tavainimene

“Karaoke”

Posted in * by tavainimene on 15/11/2022

Kuidagi ei jõua ma PÖFFile, ikka tuleb midagi ette. Aga eile sain nii-öelda käe valgeks: Iisraeli noore režissööri debüütfilm, komöödia, mida ma oma aruga kindlasti poleks osanud kavast välja valida. Hea, kui on targemaid sõpru. Kinos on soovitavalt ka vaja sõpra, kelle jopehõlma enda pea peita, kui piinlikkus täiesti üle võlli läheb. Või siis võtke kaasa mingi tekk või pleed, mis üle pea tõmmata, sest piinlikkust jagub ikka kohe kapaga. Ühtlasi on film hirmus naljakas, kuid erinevalt “Kurbuse kolmnurgast” on siin peategelaste suhtes rohkem empaatiat kui satiiri.

Tova ja Meir on 60+ keskklassi abielupaar kahe täiskasvanud tütrega. Meir (mees) on sabatiaastal viibiv õpetaja, vähese jutuga, endassetõmbunud ja silmapaistmatu. Tova (naine) on väikepoodnik, ekstravertne ja südi, nooruses ilmselt pimestav kaunitar. Mehest sõidab ta oma elaaniga üle nagu teerull, aga nad on kõigele vaatamata 46 aastat truult abielus olnud. Siis aga kolib Floridast nende tornmaja šikki katusekorterisse  võluvate maneeridega playboy Itzik, kelle ellu kuuluvad Maserati, modellid, kokaiin ja lärmakad karaokepeod. Ühele sellisele kutsutakse ka Tova ja Meir, kes on korrapealt lummatud. Inimese edevusele apelleerimine töötab peaaegu alati. Kas süüdistada siin kavalat manipulaatorit või lihtsameelset lõksu jalutajat? Kas igavat keskklassi paelub rikaste glamuurne elustiil või hoopis pärssimatu autentsus? Kas soosikuid vahetav kuningas on nartsissistlikult pahatahtlik või looduslapselikult süüdimatu? Tovale tehakse otsekoheselt selgeks, et tema tantsusammud pole nii lummavad, kui ta ise seda arvab, ja Meirile tehakse … noh, lihtsalt minge kinno. 

Vananeva kaunitari lummavad (või siis mitte) tantsusammud jäid minu jaoks teemana õhku. Kas vanus on tõesti ainult number passis? Või muutub närbunud koketeerija mingist punktist alates siiski naeruväärseks? Vanal naisel on lubatud olla hoolitsetud ja stiilne, aga seksuaalsus jäägu pigem kombekalt koduseinte vahele? Kus on hea maitse mõõdupuu? Kas hea maitse diktatuur on postmodernses maailmas igaveseks troonilt kukutatud või on ta ennast kavalasti maskeerinud? Sõnades kiidame takka, sisimas pööritame silmi? (Lõbus oli lugeda hiljuti mingi naisteajakirja kaanelt humblebragi stiilis “nüüd, kus ma olen 60, saan ma lõpuks ometi pisut rahu sellest lakkamatust tähelepanust”). Ja see ei puutu nüüd enam filmisse, aga vana naise hoolitsetud (“hoolitsetud”) välimusega on nii, et tal võib olla vormis keha ja korras kolesterool, aga kui ta juuksed on hallid, nägu jumestamata ja seljariided eeskätt funktsionaalsed ja mugavad, siis leitakse ikka, et ta on “ennast käest lasknud”, sest ta ei signaliseeri, et ta pingutab. Oh jah. 

