tavainimene

Ex nihilo

Posted in * by tavainimene on 31/08/2017

Astusin suure sammu 21. sajandile lähemale ning lasin oma lagunevasse maamajja paigaldada uue elektri. 25 ampri   ja kolme faasiga võid istuda mõisamõõtu elektrikamina paistel, küpsetada vahvleid ning õnnelikult kuulata, kuidas täisvõimsusel töötavas pöördõhuahjus säriseb terve põdrakints. 

Nüüd on nii, et ma tõusen hommikul üles, panen tule põlema, lülitan kohvikannu sisse … ja hakkan pilkases pimeduses otsima taskulampi. Otsingute käigus jõuan ma astuda peale kassile ja ajada ümber tabureti. Taskulambi asemel leian lõpuks telefoni ning selle valgel koperdan elektrikilbi juurde. Kõik kaitsmed on sees. Igaks juhuks lähen üle õue kempsu — jah, siin pole samuti voolu. Ohkan raskelt ja lähen uuesti kilbi juurde. Klõpsutan kõik kaitsmed välja ja ja uuesti sisse. Number nelja all nagu säriseks miski? Või on need mu üles kruvitud närvid? Number ühe — kõige suurema — järel süttib valgus. Ohkan uuesti. Kohviga ma enam katsetada ei julge. Otsustan võtta sahvrist pudeli mahla, vajutan lambilülitit … ja olen tagasi taskulambi otsimise punkti juures. Seekord taassüttib valgus pärast umbes pooleminutist pausi siiski iseenesest. 

Kui ma sellest kõigest elektrikule rääkisin, vajus ta näost ära ja ütles, et see pole võimalik. Esiteks, kui elekter on ära, siis iseenesest ta tagasi ei tule. Teiseks, maja ja kemps on eraldi liinide peal. Kolmandaks, kaitsme number üks alla pole üldse midagi ühendatud. 

Ilmselt ma olen kogemata avanud mingi portaali viiendasse mõõtmesse vms. M-m-m-merivälja, ma ütlen. 

Advertisements

Halba muusikat on jumala hea kuulata

Posted in * by tavainimene on 24/08/2017

Rongisõidu-taustamuusikas on alanud faas “siirupised rokkballaadid röögatute soengutega”. Ma hakkan ilmselt uuesti lapseks muutuma.  

Seebimullipurustaja

Posted in * by tavainimene on 17/08/2017

Seitsmekümnendatel kõrgem peremoraal? Haahahahaaahhaaa! Selline porduelu käis, et anna olla. Nii linnas kui maal. /…/ Lahku? Muidugi ei mindud lahku. Polnud ju kuhugi minna, korterijärjekord oli kümme aastat.

Strong Independent Woman

Posted in * by tavainimene on 14/08/2017

Trimmer ei läinud käima. Omaenese tarkusest sain aru, et mootor on üle ujutatud ja küünal märg. Leidsin üles küünla ja küünlavõtme. Aga see viimane, sindrinahk, ei keeranud. Õigemini ei julgenud ma enam kõvemini keerata, sest ega ma sada protsenti kindel ei olnud selles, mida ma teen. Nii et tuli ikka ära oodata, kuni naabrimees töölt koju jõuab.

Naabrimees keeras, naksti!, küünla välja, nentis, et see on tõesti märg, kuivatas ära, tõmbas mõned korrad starterit, pani küünla tagasi ja masin töötas. 

Noh, seda võib ju ka nii tõlgendada, et mõistust ja jõudu peaaegu nagu oleks, aga enesekindlusest jääb puudu. 

Teemakohast muusikat:

Arvatud

Posted in * by tavainimene on 13/08/2017

Ma elasin üle Arvamusfestivali.

Hirmutavuselt teine moment oli see, kui me klammerdusime ulguvas äiksetormis murduvate puuokste all telgi postide külge, püüdes takistada seda rahva sekka paiskumast, ning keegi möirgas üle kõrvulukustavate raksatuste: “Viige lapsed Vallitorni varjule, see on lähim ohutu paik!” Hirmutavuselt esimene moment oli see, et ma pidin üht arutelu modereerima.

Aga, nagu öeldud, ma elasin selle üle. 

