tavainimene

Hakkab peale

Posted in * by tavainimene on 02/09/2020

Oma töös puutun ma kokku mitmesuguste huvitavate inimestega. Mõnikord on mul soov nende peale karjuda.

Aga muidu:
Mina: “Tunniplaanis on andmebaaside alused…”
Noor kolleeg: “seal õpetatakse teid guugeldama”
Mina: “Ei tea, siin räägitakse relatsioonalgebrast …”
Noor kolleeg: “lol wut

Issand jumal, millesse ma olen ennast mässinud. Andmebaasid … ma juba kujutan ette, kuidas ma eksamil kirjutan risti üle küsimustelehe “all your base are belong to us” ja kõnnin mõttelagedalt naerdes auditooriumist välja, saadetuna sajakonna Treffneri ja Reaali oiviku (kes kõik said mata riigieksamil sada punkti ning oskavad kinnisilmi ja selja taha seotud kätega tõlkida predikaatloogika sümbolitesse lause “mustade kasside hulgas, kellele meeldivad valged koerad, on vähemalt üks, kellele meeldivad ka mustad koerad”) hukkamõistvatest pilkudest.

Aga enne tuleb ainetele registreeruda. See pole lihtne. Arvasite võib-olla, et kui rebane ennast sisse logib, siis avaneb talle tekst “Tere tulemast, Eesnimi Perekonnanimi. Sinu õppekava on Õppekavanimi. Esimesel semestril on sul kohustuslikud ained Aine 1 (loe lisa, registreeru), Aine 2 (loe lisa, registreeru), Aine 3 (loe lisa, registreeru). Lisaks soovitame sulle valikaineid A, B, C jne”? Hahahahahahaa. Õppeinfosüsteem on täpselt nii kasutajasõbralik, et minu meelest võiks ülikool loobuda nii riigieksamitest kui akadeemilisest testist. Kes õiged ained ilma kõrvalise abita tunniplaanist üles leiab ja ennast neile registreeritud saab, see peab olema piisavalt terav pliiats, et ka õpingutega hakkama saada.

Tellisin endale ära ka üliõpilaspileti. Ootan sulni naudinguga seda hetke, kui ma esitan rongis sooduspileti ja müüja küsib minult hoolitsevalt pensionitunnistust.

Loometalgud

Posted in * by tavainimene on 29/08/2020

Vikerkaarevärvide järjekorra meelde jätmiseks on vanasti kasutatud mnemotehnilist salmikest: “peremees ootab kitselt raha, sulane tema liha”. Mul on teatav kahtlus, et tänapäeva lasteaia- ja algklassilapsed ei saa aru, kes on peremees ja kes on sulane ja miks peaks keegi kitselt raha ootama ja mida sulane kitselihaga peaks peale hakkama (iuu). Palun pakkuge välja tänapäevasemaid variante! (Muide, kas teie näete vikerkaares tumesinist värvi?)

Geeniused meie ümber

Posted in * by tavainimene on 26/08/2020

Ukselingi ümber tuleb panna desoainega immutatud käsnast toru. Iga kord, kui linki vajutatakse, laseb süsteem käsna sisse uue sortsu ainet. 

Digi-kovidioot

Posted in * by tavainimene on 25/08/2020

Paigaldasin nutitelefoni koroonaäpi Hoia. Avalehel oli nupp “I want to help”. Mina mõtlesin, et see on annetuste kogumiseks vms — ega klikkinud. Aga pärast selgus, et äpi tegelikuks käivitamiseks just sinna tulebki vajutada. Ehk siis sa võid teha oma UI/UX lollikindlaks, aga kogenud loll trumpab su iga kell üle.  

Hagu alla

Posted in * by tavainimene on 23/08/2020

No seda naiste ahistamise lehte teevad need … Mikk Pärnits, ja teine oli mingi naine. 

/…/

Aga no eks Sirje Kiinil vast oli liiga pikk seelik seljas. 