Tänan sind, kaunis tundmatu

Posted in * by tavainimene on 09/11/2022

… kes sa soovitasid Unduski kogumikku Eesti kirjanike ilmavaatest. See on lihtsalt niivõrd hõrk gurmee-besee-suflee-brülee! Ühe soojaga ostsin vanaraamatupoest ka kogumiku “Armastus ja sotsioloogia”, kus Tammsaare sakslasearmastaja-romaan pulkadeks lahti võetakse. Nagu nad ütlevad: sa võid võtta tüdruku välja filoloogiast, aga sa ei saa võtta filoloogiat välja tüdrukust. Peamiselt tunnen ma põletavat kadedust — kui tark on üldse võimalik olla! — ja tungivat soovi üldse mitte iial enam mitte ühegi loetud raamatu kohta arvamust avaldada. Sest mis arvaja mina, va sitikas, olen, kui ma Jungi ja Lacani juurde ühtki niiti vedada ei oska? Lacan … no ma olen YouTube’ist vaadanud ühte Slavoj Žižeki ja Jordan Petersoni debatti … ega see vist ei tule arvesse, jah? No nii ma arvasingi. 

Niisiis, Tammsaare usub, et armastus ei ela abielu üle. Platooniline igatsus ja paaritumiskirg kulgevad paralleelsetes sfäärides ja kokku saavad nad heal juhul perekonnaõpetuse õpiku teooriapeatükis. Kui peab olema suur armastus, siis tuleb abielu välistada! Kui muu (nagu sotsiaalsed seisusetõkked) ei aita, siis ühe või mõlema osapoole kirjandusliku elimineerimisega. Õige armastus on ikka see taevane, mitte maine. Taevane armastus kipub olema rohkem meestel ja maine naistel; romaanis “Ma armastasin sakslast” moodustavad ses suhtes veidra vastandipaari süüa vaaritav majaproua ja ideaalide maailmas kuhtuv parunihärra. Majaproua on ühtlasi noorele armastajale hoiatav näide, mida sotsiaalselt ebavõrdne abielu — või siis üldse mistahes abielu — armastusega teha võib. 

Mulle hirmsasti meeldib sõna “rabulistika” (sõnaohter vigurdlev hämamine) ja ma kavatsen seda hakata kasutama igal võimalusel. Jah, Tammsaare on rabulist, kes on rabulistika ülendanud kunstivormiks. Ja mulle meeldis tähelepanujuhtimine tema loomingus valdavale kõiketeadja-positsioonile: “ta tegi seda-ja-seda ning tundis ise sealjuures toda-ja-toda”. (Kahtlustan, et ma oleks pidanud ülikoolis selle kohta midagi õppima, aga kuigi mul on diplomil kirjas 50 tundi sissejuhatust kirjandusteadusesse ja 80 tundi kirjandusteooriat — no lööge või maha, üldse mitte midagi ei meenu. Ju ma olin kuskil kõrtsis rabulistikaga hõivatud.) Sakslase-romaani puhul teeb Tammsaare küll sellise nõksu, et loobub oma omnistsientsuse-aujärjest ja justkui laseb kõnelda peategelasel endal. Pihtimuslikus ja kohati isegi ennastpiitsutavas laadis, millest kergeusklik lugeja võiks järeldada, et ta on igas asjas ennastpiitsutavalt aus. Hah! Kirjanik on igal juhul valetaja (kirjutav Tammsaare ei ole tegelik Tammsaare, kulgetav kulg on püsitu kulg jne); tegelane on seda kahekordselt. 

 

Hissand, doktor, kas mul on triitseps?

