasse kohta ära pannud (või liiga kindlasse kohta ära pannud ja seda imelikku kohta lõpuks koristades piisavalt süvenemata ära visanud) ka mingeid vanu ja väärtuslikke asju. Aga võib-olla nende aeg oligi ümber saanud.

Mõtlesin fotosid albumisse sättides, et mina veel tean neid mustvalgeid tüüpe, kes seal katust panevad, kuuritsat veavad või emailkastrulist kartulisalatit söövad, aga noorem vend ilmselt enam ei tea ja veel noorem põlvkond ammugi mitte. Veel vähem mäletavad nad seda meeleolu, kui päike oli ere, ööd olid palavad, maja ja õu olid rahvast täis, ühes hoovinurgas oli ehitusest liiva- ja teises saepuruhunnik, keldrist toodi sõstramahla ja kaks korda nädalas käidi poes piimasabas. Et siis kelle jaoks või milleks need albumid? Aga ikkagi. Eraldi kotti pakkisin “parandamist vajavad vanad käsitööd” — viledad ja rebenenud padjapüürid ilusa peene heegelpitsiga näiteks. No ehk tuleb kunagi mõni selline vihmane suvi.

Poesabad on, jah, kauge mälestus. Letid on kohalikus külapoes küll jäänud pea sama tühjaks nagu seitsmekümnendate lõpus või pigem isegi nagu rublaaja viimastel nädalatel — manna- ja soodapakid tühjade riiulite peale laiali jaotatud. Tööstuskaupadest on lisaks vihikutele, kalmuküünaldele ja lambipirnidele müügil plastmassist prügikühvel, neoonroheline rinnahoidja ning kummalise kujuga väike vaas. Ainult kartulikrõpse ja jäätist on üsna suures valikus, ilmselt peamine läbimüük tulebki koolilaste maiustamise arvelt. Nüüd, suvel, on vaikne.

Mis sa teed ära, ei saa sellest regionaalarengust siin asja. Kooli korvpalliväljakul kasvavad juba põlvekõrgused ohakad, korvilaudu ja -rõngaid pole mitu aastat. Mul on ikka vahel sees see väike kripeldus, et “be the change you wish to see”, aga kuidagi ei jää jaksu üle. Sel suvel läks isegi hästi, et marjakorjamise stressist vabastasid hallrästad mind sajaprotsendiliselt.

See jutt kukkus nüüd vist kuidagi halemeelne välja. Ilmselt on asi puhkusejärgses esmaspäevas, varases tõusmises ja sügisesevõitu ilmas. Küll homme on paremini.

Ma töötan majas, kus ei tunta argust

Posted in * by tavainimene on 14/06/2019

“Kuule, boss helistas. Ta ei saa autot käima. Tule pea tema asemel Asutuse poolt lühike tervituskõne. Konverents. Sada viiskümmend osalejat. Jah, kohe viie minuti pärast hakkab peale.”

Aed ja kodu

Posted in * by tavainimene on 10/06/2019

Käisin tööreisil imelisel ja võrratul Gotlandi saarel. Nüüd on mul kinnisidee — saada enda aeda visteeria. Aiablogid kinnitavad küll, et Eestis ta õitsema ei lähe, aga liigub ringi legend, mille kohaselt üks õitsev isend siiski kasvab Tallinna loomaaia krokodillimaja seina ääres. Minu visteeria-jauramist kuuldes hakkasid kolleegid konstrueerima uudisepealkirju stiilis “Pretsedenditu krokodillirünnak Tallinna loomaaias; krokodill pääses rünnakust kerge ehmatusega”. 

Kodus kasvas vahepeal muru heinaks. Elurikkust tohutu palju. Ma saan aru, et keskkonnakaitsjate uusimad suunised soovitavadki muru niita ainult igapäevastelt liikumisradadelt ning mujalt krundilt teha kord suve jooksul heina. Hmh. Ma hindan oma füüsilist vormi realistlikult. Muruniiduki taga jalutada ma jõuan: heina niita oma kuuekümnelt sajandikult ilmselgelt mitte. Las see rõõm jääda neile noortele, edukatele, tervetele ja tugevatele, kellel on palju sõpru ja kuuri all kümme luisatud vikatit. Pealegi kipub mulle peale väike jonn, kui mulle öeldakse, et mina pean oma kuuekümnel sajandikul nüüd kuidagi korda tegema ja ära päästma selle, mille agrokorporatsioonid on oma miljonil hektaril kihva keeranud. (You Can’t Save the Climate By Going Vegan. Individual actions to slow climate change are worth taking. But they distract from the systemic changes that are needed to avert this crisis.)

