“Tädi Julia ja kirjamees”

Ma ikka aiatööde vahele natuke lugesin ka. Hiljutise nobelisti romaan “Tädi Julia ja kirjamees” on selline raamat, mis mulle kunagi kevadtalvel esimesel katsel ennast kuidagi kätte ei andnud (vahel miskipärast juhtub nii, isegi kui tegu pole mingi eriliselt keeruka tekstiga). Esimese lehekülje keskel pidin minema kööki võileiba tegema ja teise lehekülje lõpus tuli hirmus unerammestus peale. Aga nüüd võtsin ja — naksti! — lugesin läbi suure lustiga.

Jah, see on jälle üks toreda konstruktsiooniga lugu. Nagu jutupliiatsi-onu joonistus, mis algab kuskilt lehe servast arusaamatu konksuna ja kasvab siis järk-järgult, kuni kõik tunnevad ära: ahaa, tädi! ahaa, kirjamees! (Vastupidiseks näiteks on minu puhkuselektüüri teine tükk, Neil Gaimani “Ameerika jumalad”. Idee on väga tore ja Gaiman jutustab hästi, aga faabula jääb kuidagi lahjaks ja kõveraks, lõpplahendus ei saabu oidipusliku vältimatusena, paljastades kõiki algusest peale antud oomeneid, vaid on kuidagi kokku pusitud teisejärgulise kõrvaltegelase kaudu.)

Mulle meeldis, et sai lugeda mitme nurga alt — (pool)autobiograafilist nukkerkoomilist armastuslugu, pööraselt lopsakate nihestatult seebiooperlike seikluste ja anekdootide kogumikku, aga miks mitte ka väikestviisi mõistulugu sellest, kuidas looming hakkab loojast sõltumatut elu elama ja tõstab tema vastu mässu.

Jaah, mis viga kirjutada rahvusvahelist menuromaani 1950ndate Peruust, kus valitses selline etniline, klassiline ja kultuuriline kirevus. Kirjaoskamatud paljasjalgsed mägilased, neegritest laevajänesed, raskestiäraostetavad külavanemad, siniverelised nunnad, härjavõitlejad, libud, vuntsikestega näitlejannad ja nõnda edasi. Meie tänapäeva kirjanikud, vaesekesed, on üles kasvanud ikka masendavalt homogeenses keskkonnas. No ei ole võimalik siin midagi suure pintsli ja paksude värvidega hoogsalt maalida, peab nikerdama vaoshoitud halltoonide ja vaevuaimatavate detailidega. Härjavõitleja on igale eurooplasele arusaadav tegelane; eks katsu kolhoosiesimehest (lai laup, kotkanina, läbitungiv pilk — ausameelsus ja headus ise) sama edukalt kirjutada.