Posted in * by tavainimene on 02/11/2022

Lugesin mingit uudist, et ülikooli spordiklubi jõusaali kasutajatele on toeks nutirakendus. Noh, arusaadav. Nagu ennegi öeldud — inimene ei pea tegema tööd, mida võib teha masin. Ma ise kujutan seda ette umbes niiviisi: sisestad rakendusse oma soo, vanuse, pikkuse, kaalu ja hinnangulise treenituse taseme. Rakendus koostab sulle esialgse programmi ja hääljuhendab sind kõrvaklappides esimese masinani. Masin tunneb su ära  (RFID, NFC, BT, mis iganes) ja jätab meelde. Sooritad esimese harjutuse. Kaamerapilt saadetakse tehisintellektile, kes tuvastab, kas su kehaosad on õige nurga all ja vajadusel korrigeerib: näiteks “küünarnukid sissepoole” või “selg tõmba pingesse”. Võib-olla on selle jaoks vaja mingit spetsiaalset anduritega varustatud dressi. No ja siis masin tuvastab, kas sul läheb ludinal või paraja pingutusega või suure surmaga ning masinõpe vastavalt korrigeerib programmi raskusi ja kordusi. Ja jätab kõik meelde uutele kasutajatele optimaalse  programmi koostamiseks. Rakendus juhatab sind muudkui edasi ja annab sulle trenni lõpus tagasisidet: sinu tulemus (mingi kompleksindikatori väärtus) on paranenud võrreldes algusega x% ja sa oled paremas vormis kui y% sinu soo ja vanuserühma treenijatest. Ja ütleb, et joo rohkem vett.

Joo rohkem vett. See on peaaegu kindlasti adekvaatne soovitus, ükskõik, kes ja kus sa oled ja mis on sinu eesmärgid elus. 

Kui Guugel ei avita

Posted in * by tavainimene on 30/10/2022

Kes on rokisõbrad? Marca, Klari? Kindlasti keegi veel? Palun aidake tuvastada eestikeelset laulu, mille sõnadest on teada ainult fraas “ingelinvestor lendab puhastustulle”. Ette tänades. 

“Ma armastasin sakslast”

Posted in * by tavainimene on 26/10/2022

Tammsaare romaani „Ma armastasin sakslast“ sisuks on ühe matsisoost noormehe ja saksasoost neiu lühike, veider ja traagiline armulugu 1920ndate Eestis. Põhiosa tegevustest on esitatud meespeategelase Oskari poolt romaaniks kavandatud päevikumärkmetena, mille raamromaani autor just nagu oleks leidnud ja trükki andnud, vihjates ebamääraselt Oskari kadumisele, võimalikule enesetapule.

Oskar on vaese talupere noorem poeg, kes on saadetud ülikooli, et haridus aitaks tema (ja kuidagi ka pere) paremale elujärjele. Rahapuuduse tõttu on ta õpingud pooleli jätnud – olles küll jõudnud korporatsioonis „värvid külge saada“ – ning ametnikuna tööle asunud, kuid nüüd ähvardab teda koondamine. Elab ta üüritoas jõuka ja jõulise majaproua juures, kes pakub koduseid õhtusööke (koos kergelt eksalteeritud ja piinlikuvõitu vestlustega armastusest) ning kelle lapsi käib kantseldamas parunipreili Erika.

Õhtusöögilauas süttib Oskari ja Erika vahel säde. Nad käivad pargis jalutamas ja peavad maha konarlikke ja looritatud vihjetest tulvil vestlusi. Oskar avaldab Erikale armastust ja käib tolle parunist vanaisa käest neiu kätt palumas. Vanaisa on tõrjuv, leides, et noormehel pole sissetulekut, positsiooni ega iseloomu. Oskar tunnistab Erikale, et ei saa teda kosida. Lisaks murele pere elatamise pärast ei ole ta päris kindel, kas ta armastab Erikat ennast või on see orjarahvasse juurdunud ihalus (viha ja imetluse segu) härrasrahva järele.

Erikas toimub mingi muutus, ta kaugeneb Oskarist ja hakkab käima saksa noormehe Erviniga. Oskar koondatakse ametist, ta sõidab jõuludeks kodutallu, kus vend talle kinnitab, et ta on seal alati teretulnud ka ilma raha ja positsioonita, kuid noormees tunneb end siiski läbikukkujana.

Nukker rahutus ja armuvalu ajab Oskari tagasi linna, kus majaproua kavalusega talle tasuta lõunasööke sokutab, lastes rääbakal teenijatüdrukul need üürilise kaastundele apelleerides kohale toimetada. Oskar üritab meeleheitlikult tööd leida ja end kuidagi kirjatöödega vee peal hoida, mis tal mõnda aega teatud määral õnnestub ja tema enda sõnul innustabki teda päevik-romaani kirjutama.