 

Logistiline aps

Posted in * by tavainimene on 27/05/2019

Kassasabas seisis minu ees väga kõhn ja täiesti kiilas peanupuga ebamäärases vanuses meesterahvas. Tal oli seljas kulunud aga korralik ülikond ja käes portfell. Kassalindile oli ta poetanud üksiku õllepudeli. Nüüd kummutas ta rahakotist sente letile. “Puudu jääb,” teatas müüja. Pead vangutades õngitses kunde rahakotist pangakaardi. “Siin ei ole raha peal,” teatas viisakuse ja kärsituse piiril balansseeriv kassiir. “Pidi ju olema üheksakümmend kuus senti,” pomises ostja häbelikult ning lahkus, endiselt pead vangutades.

Bussis istus minu ette pitoresksetesse pulstidesse rõivastatud habetunud papi, kes levitas kõigi kehaeritiste ja veel mingi hapuka läpatise vänget lehka. Tema pagas koosnes mitmest räpasevõitu kilekotist ning innukus, millega ta oma pesemata pead kratsis, sundis mind igaks juhuks ühe istmerea võrra tahapoole kolima. Peagi õngitses vanamees kuskilt põuetaskust välja telefoni ja hakkas pidama — nagu aru võis saada — läbirääkimisi mingi ürituse ja ettekande teemal. “Minu jaoks on see ausalt öeldes mõõduka tähtsusega,” teatas ta enesekindlalt. 

Kolleeg, kellele ma neid episoode kirjeldasin, kuulas mind üha suurenevate silmadega, kuni pahvatas äreval sosinal: “Nende … nende kehad olid omvahel vahetusse läinud.”

Homo Deus

Posted in * by tavainimene on 27/05/2019

Ei kahetse, et lugesin, aga kahetsen, et ostsin. Seda raha oleks saanud targemini kulutada. Aga kuna mul pole, nagu loetust selgus, vaba tahet, siis on kahetsemine nagunii mõttetu. Ja samas muidugi — ilmselt — paratamatu.

See on sedasorti populaarteaduslik kirjandus, kus teadust on kasinalt ja populaari see-eest hästi palju. Aga eks ma saan ka aru, et kui sinu üks raamat on saanud menukiks, siis on arukas kirjutada kähku, kuni su nimi rahval meeles on, veel kaks või kolm passiivset tulu teenima. Nagu vanasti öeldi, et riidesoe on ikka parem kui töösoe.

Minu maitse jaoks murrab autor päris mitmes kohas suure jõuga lahtisest uksest läbi, seletades, et religioonid on tähendusi loovad lood ning jumalaid ja surematut hinge ei pruugi üldsegi olemas olla. Teises kohas jookseb ta jälle piidad maha, deklareerides, et kommunism, natsism ja humanism on samuti religioonid. (Aga jalgpall?) Või siis teatab julgelt, et vaba tahet ei saa olemas olla, kuna determinismi ja juhuse vahel pole selle jaoks kuskil ruumi. (Vast see asi ikka ei ole päris nii lihtne?) Või et organismid on algoritmid. (Ärge üritage menüüd süüa.)

See on muidugi kena, et meid manitsetakse hoolima loomade kannatustest. Jah, loodame, et laboriliha ja -piim jõuavad võimalikult kiiresti lettidele. Ma siiski ei usu hästi, et ka kõige järjekindlam loomaõiguslane päästaks põlevast majast pigem seapõrsa kui lapse — spetsiesistid-nepotistid, nagu me evolutsiooni produktidena oleme. Ja mind väga ei veena argument “kui meie ei kohtle sigu nagu inimesi, siis mis takistaks tekkivat supermõistust kohtlema inimesi nagu sigu”, ses mõttes, et see sigade hästi kohtlemine oleks siis ju lihtsalt nagu kunagiste jumalatele toodud põletusohvrite tagurpidi variant.

Kogeva ja jutustava mina eristus — see ulatuks nagu otsapidi keha ja vaimu dualismi, ainult et vaimu põhitöö on mitte primitiivsemat koalitsioonipartnerit ohjeldada, vaid pigem tema totakaid trikke õigustada ja välja vabandada — on iseenesest huvitav, aga see on nüüd see koht, kus ma tahaks vähem populaari ja rohkem teadust. Liberaalne, sotsialistlik ja evolutsiooniline humanism on ka minu jaoks uus liigitus. Siin annaks uurida, kas natsid ikka olid evolutsioonilised humanistid ja kas nende tänapäevased epigoonid on seda endiselt või püüdlevad nad pigem tagasi Kõrgema Korraldava Jõu järgijateks.

Noh, igatahes, ma lugesin üle tüki aja raamatut ja tänapäeval on see juba saavutus omaette. 

Pärast pausi

Posted in * by tavainimene on 12/05/2019

Ja sai õhtu ja sai hommik, kuues päev. Ja tavainimene vaatas, mis ta oli teinud, ja tavainimene nägi, et see hea oli.