Suur maalritöö

Posted in * by tavainimene on 06/08/2020

Mulle meeldiks remonti teha nii, et ma annan remondibrigaadile võtmed, rahapaki ja näputäie Pinterestist välja prinditud fotosid. Karmis tegelikkuses ei ole brigaadi ega rahapakki; Pinterestiga ma üldse ei hakka ennast kurvastama. Tegelikult oleks vaja suurel toal kogu põrand ära vahetada. See tähendab, et toast tuleks välja (kuhu?!) tassida kolm väiksemat ja kaks suuremat kappi, kaks diivanit, laud ja tugitool. Kui kelleski see päratu rikkus kadedust sähvatas, siis olgu lisatud, et mööbel on liiga vana, et näha välja värske, ja liiga kole, et näha välja väärikas. Humanast kahe euro eest ostetud IKEA kate ei päästa päriselt asjaolu, et diivani ühe nurga alla on lisatoeks pandud puuhalg.

Ühesõnaga, põrand jääb ära. On, nagu on. Aga kui ees terendab veel aasta kodukontorit, siis tuleks seda kontorit ikka natuke värskendada. Eelmisel korral astusin ma reha peale värvi valikuga. Täismatt köögisein tähendab kuu aja pärast mitmesugustest pritsmetest (õli, mustikad, ketšup jms) täpilist seina. Maha oli pritsmeid võimalik nühkida ainult koos värviga. Tahmatriipudest ma ei räägigi. Seekord otsustasin siidmati kasuks; kuu aja pärast saab siis tulemusi, st täppe hinnata.

Värskelt värvitud sein oli kena küll, aga selle kõrval hakkas senisest valusamalt silma riivama põrand, mida katab ENSV lõpuaastatest pärit pruunides toonides veidramustriline linoleum. Mul on mustritega üldse mingi oma teema ja see ei puuduta ainult linoleumi. Ma ei ole suutnud seda teemat päriselt ära sõnastada. Loodus sobib ja korrapärane geomeetria valdavalt sobib, aga seal vahel on mingisugune õõvaorg. Näiteks enamik poodides müüdavatest vakstutest tekitavad oma mustriga minus visuaalselt sama tunde, mida auditiivselt tekitaks penoplastiga krigistamine.

Et siis midagi tuli selle linoleumiga justkui ette võtta. Esimene mõte oli muidugi: värvime üle! Põgus guugeldamine jahutas minu õhinat. Enne värvimist soovitati pinda umbes kolme erineva kemikaaliga töödelda ja lõpus oli ikka klausel, et kõige kindlam on osta uus linoleum. Phäh. Ma olen oma isalt pärinud küll vaevu veerandi tema hulljulget katsetajavaimu (“mis mõttes ma ei tohi muna mikrolaineahju panna?”), aga köögipõranda jaoks piisab sellest täiesti. Saatsin kassi õue ja käärisin käised üles. 

Mis ma sellest kogemusest õppisin? Esiteks, Bindo 20 on tõesti kõige vastupidavam värv. Teiseks, enne uue kihi peale kandmist laske alumisel korralikult kuivada. Kolmandaks, laske natuke veel kuivada. Neljandaks, püüdke oma värvitud linoleumil edaspidi kõndida ainult sokkides ja ärge jääge pikemalt ühe koha peale seisma. Ähh, mis ma räägin. Muidugi tuleb uus linoleum osta. Aga isegi nii on parem kui enne. Nüüd jääb veel ära oodata vastus minu kanalisatsiooniliitumistoetusetaotlusele ja veebipoest tellitud valamukapp. Ja õnn on üsna lähedal …

Mis ikkagi sügisel saab?