Erika kutsub Oskari viimasele kohtumisele, kus noormees talle palavikuliselt armastust avaldab, kuid Erika teatab, et tal on peigmees ja ta sõidab ära. Oskar murdub ja sellega lõpeb tema loo põhiosa. Lõpuosas kirjeldab Oskar seda, kuidas leiab juhuslikult ajalehest Erika surmateate, külastab kaastunde avaldamiseks tema vanaisa ning saab tollelt Erika hüvastijätukirja, mis esimest korda avab neiu vaatenurga toimunule: ta on olnud valmis Oskariga koos põgenema, et ennast „kompromiteerida“, misjärel ei jäänuks vanaisal muud üle kui ebavõrdse abieluga nõustuda. Veelgi enam: vanaisa on sellise asjakäiguga omalt poolt leppinud. Asi on jäänud liigdelikaatse Oskari kõhkluste taha. Päevik jääb pooleli.  

*

Autori ja Oskari hääl sulab romaani alguses kohati kokku, eriti nendes lõikudes, kus kritiseeritakse Eesti verisulis haritlaskonda, kes ahvib saksa korporante ega väärtusta haritust sisuliselt. Peavangutust pälvib ka noorsoo janu erutavate elamuste järele, mida vanad silmakirjalikult keelavad.

Tänapäeva inimene võiks pead vangutades öelda, et kogu lugu on tiine mahasurutud seksuaalsusest, mis sünnitab ülepeakaela armumisi juhuslikult kohatud võõrastesse ning nende armumiste üleelusuuruseks mõtlemist. Paar korda pargis jalutamas käinud noored, kes teineteist teietavad ja kelle füüsiline kokkupuude on piirdunud käesuudlusega, kujutavad ette, et on valmis armastatu nimel jätma kogu oma elu. Eriti Erika puhul jääb nii lugejale kui Oskarile kahtlus, et tema soov „areneda“ (mida see õigupoolest tähendab? omandada kogemusi kuramaaži alal? emantsipeeruda?) ja tema kinnitus, et ta armastas Oskarit juba enne temaga tutvumist, pole muu kui soo ja seisuse puurist välja kippumine. Ajastul, mil noormehega veidi pikemalt nelja silma alla jäämine tähendas neiu jaoks „kompromiteeritust“ – selline noobel patriarhaalne süütusekaotuse presumptsiooni traditsioon. Talurahval oli vähemalt ehal käimise institutsioon (mida on küll sageli valesti tõlgendatud), sakstel ei jäänudki muud üle kui abielu ära kannatada (naised ja mehed) ja/või armukest pidada (mehed).

Oskar on selles mõttes üsna moodne mees, et teda ikka huvitavad naise tunded ka – kas Erika armastab teda või otsib lihtsalt arendavat kogemust? Sama kahtlev-kõhklev on ta muidugi enda ja oma „mõttetu uisapäisa armastuse“ suhtes. Sellegipoolest jääb mulje, et paari omavahelises suhtluses räägib Oskar peaaegu kogu aja täis ja Erika peamiselt kuulab. Naine saab sõna alles postuumselt. Süüdistusteks – et miks Oskar ei olnud oma tunnete avaldamisel jõulisem. Erika oli oodanud, et teda võetakse. Aga öelda ta seda muidugi ei saanud, see olnuks ennekuulmatult šoking.

Nõukaaegses tõlgenduses oligi Oskar tahtejõuetu ludri, kes ei suutnud ennast kokku võtta. Ma ise mõtlen, et 1920ndatel töö – mistahes töö – leidmine võis ikka päriselt olla võimatu missioon. Ja Oskar ju suudab oma kirjatöödega teatud määral läbi lüüa. Kas Erikast loobumine oli nõrkus ja argus või vastutustundlik eneseohverdus? Kui ta oleks kõigile ohtudele käega lüües Erikaga põgenenud, oleks ta saanud ilmselt kaela süüdistuse, et ausa talu- või vabrikutüdruku asemel kosis ta oma tõusikluses vinnilise saksapreili. Jah, ei saa seda mängu võita üht- ega teistpidi.