Minu puhkuse kuues päev lõppes sellega, et saatsin kaks töömeili ja nikerdasin äsjalõppenud Photoshopi kiirkursusel omandatud pädevusi rakendades valmis ühe ürituse kutse. Puhkuse viies päev lõppes sellega, et mu aju lõi tuld, üritades Photoshopi kiirkursusel õpitut kuidagi ära mahutada. Puhkuse neljas päev sai sisustatud muruniitmise, kartulite, porgandite, sibulate ja ubade mahapaneku ning remondijärgse koristusega. Puhkuse kolmanda päeva täitis seinte ja lae värvimine. Puhkuse teise päeva täitis ahju, korstna, seinte ja lae värvimine ning kirumine ahjuplekis avastatud augu pärast. Puhkuse esimese päeva täitis toa mööblist tühjaks kandmine, seinapragude ja hiireaukude kinni vahutamine, teipimine, pahteldamine jm ehitusporno ning lae värvimine. Esimesel puhkuse-eelsel päeval kantseldasin kaht kohalikku tüümiist, kes võtsid lahti ja vedasid minema tumeda polüestersektsioonkapi aastast 1973. Mõlemad tüümehed olid juba saabudes napsised ning ühel oli pealekauba kubemesong. Mis annab, nagu mu kolleegid nentisid, üpris ilmeka pildi tööjõuturu hetkeolukorrast lõunaosariikides.

Igatahes on mul nüüd üks halvasti remonditud tuba (“vähemalt sai puhtam”), kus seisab 20 banaanikastitäit raamatuid ja mitu suurt kotti muu träniga. Vaja oleks raamaturiiuleid ja riidekappi; uurin netist Ikea mööbli soetamise võimalusi. Kainemalt mõtlevad tuttavad on selle plaani maha teinud, soovitades pigem vaadata kuulutusteportaalidest eelmise sajandi kasutatud mööblit (ehk siis polüestersektsioon jälle). Mina kaldun kahtlema, kas mitu korda lahti võetud ja kokku pandud sotsialistlik saepuruplaatmööbel omaks arvestatavaid kvaliteedieeliseid uuena soetatud kapitalistliku saepuruplaatmööbli ees. Täispuitu ei jaksaks ma nagunii osta ega transportida ega mahuks ta mul ustest läbi.

Ilmselgelt pole ma ainus brändilummaohver, sest Ikea mööbli vahendajaid on päris palju — Soomest, Poolast, Leedust ja Lätist. Arkaansete hinnastamissüsteemidega. Näiteks kui veebileht ütleb, et “transport kõikjale Eestis 35 eurot”, siis hinnapakkumine ütleb, et “transport Tallinna 35 eurot, teie regiooni 80 eurot”. Protestile, et minu regioon on Riiale üle kahe korra lähemal kui Tallinn, enam vastust ei tulnud. Ilmselt on kliente niigi piisavalt. Ostjaid näib ülearu olevat ka sellel vahendajafirmal, kes oma veebilehel tituleerib heledat raamaturiiulit “raekabiiniks kassidele” ning tumeda kohta kirjutab “raamatud on mustad pruunid”. Kuitahes hägusa otsinguga ei leiaks üles.

Aga kaks päeva enne puhkust käisin ma — taram-tararam — teatris. Tallinnas, Draamateatris. Vaatamas Kõivu ja Lõhmuse tükki “Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl” Priit Pedaja lavastatuna. Sama näidendi 1993. aasta Ingo Normeti lavastus, mida nägin 1994. aasta suvel Kiuma rahvamajas, on ja ilmselt jääb minu elu kõige maagilisemaks teatrielamuseks. Sama sündmust meenutab tänavuse tüki kavalehel Kauksi Ülle. Ajaloolist järjepidevust kannab kummalisel viisil veel see, et kui veerandsajand tagasi mängis Mait Malmsten papat, siis seekord on ta Verdi rollis.

Mis ma mõista ütelde. Tekst on minu arvates absoluutselt geniaalne, lavastus minu maitse jaoks mitte nii väga. Tempo on liiga ühtlane — ma tahaks, et mingitele tähendusrikastele kohtadele oleks tempo ja detailide mõttes sisse zuumitud. See ei ole ju üheplaaniline etnograafiline rahvajant põrsalõikaja ja kaklevate külanaistega. See on (minu jaoks vähemasti) suure kultuurilise murrangu lugu, maarahva linnarahvaks muutumise algus, inimeste eludes ja suures ajaloos üksteiselt peegelduv ummikusse jooksmise umbsus ja ainsa lahendusena vältimatu vägivald, äike pärast põuda. Hea küll, nende paralleelidega ei pea ka üle võlli panema; ei ole vaja Peetso Saamost teha mingit kastratsioonihirmu personifikatsiooni vms. Aga no midagigi. (Ja miks mitte anda mõista, et me oleme ju globaliseeruvas maailmas järjekordse suure kultuurilise murrangu lävel ja kõik need pained ja pinged ja.) Teiseks näitlejate mäng. Ma ütleks, et 1914. aasta Põlva kihelkonna maainimeste kohta on tegelased laval liiga intensiivsed. Ma oleks tahtnud näha rohkem sordiini, pehmust, mokaotsast torisemist kärkimise asemel, üksteise poolelt sõnalt mõistmist, aastaringide rutiiniga sisseharjunud nappe liigutusi. Aga noh, elamus tervikuna oli täiega pikka Tallinna-sõitu, öises bussis tagasiloksumist ning töö juures kitsukesel diivanil peaagu-magamist väärt. 