Kui teil järgmisel aastal tekib tahtmine Arvamusfestivalile arutlemiseks mõnda ideed välja pakkuda (Kas suhkrumaks päästab eestlased rasvumisest? Kas kodanikupalk on võimalik? Kas riik peaks sekkuma eluasemeturusse? Kolm last peres elunormiks! Kuidas tagame oma vanaemadele väärika hoolduse? Eutanaasia – jah või ei? Kas leebe narkopoliitika oleks Eestis võimalik? Jne jne), siis arvestage, et kui see idee läbi läheb, siis peate arutelu ka ise ära korraldama. See tähendab, et ise leidma esinejad ja moderaatori, ise hankima publiku jaoks telgi ja toolid ning panelistide jaoks lava ja helitehnika, samuti korraldama selle kõige kohale toomise, üles panemise, maha võtmise ja ära viimise ning vajadusel ka kaitsmise äiksetormi eest. Ja muidugi selle kõik kinni maksma. Õnneks mitte üksi. Kui teil veab, siis satute arutlema lavale, mille peasponsor on Swedbank, Telia vms. Kui teil veab vähem, siis peate kolme-nelja tillukese MTÜga koos pusima ja arvatavasti ka isiklikku raha panustama — juhul, kui te pole selle kõigega juba aasta varem arvestanud ning eelarveid plaaninud, projektitaotlusi kirjutanud ja sponsoreid luninud. Nüüd te siis olete hoiatatud. Erinevalt minust aasta tagasi. 

Aga, nagu öeldud, ma elasin selle üle. 

V

Posted in * by tavainimene on 04/08/2017

Ma olen valmis uskuma, et kui väga tõsiselt vaeva näha, arvutada, uurida, kombineerida, katsetada ja õigeid toidulisandeid süüa, siis võib vegan-toitumine olla tervisele kasulik või vähemasti mitte kahjulik. Aga ma keeldun selle väite tõestuse või toetusena aktsepteerimast mistahes eestikeelset teksti, mis sisaldab sõna “soodium”. 

Juuli lõpp

Posted in * by tavainimene on 30/07/2017

Villisin pudelitesse kaheksa liitrit õuna- ja kaheksa liitrit marjaveini (edaspidi: vein). Rohkem polnud pudeleid, ülejäänud vein tuli ära kallata. Köögilaud ja põrand lainetasid ka veinist, kuna ma olen sifooni käsitsemises koba. Aga kõik sai ära kuivatatud ja pudelitele termokahanevad kapslid peale föönitatud. Vaatepilt on uhke. Võib-olla peaks tõesti Kristallkuuli viidatud kleepsutrükikojast tellima sildid Koidu Kuld ja Eha Puna (koos lisainfoga “teisest klaasist alates läheb heaks”). Siis jääb üle ainult välja mõelda, mis selle veinilaariga peale hakata. 

Tundub, et sellesuvisest hoidistamise vaevast säästavad mind lahkesti vihm (maasikate osas) ja rästad (kõige muu osas). Ei saa salata, et tunnen teatavat kergendust. Moosi nagunii keegi ei söö ja morsile eelistatakse vett. Nii et nädala trivia “angervaksaõied annavad hoidistele lisatuna neile peene mandlimaitse” läheb muu kasutu trivia hulka. 

*

Savisaare nimekirjast kuuldes süttis minus lootus, et ülitüütud rallispordiuudised tõrjutakse nüüd portaalides korrakski teisejärgulisele kohale. Aga ei midagi. Mike Pence, ole nüüd sinagi mees. 

Kehtestada küllus!

Posted in * by tavainimene on 25/07/2017

Kant. Immanuel Kant.

Posted in * by tavainimene on 14/07/2017

Aga rapsipõllul selfitajad teadku: ei loe mitte see, kui vähe kahju sina teed; loeb see, kui suur kahju sünniks, kui kõik teeksid nii nagu sina. 

Vaev on vana olla

Posted in * by tavainimene on 13/07/2017

Õiguskantsler avastas, et hooldekodudes ei hoolita eriti klientide inimväärikusest. Jah, kahjuks on tal õigus. Kahjuks ei jaga ma tema optimismi selles suhtes, nagu oleks võimalik ilma märkimisväärse lisarahata ja ainult natukese  täiendkoolitamisega asja oluliselt parandada.

