“Viies aastaaeg”

La cinquième saison ehk viies aastaaeg — see, mida iial ei tule. Gaia on koha üles ütelnud, mesilased kaovad, lehmad jäävad ahtraks, seemned ei idane ning puud ei lehti. Ameerika filmiversioonis kääriks nüüd  keeruka pereeluga kibestunud autsaider-bioloog käised üles ja asuks maailma päästma; Belgias ei juhtu midagi säärast. Kõik lihtsalt laguneb koost — loodus, ühiskond, kogukond, perekond –, päästa pole midagi, ohverdused on asjatud. Inimesed kaotavad oma inimpalge.

Seda võib vaadata ka kui filmi kommunikatsiooni nurjumisest — inimese ja looduse, indiviidi ja kogukonna, mehe ja naise, ema ja lapse vahel. Võimalik, et ka filmi ja vaataja vahel. Selle seepiatoonides apokalüptilise sürrealismi nautimiseks peab olema õige eelhäälestus. Minu jaoks kippus linateos ajuti ületama piiri kunstipärasuse ja kunstlikkuse vahel (jälle see avangardse keelpillimuusika saatel keerlevate puuvõrade troop), aga ei saa salata, et peaaegu iga eraldi võetud kaader oli lihtsalt täiusliku kompositsiooniga. Nii nagu “Püha Tõnu kiusamine” oli väidetavalt kollaaž filmiajaloo klassikalistest kujunditest — ma arvan, et “Viiendas aastaajas” oli terve galerii jagu klassikalist maalikunsti: Pieter Brueghel, ristiga komistav Kristus, Magritte ja teab, mis kõik veel.

*

Enne filmi palus üks lahke proua mul ära täita PÖFFi tagasisidelehe. Lisaküsimustega jäin täitsa hätta: “millist veinisorti eelistate?” No mida sellele vastata? “Täidlasemaid lõunapoolkera punaveine”? “Soodushinnaga Shiraz”?