Veidi kummaliseks ja arusaamatute motiividega kõrvaltegelaseks selles loos on Oskari majaproua. Kas ta soovib sakstele „ära teha“, sokutades Erikale maasoost peigmeest? On ta toksiline matriarh, kes tahab elada teiste elusid? Või on ta lihtsalt kaastundlik, kuid tema bravuurikas kuvand ei luba seda tunnistada?

*

Need – tunnistan, et subjektiivsed ja pinnapealsed – märkmed olid algselt mõeldud ühe improviseeritud raamatuklubi kokkusaamiseks, aga kuna paistab, et kokkusaamine jääb ära (suuresti seetõttu, et keegi ei viitsi Tammsaaret lugeda, ja eks ta on ka kohati hirmus sõnaohter heietaja), siis ma riputan nad siia blogisse.

Raud kui tervis, tervis kui raud

Posted in * by tavainimene on 09/10/2022

Programm “Kappkellast liivakellaks” on mitu aastat pausil olnud, nüüd võtan uuesti hoogu. Avastasin, et meil on maal jõusaal, minu majast umbes saja meetri kaugusel, neljal õhtul nädalas avatud, enamasti täiesti inimtühi ja täitsa tasuta. Ja vähemasti minu võhikliku pilgu jaoks ka küllalt korraliku sisseseadega.

Esimene kord pidin üle läve astumiseks kõvasti ennast ületama. Mina kasvasin üles ajal, mil tüdrukud tegid aeroobikat ja poisid mängisid korvpalli. Jõusaale kui niisuguseid polnud olemaski. Mingil hetkel nad tekkisid ja siis käisid neis õlitatud švartsnegerid, kes manustasid kahtlasi aineid. Jajaa, ma saan aru, et ajad on muutunud. Rühmatreeningute asemele tulevad masinatreeningud, nii nagu masinad igal pool kuluka ja ebakindla inimtööjõu välja vahetavad. Aga ikkagi tundub see kuidagi nii … maskuliinne. Kolksuv raud ja suured higised mehed. Plusspoolel on see, et lähed siis, kui saad, ja teed täpselt omas tempos. Maal oli eriti hea rahulik üksi pusserdada, keegi ei pööritanud silmi, kui ma pärast viit minutit stepperilt tudisevate jalgadega maha tuikusin või kolmekilost hantlit tõstsin. 

Nüüd ma nuputan, kus võiks Tartu linnas olla see koht, kus ma kellelegi jalgu ei jää. Viiekümnesed naised on üldiselt nähtamatud küll, aga see nähtamatus võib ikkagi osutuda valikuliseks. Äkki ma eksin rämedalt mingi jõuksietiketi vastu? Rikun kellelgi ära olümpiaettevalmistuse? Viiskümmend-pluss olemise pluss võiks ju olla see, et niisugust napakat pabistamist enam ei ole? Hah. 

Vaatasin, et lisaks jõusaalidele-spordiklubidele pakutakse lihasetreeninguid ka tervisekeskustes. No otse imelised valikud on. Näiteks riputatakse klient/patsient kummilintide abil lakke ja siis ta peab igasugustel kavalatel viisidel kõiki lihasgruppe kasutades gravitatsioonist võitu saama. Koht ja kellaajad mulle iseenesest sobiksid … aga et lintidega lakke … mnjaa. Ma loodan, et seal kehtib väga range “filmivad seadmed jäävad kappi” poliitika? Ja kui suurt raskust see lint ikkagi kannatab? Ei tahaks mingiks inimragulkaks osutuda. 

Igatahes ostsin Eedeni keskuse Rademari outletist endale mustad pluss-suuruses retuusid ja jätsin väga napilt ostmata alpikanniroosa särgi. Särk oli samas tõesti soodsa hinnaga (ei, ma ei saa sealt midagi tasuta) … hmm … aga pluss-suuruses alpikann … ühesõnaga, neid barjääre, mida endas ületada, jätkub küll ja küll. Eks ma jagan muljeid, kui neid tekib. 

