Künismi täitmine

Uurisin pingsalt näpuga järge vedades varuosade kataloogi ja tellisin muruniiduki bensupaagi korgi ära. Muidugi selgus, et see ikkagi ei sobi. Õõäääööh. Tuleb tellida uus või siis vesta ise puust mingi punn sinna ette. See pagana kork oli lisaks kallis ka. Samuti keerasin untsu tänaseks töölõunaks mõeldud vrapi, mis pidi tulema eriti madalasüsivesikuline. No tuli ka — selline liimjas ja kumjas. (Kes oleks võinud arvata, et ma pärast 10. klassi õigekirja tunnikontrolli sõna “kumjas” veel elus kasutan?)

Maal sain kaubale ühe kohaliku töötu igatöömehega, kes lubas mulle kastpeenrad meisterdada. Et siis saab see asi ka järele proovitud. Mingit suurt aiamajandust ma enam ette ei võta, maru tüütu on iga kevad neid porgandeid keldrist kompostihunnikusse kanda. Nüüd tuleb ju pealegi kaanega komposter soetada. Rebane ilmselt pole rõõmus, ega kõik need teised elurikkuse-elajad, kes meil seal toimetavad, toidujäätmeid tarbivad ja tasapisi küla inimestelt tagasi võtavad. Vundamendi sees elavad nastikud, kaseallee otsas elavad oravad, kaks maja edasi pidid pööningul elama nugised. Minu puukuuri põranda all elab ilmselt tuhkur. Puukuuri sisse on oma kuivkäimla sisse seadnud häbelik tundmatu, kes jätab maha pikki peenikesi musti julki. Kährikud käivad jälle muru üles tuhnimas ja talvel olla mul aias elupuu all ööbinud metskitsed. Kitsed pakkusid kohalikele loodusvaatlejatele palju nalja sügisel, kui nad käärinud õuntest ennast purju sõid ja siis ringi kaperdasid. Pane või rajakaamera üles … kuigi käärinud õunte  mittenõuetekohane käitlemine on ehk tõlgendatav metsloomade ohustamise või koguni väärkohtlemisena? Hmm. 

Metsloomadest rääkides — folkloorihuvilisena on põnev jälgida seda … eee… diskursust “mees või karu”. Põhimõtteliselt üks naine teatas, et kui tal oleks valida, kas sattuda metsas kokku mehe või karuga, siis eelistaks ta karu. Hulk mehi, kes oli puudunud kirjandustunnist, kus käsitleti kõnekujundit nimega hüperbool, kääris käised üles, ning asus esitama arvutusi võrdleva lihasmassi, kihvade suuruse, mõrvade statistika ja muu säärase kohta. See oli kuidagi nii ilmekas — et räägitakse justkui samast asjast ja ometi nii mööda. Noh, mõnda aega saavad naised iga ahistamisjuhtumi puhul kuivalt nentida: üks punkt karu kasuks. Või siis: karu puhul vähemalt ei küsita, mis sul seljas oli ja et äkki sulle ikka natuke meeldis ka. 

Oh jah. Hiljuti sai ühe mis-sul-seljas-oli-juhtumi üle arutletud. Ega me ju ei tea, kas ja mis tegelikult juhtus, aga võtame hüpoteetilise juhtumi hüpoteetiliste tegelastega. Mees kutsub naise välja, flirdib temaga ja üritab käperdada. Naine lükkab mehe  lähenemiskatsed tagasi, aga läheb ikkagi tema poole. Mees üritab veel, naine pole nõus, midagi enamat ei juhtu, minnakse lahku. Vahetatakse ühelt poolt nördinud ja teiselt poolt “saa-juba-üle” sõnumeid. Läheb mõni nädal mööda, aga siis veenab keegi naist, et selline käitumine mehe poolt polnud siiski okei ning tuleb seista õigluse eest ning võimalike tulevaste ohvrite kaitseks. Naine esitab mehe vastu seksuaalse vägivalla süüdistuse. Mees laiutab käsi, et ta ei saa aru, millest jutt. 

Oh. Jah. Ma kardan, et valdav enamik naisi on kogenud seda nõmedat olukorda. Kellegi kahemõttelised naljad ja liigne kehaline kontakt tekitavad sinus ebamugavust, aga sa ei näita seda välja, sest sa ei taha konflikti ega pahandust, sa ei taha saada külge kibestunud frigiidse mõrra silti, sa ei taha olla “kuidas sa aru ei saa, et see oli nali”, sa tahad olla moraalselt nõmedusest üle, sa võib-olla kardad oma julgeoleku pärast või mida iganes. Aga nõme käitumine eskaleerub. Ja ühel hetkel tekib küsimus, et kas nüüd tuleks ikka päriselt vastu hakata. Nagu päriselt päriselt. Ja siis küsib sinu enda internaliseeritud misogüünia enne kõiki netikommentaatoreid: aga miks sa kohe midagi ei teinud? Miks sa kohmetult naeratasid, mitte resoluutselt kõrvakiilu ei andnud? Äkki mingi osa sinust oligi meelitatud? Mis õigust on sul siis nüüd protestida? Miks sa üldse läksid nendega kaasa? Mida sa ette kujutasid? Kui loll sa oled? Tahtsid võrdseid õigusi, eks siis nüüd seisa enda eest ka, nagu võrdne. Hirm ja häbi, need on paragrahvist kõvemad ja kõveramad. Ja siis tekivad oksüümoron-olukorrad: “olin vastu tahtmist nõus”, “andsin järele, et mitte olla ohver”. Mis ma siin oskan öelda. Ainult soovitada netikommentaatoritele, et eks õpetage oma tütreid aegsasti, kuidas niisuguses olukorras käituda. 

*

Hoopistükkis teisel teemal: lugesin Sirbist puhast kulda. Ma siiski olen pessimist. Tehnoloogiainimesed on valmis kirjutanud visiooni ja küllap see ka ellu viiakse. Tehnoloogiainimesed on ju rikkad, seega peab nende visioon olema üks tark visioon. Sotsiaalteadlased piuksuvad midagi nurgast, aga mis va vaeste sitikate piuksumine koa maksab, pooled neist on nagunii sotsialistid ja teine pool sooideoloogid.