Posted in * by tavainimene on 04/08/2020

Leht kirjutas, et koolid ei tee õppeaasta alguseks mingeid erilisi ettevalmistusi. See paneb mind ausalt öeldes muretsema. Mul pole küll endal kodus distantsõppe ohus lapsi, aga ühiskonna üldise vaimse tervise huvides oleks minu meelest kasulik omada mingitki plaani. Nüüd peaks ju olema esimesed kevadised õppetunnid juba läbi seeditud. Ma siin rahvasuust kuuldu põhjal improviseerin:

  • keskendumine ainult kõige olulisematele õpiväljunditele; 
  • selgem pikaajaline eesmärgistamine: õpilastel on ülevaade, mida nad mis ajaks peavad selgeks saama ja ette näitama;
  • õpioskuste (eesmärgi seadmine, keskendumine, uue teadmise omandamine, harjutamine, oma edenemise hindamine) toetamine;
  • vähem erinevaid keskkondi, kus vaja registreeruda ja orienteeruda;
  • rohkem otse-eetri videotunde, rohkem salvestatud miniloenguid;
  • individuaalne tugi neile, kes seda vajavad; keegi ei tohi pildilt kaduda;
  • õpetajate tihe ja sisuline omavaheline koostöö, koos õppe kavandamine. 

Või midagi säärast.

Ma saan inimlikult aru lapsevanematest, kes raiuvad, et ei päevagi distantsõpet enam. Aga mis valikud meil tegelikult on? Võime ju loota, et nooremad lapsed raskelt ei haigestu, aga koju vanaisale toovad nad viiruse ikka kohale. Või mis saab vaesest 65+ mataõpsist, keda direktor on juba mitu sügist härdalt palunud veel üks aasta vastu pidada? Kas ta peab? Kui kaua? Mis saab koolist siis, kui mardipäevaks on pooled õpetajad juba haiglavoodis ja ülejäänud pooled keelduvad koolimajja tulemast? Ma kahjuks väga ei usu, et lapsed suudaksid koolis päev otsa korrektselt maski kanda ja omavahel kahemeetrist vahet pidada, isegi kui nad käiksid koolis poole klassi kaupa üle nädala vms. Või suudaksid? Kas praegu ei ole viimane aeg teha mingit sorti sotsiaalset ideekorjet ja koosloomet?

 

Surnud kassi põrge

Posted in * by tavainimene on 23/07/2020

Puhkuse esimese nädala sisustas ripakile jäänud tööasjade kokku kobistamine. Puhkuse teisest nädalast tubli poole sisustasid ka tööasjad. Lubasin kergemeelselt kirjutada ühe raamaturevüü (mh-mh-mh-pup-pup-pup), aga selgus, et see raamat on esiteks väga raskepärase lausestusega ja teiseks väga paks. Veel lubasin ma (miks? miks?!) kirjutada kokkuvõtte ühe konverentsi peaettekannetest. Ettekanded olid teemal, millest ma väga vähe tean, kantud ette kõrvupingutamasundiva aktsendiga ning hüppasid ajapuudusel põhjalikumatest seletustest üle. Sellest tõotab tulla üks paras pähkliräägu-kokkuvõte. 

Igatahes, sügisest on oodata muudatusi. Ma töötan korraga kahes osakonnas, millest ühel on raha, et mulle palka maksta, ja teine on minu tööga rahul. Või umbes nii. Saab näha, mis sest asjast saab.

Tööturul on seisud teadagi, nagu nad on. Olen mitu aastat veeretanud mõtet, et läheks veel õppima, aga pole suutnud välja mõelda, mis eriala. Ja noh, ma olen ju pendelrändaja, kes elab kauges külas ahiküttega majas. Kuidas need sessioonõppe pikad päevad välja hakkaksid nägema? Ja mida mu tööandja asjast arvaks? Aga sel suvel jooksid paljude erinevate kaalutluste jõujooned kuidagi niiviisi kokku, et ma esitasin üsna viimasel hetkel ikkagi avalduse magistriõppesse astumiseks. Enam-vähem samale erialale, kus mul 25 aastat tagasi tudeerimine pooleli jäi. 

Vestlusel ma komisjonile ilmselt väga säravat muljet ei avaldanud, nii et jäin punktidega joone alla. Aga mõned tugevamad kandidaadid loobusid ja vastu mind ikkagi võeti. “Isegi kui sa esimesel sessil kõigis ainetes läbi kukud, saad ikkagi rongis pool aastat sooduspiletiga sõita,” kommenteeris seda saavutust minu sisemine kriitik. 

Ütlen ausalt, et hirm on. 