“Kirsiaed”

Posted in * by tavainimene on 04/10/2022

Minu toores reaktsioon pärast esimest vaatust oli „monumentaalselt halb“ ja pärast teist vaatust ei läinud tunne kuigivõrd paremaks. Aga olles rahutu öö ära maganud ja nähtut veidi seedinud, pean õigluse huvides tunnistama, et ikka mina olen küündimatu vaataja — ei saanud aru, mida lavastaja kõige sellega öelda tahab. Hüva, ootus „sellega tahab kunstnik meile öelda, et“ on vildakas ja lihtsustav. Aga mingi põhjus peab ju olema, miks Tšehhov lavale tuua ja sellise palaganina? „Kirsiaed“ iseenesest on ju jätkuvalt tugeva ahhaa-potentsiaaliga. Et kas ja kuidas ja kelle jõududega oleks võimalik teha Venemaast demokraatlik turumajandus. Või et kas Toomemäele peaks kirsiaia asemele rajama restorani. Või et kuidas kohalikku põllumajandustoodangut pole enam kellelegi vaja ja Vargamäele rajatakse turismitalu. 

Mina jõudsin oma arunatukesega sinnamaani, et Tšehhov käsitleb näidendis nurjatut probleemi, millele ei saagi olla objektiivselt õiget ja kõiki rahuldavat lahendust. Ei ole ka selget komöödiat ega tragöödiat. Üks silm nutab ja teine naerab. Üks ühiskonnakord asendub teisega, vana aja inimesed peavad ajaloo näitelavalt kaduma ja uued astuvad nende asemele. Aadlike asemele tulevad pudukaupmehed. Jah, aga kas me ikka saame öelda, et esimesed olid paremad, õilsamad, peenetundelisemad? Või olid nad ärahellitatud, vastutustundetud, pillavad ja julmad nagu lapsed? Kas seda pidid ütlema kummikommid ja mängukaru? Kujund jäi paraku lahjaks ja mäng rabedaks, praegu mõjusid Ranevskaja ja Gajev lihtsalt napakatena – kuidagi ei saanud aru, miks suvilad pidanuks olema nende meelest labased ja kirsiaed väärtuslik. Lopahhin tundus tükk maad mitmeplaanilisem ja huvitavam. Võib-olla pidid jäme kaelakett ja sokkide-sandalettide ühendus kuidagi satiiriliselt tema matslust rõhutama, aga välja kukkus pigem sümpaatne sell – kasina kirjaoskusega, aga siiski reflekteeriv. Anja ja Varja seevastu tundusid täiesti mõttetud tegelased, isegi oportunistist toapoiss Jašas oli rohkem karakterit.

Aga mida see kõik peaks meile ütlema just siin ja praegu? Lavastus iseenesest oli ju ajastust välja tõstetud, ja mitte ainult kujundusega. Firss ravis endast kirjalaki asemel pesuvalgendajaga, Pištšiku maa võtsid inglaste asemel rendile hiinlased. Vene keelt kõnelev teekäija haaras lisaks mõisaproua rahakotile kaenlasse pesumasina. Viimati mainitud moment pani mind küll valjult silmi pööritama, aga ju siis on vaja vaatajale nina alla hõõruda, et kuni liberaalid ja konservatiivid kirsiaia pärast kemplevad, on silovikud ja kleptokraatia  kogu kupatusele käpa peale pannud.

Ainus, millega ma kokkuvõttes suutsin seda roosavärvilist hobuseunenägu endale põhjendada: me elamegi unes, meie ise olemegi need süüdimatult pillavad vana maailmakorra jäänukid, me oleme nafta ära põletanud ja metsad maha raiunud, kõikidelt võlgu võtnud ja nüüd ootame, et keegi kuidagi imelisel maagilisel viisil kõik korda teeks ning roosa unelm rütmimuusika saatel saaks jätkuda. Lopahhini lahendus on selles võtmes muidugi „tehnolape“ ehk katse likvideerida probleeme sama vahendiga, mis nad esile kutsus. Meenutab „Kurbuse kolmnurga“ kruiisipersonali soovitust iivelduse vastu rohkem süüa.