Ideaalis võiks hooldekodu olla koht, kus inimesel on oma vähemalt esialgu oma privaatne tuba. Invatualeti ja -duširuumiga, võib-olla ka kööginurga ja verandaga. Võimalusega tuua kodust kaasa isiklikke asju, riideid, lemmikkiiktool ja -kummut. Toateenindusega ja tugiisikuga, kes hommikul tervitab, keerab kalendris õige lehe, räägib päevauudistest, utsitab voodist üles tulema, pesema ja riietuma. Võimete piires sotsialiseeruma, midagi füüsilist tegema, võimlema jne.

See asutus, kus on mitmekohalised palatid, peaks juba olema hooldushaigla. Aga isegi seal tuleks hooldatavaid püüda võimaluse piires aktiveerida. Ja voodite vahel peaksid olema kardinad või sirmid. Ja kuidagi tuleks vältida olukorda, kus üks memmeke sööb lõunat ja kohe tema kõrval istub teine potitoolil. Isegi kui jääb mulje, et kumbki nendest memmekestest ei jaga enam ammu maad ega ilma. Ja kui need memmekesed enam külgegi keerata ei jõua, siis võiks neil vähemasti külje all olla lamatistevastane madrats.

Meie hooldekodud, nii palju, kui mina neid näinud olen, on kuidagi “kaks ühes”. Klient kirjutatakse sisse ja talle antakse pesulaost selga asutuse pidžaama. (Sest kes jõuaks nende isiklikke pitspluuse ja villaseid kampsuneid pesta — igat eraldi režiimil!) Ta suunatakse palatisse — voodisse pikutama. Kõige meelsamini näekski personal, et ta seal terve päeva muudkui pikutaks ega kooserdaks ringi. Kukub veel maha või eksib ära. Ei — las pikutab! Mis võimlemine, nalja teete või? Kes jõuaks neid kantseldada? Kust see personal võetakse?

Voodirežiimi jõustamisel on suureks abiks see, et klient jäetakse voodisse teki alla püksmähkme väel. Nii on ju talle endale mugavam! Hakka neid pükse iga kord maha kiskuma, pea’s see äpardus ei juhtu. Aga pideva pikutamisega jääb vanainimene üsna kiiresti nõrgaks. Siis ta ei jaksa ega tahagi enam liigutada. Siis tulevad lamatised, siis veremürgitus ja surm. Veab, kui see surm tuleb suhteliselt kiiresti. (Tervislikud eluviisid — et jõuaksid vanadekodus kauem mädaneda!)

Aga ega keegi ei ole selles süsteemis kuidagi pahatahtlik või eriliselt kalk või hoolimatu! Ei, need on kenad inimesed, kes teevad oma tööd oma parima arusaamise järgi ja olemasolevate võimaluste piires. Lihtsalt — elu ongi selline. Ja kõik need õiguskantslerid on ju natuke elu-võõrad.

Omaette huvitav nüanss on see, et kui te viite oma eaka lähedase hooldekodusse, siis ega te ei teagi, mida teil on põhjust oodata või eeldada. Mingit lepingut teiega ei sõlmita. Ja miks peakski — teenuse saaja on ju eakas. Teie ei ole kohtu poolt tema eeskostjaks määratud? Vaat just. Muide, ega eaka endaga ei sõlmita ka mingit lepingut. Mitte kuskil pole kirjas, kes peaks hooldama tema varbaküüsi või lõikama tal juukseid või mitu korda nädalas teda tuleks viia õue värske õhu kätte. Pole lepingut, pole hooldusplaani, pole spetsifikatsiooni ega standardit. Teeme, nagu saame.

Oh jah.

Mis mind aga päris närvi ajab, on see, kui ilmuvad välja need tüübid, kes ütlevad, et “lahenduseks on kogukond”. On või? Päriselt? Mitu korda nädalas teie isiklikult olete valmis naabrimemme kakaseid pükse pesema? (Teate, et see lõhn tuleb ka läbi kummikinnaste?) Kas te saate töölt minema tormata igal hetkel, kui kõrvalmaja taat häirenuppu vajutab? Ja kui kiiresti te kohale jõuate? 

Oh. Jah.