Hahamakäisinkakonvekal

Posted in * by tavainimene on 06/07/2020

On keel, mis kasutab kolme sümbolit: M, I ja U.
Sõnade moodustamiseks on neli reeglit:

1) iga I-ga lõppeva sõna lõppu saab lisada U (xI → xIU),
2) iga M järel oleva sõnaosa saab kahekordistada (Mx → Mxx),
3) iga III saab asendada U-ga (xIIIy → xUy),
4) iga UU saab sõnast eemaldada (xUUy → xy).
Tee sõnast MI sõna MU vähima sammude arvuga.

Joviaalne lugu

Posted in * by tavainimene on 28/06/2020

Tööintervjuul libistab direktor nagu muuseas oma käe noore neiu õlale. Neiu on segaduses — on see nüüd isalik žest? Või siiski mitte? Kuidas peaks käituma? Seda tööd ju tahaks väga; võib-olla on ülemus lihtsalt joviaalne? Kui järgmine kord tööalaselt nelja silma all kohtutakse, kipub ülemuse käsi juba selgelt mitteisalikke liigutusi tegema. Tõrjumine näib teda ainult rohkem üles kütvat. Karjuma hakata tunduks siin vaikses kontoris kuidagi kohatu; ära joosta ei saa, sest paanika on jalad nõrgaks võtnud.

Edaspidi püüab ta ülemusega mitte omavahele jääda. Püüab üldse mitte kuidagi silma paista. Kodus ei saa midagi rääkida, sest isa ütleb ju kogu aeg, et korralike tüdrukutega ei tee keegi midagi niisugust. Järelikult ta ei ole korralik? Ta lakkab naeratamast ja hakkab kandma lohmakaid kampsuneid, et mitte kogemata mõjuda “mittekorralikult”.

Pikapeale kuuleb ta kolleegidelt, et mitte kõik noored naised pole kobavat kätt ära lükanud. Nende karjäär on kenakese hoo sisse saanud. Oleks ju rumal mitte kasutada ära oma looduslikke eeliseid? Ega see väike asi tükki küljest võta.

Kergemaks läheb alles paari aasta pärast, kui tuleb uus noor praktikant. Varsti hakkab tema käima norus pea ja lohmakate kampsunitega.

*

Hulk aastaid on mööda läinud. Noorest neiust on saanud keskealine naine, keskastme spetsialist hoopis  teises asutuses. Tal on mees ja lapsed, õnneks mõlemad poisid. Kunagine ülemus figureerib ikka vahel mõnes aasta tegijate edetabelis või kui spekuleeritakse ministrikandidaatide teemal. Keskealine naine ohkab selle peale ja keerab lehte või vahetab kanalit. Ei, tal ei ole soovi oma looga avalikkuse ette tulla. Pole vaja lastel lugeda neid netikommentaare. Tõestada ei saa ju nagunii enam midagi, peaksid ainult seletama, et kus sa enne olid oma jutuga. Tehakse veel sust endast süüdlane. Ja vahel ta mõtleb häbiga, et eks ta oligi ise rumal ja saamatu. Oleks ikka kohe pidanud püsti kargama ja häält tõstma, peetagu pealegi frigiidseks hüsteerikuks või mis need sõnad kõik olidki. Ja noh, aeg oli ju teistsugune. Ja mõned naised ju tõesti olid nõus; võib-olla olidki tõesti nemad just need õiged naised.

*

Raadiost tuleb vestlussaade. Kolm keskealist meest arutlevad erutatult, kui vale on mõista mineviku tegusid hukka tänaste standardite järgi ja kui lihtne on hävitada sel viisil inimese reputatsioon ja positsioon. Keegi meist ei julge täna enam teha selliseid nalju nagu kakskümmend aastat tagasi, pihivad nad murelikult. Vahepeal loetakse ette kuulajakiri. Naine, oma ala professionaal, küsib, kas ei peaks empaatiat tundma nende vastu, kelle arvel kakskümmend aastat tagasi nalja tehti. Hetk vaikust ja siis teatavad saatejuhid, et nüüd on aeg lasta veidi muusikat.