Nii et jah, tegelikult ei olnud ikka päris halb. Ütleme nii, et oli raskesti seeditav, aga siiski teatava toiteväärtusega. 

Energia säästmiseks on valgus tunneli lõpus välja lülitatud

Posted in * by tavainimene on 25/09/2022

Mu telefon hakkab ilmutama väsimuse märke: sõrmejäljesensor ütles üles ja ammust ajast mõrase ekraani puutetundlikkus on vahelduva pilvisusega. Mõtlesin, et vaatan, mida siis asemele osta. Mul ei ole väga kõrged nõudmised: kahe sim-kaardi valmidus, alumiiniumist korpus, IP6x veekindlus, OLED ekraan, tagakülje sõrmejäljelugeja, 3,5 mm audioväljund. Üllatus, üllatus: selliseid telefone praktiliselt pole olemas. LG G8 ja Samsung S9+ — kumbagi pole Eesti turul müügil. Saaks osta Saksa Amazonist “taastatud, uueväärse”. Pff. Miks uued tehnovidinad on nii sageli kehvemad kui vanad? 

Piinlik ja totter on selliseid asju siia kirja panna. Kusagil käib sõda. Elekter kaob kohe ära. Koos elektriga kaob veevärk, kanalisatsioon, side ja esmatarbekaubandus. Mis alumiiniumist korpus, mis sõrmejäljesensor? Praegu peaks metsas hagu korjama ja vibu pingutama vms. Kui ma loen plaanidest ehitada Toome varemetesse klaasist restoran, siis ma mõtlen ka, et kas inimesed kuidagi usuvad, et see energiakriis läheb üle? Päriselt?

“Kalev”

Posted in * by tavainimene on 23/09/2022

Suurlinna tuled tõmbavad maatüdruku lõbustusasutiste keerisesse või midagi sihukest. Ma käisin teist õhtut järjest kinos, seeekord siis kodumaist spordifilmi vaatamas. Ja teate, ma ei häbene öelda, et see oli täiesti korralik meelelahutus. Sügavat filosooflist allteksti või üldistusjõudu pole vast vaja otsima minna, aga (profi)spordi, raha, võimu, poliitika ja eetika üle saab kinost koju jalutades mõtiskleda küll. Ja muidugi peamiselt see nostalgia, ja kuidas ikka laevad olid vanasti puust, aga mehed rauast. Ajastut ja isiksusi on portreteeritud viisil, mis on ühtaegu usutav ja väikse vimkaga. Salumetsa ja Sooniku duo on hea, Kuusmaa on hea. Nõudlikum publik on küll pahandanud, et miks Sokk peategelane polnud ja Kullamäe nii palju ekraaniaega saab, aga no mängufilmis peab ju ikka draamat olema. 

Kes tahab dokumentaali lisaks:

I poolaeg
II poolaeg

“Kurbuse kolmnurk”

Posted in * by tavainimene on 22/09/2022

Mina olin alati arvanud, et seal kulmude vahel on kurjusekorts. Aga ei, see on hoopis kurbusekolmnurk. Film oli hüsteeriliselt naljakas, piinlik ja mõtlemapanev. Jah, me oleme narridelaeval ja väga paljudel on juba süda paha … Kaptenisillal pole kedagi ning laeva peale mängivad kaarte Ameerika kommunist ja Vene kapitalist. Tsivilisatsiooni habrast koorukest parandavad, pesevad ja poleerivad miljonid nähtamatud virgad pruunid käed, aga kui ratas pöördub, võib igast kääbikust saada Guglunk. Tulla koju ja avastada, et valitsus hoiatab elektri kadumise eest, oli tõeline viies vaatus.