Igatahes on puhkus nüüd läbi. Ja see oli vajalik puhkus, sest tööpäevad kiskusid viimasel ajal neljateistkümnetunnisteks. Hoopis teine tunne, kui ole neljateistkümne tunni koosolekutel istumise asemel neliteist tundi lage värvinud. Nüüd tuleb veel tomatid maha istutada, peedid ja pastinaagid, salatid ja tillid külvata. Koorem kiviprahti ootab ära vedamist, vihmaveerennid tahavad puhastada, akende ja uste piirdelaudade pärast on juba ammu piinlik. Ja umbrohtuvad lillepeenrad. Ja katkine veetünn. Ja ikka see ahjuplekk. Ja talvepuude soetamise peale tuleks mõelda. Tasapisi. Küll saab. Kuidagi ikka saab. Linnainimesest maainimene, hmh. 

AB

Posted in * by tavainimene on 27/03/2019

Nüüd on siis aborditeema USAst meilegi imporditud liberaalide ja konservatiivide kontrolljoont tähistama. Viimastel nädalatel oleme lugeda saanud täiesti imelisi arvamusavaldusi. Üks konservatiivne poliitik leidis, et noored naised polegi alati küpsed oma ihuvilja üle otsustama. Kahjuks ei taibanud keegi küsida, kuidas nii ebaküpsed olendid emarolliga peaks hakkama saama. Üks konservatiivne tohter jällegi leidis, et abielus naistel peaks olema kohustus abordi tegemiseks ette näidata mehe luba; tema interpretatsioonis pidanuks see naisi võimestama. Suur hulk konservatiive näib uskuvat, et naisi tuleb ikka rohkem nõustada, et nad aru saaksid, mis neile hea on. Samuti suur hulk konservatiive näib uskuvat, et mõrvadega võib leppida, kui neid ei finantseerita maksumaksjate poolt solidaarselt. 

(Ma ise kaldun selles asjas liberaalide leeri. Mulle lihtsalt tundub, et kui me ütleme, et inimõigused tekivad idulasele alates viljastumisest [või pesastumisest või alates mitmikute moodustumise aja-akna sulgumisest], siis tekib ebamugav küsimus, miks abort peaks olema lubatud kas või raseda elu ja tervise säästmiseks. Ilma igasuguste ratsionaalsete argumentideta, puhtemotsionaalselt tundub mulle, et õigem oleks ohverdada veel mitte teadvust omav olend kui riskida ema surma ja võib-olla juba olemasolevate laste orvuks jäämisega. Pluss muidugi puhtjuriidilised probleemid — kas ja kuidas oleks võimalik tagada kõigi embrüote inimõiguste kaitse, nt kas kõiki varases staadiumis iseeneslikult katkevaid rasedusi peaks hakkama prokuratuur uurima kui inimese surma selgitamata asjaoludel?)

Nojah. Suurte sotsiaalsete ja globaalsete probleemide — vaesus, ebavõrdsus, kliimamuutused, neljas tööstusrevolutsioon jms — kõrval tundub see kõik siiski nii kümnendajärguline, et sunnib küsima: miks? Kui huupi pakkuda, siis ma oletaks, et abort on, ühendades seksi, sündi ja surma, nii tugeva emotsionaalse laengupotentsiaaliga teema, et võimaldab väga väikse pingutusega mobiliseerida valijad võitlusse, jättes mugavalt kõrvale vaesuse, ebavõrdsuse, kliima jms. Aga ma hea meelega loeks sel teemal mingit pädevamat analüüsi. 

Teoreetilise eetika viletsus

Posted in * by tavainimene on 22/03/2019

Kui sul on lahti pääsenud vagun, mis sõidab viie inimese suunas, ja sul on võimalus pöörata pöörangut nii, et viie inimese asemel saaks surma üks, siis sa ei küsi, kas viis inimelu on ühest väärtuslikumad, vaid “kelle vastu esitatakse hiljem süüdistus”. Tegevus on alati raskem süü kui tegevusetus.