“Vaesekesed”

Filmi esimesed kümme minutit olid üpris rasked — et jälle mingi sürrealistlik mustvalge Frankensteini-värk, tuikuvad zombid ja skalpell läbi silmamuna. Aga tasapisi läks paremaks ja huvitavamaks ja siis ka värviliseks ja lõpuks oli ikka väga hea. Seda võib vaadata kui feministlikku filmi naise emantsipatsioonist. Seda võib vaadata kui metafeministlikku filmi sellest, kuidas mehed mõistavad ja kujutavad naiste emantsipatsiooni. Aga seda võib vaadata kui üldisemalt inimese väljumist “omasüülisest alaealisusest”. Teaduseetika, looja ja loomingu vahekord, ühiskondlik moraal, kaastunne, aktivism — oh, neid teemasid seal ikka on. Hurmavalt üleküllastunudvärvilises aurupungi-maailmas, kus laevade ja majade korstnatest väljuv mürkroosad ja-rohelised suitsud mõjuvad nagu kõigi industriaalajastu ökotsiidide ettekuulutajad.