Raud kui tervis, tervis kui raud
Programm “Kappkellast liivakellaks” on mitu aastat pausil olnud, nüüd võtan uuesti hoogu. Avastasin, et meil on maal jõusaal, minu majast umbes saja meetri kaugusel, neljal õhtul nädalas avatud, enamasti täiesti inimtühi ja täitsa tasuta. Ja vähemasti minu võhikliku pilgu jaoks ka küllalt korraliku sisseseadega.
Esimene kord pidin üle läve astumiseks kõvasti ennast ületama. Mina kasvasin üles ajal, mil tüdrukud tegid aeroobikat ja poisid mängisid korvpalli. Jõusaale kui niisuguseid polnud olemaski. Mingil hetkel nad tekkisid ja siis käisid neis õlitatud švartsnegerid, kes manustasid kahtlasi aineid. Jajaa, ma saan aru, et ajad on muutunud. Rühmatreeningute asemele tulevad masinatreeningud, nii nagu masinad igal pool kuluka ja ebakindla inimtööjõu välja vahetavad. Aga ikkagi tundub see kuidagi nii … maskuliinne. Kolksuv raud ja suured higised mehed. Plusspoolel on see, et lähed siis, kui saad, ja teed täpselt omas tempos. Maal oli eriti hea rahulik üksi pusserdada, keegi ei pööritanud silmi, kui ma pärast viit minutit stepperilt tudisevate jalgadega maha tuikusin või kolmekilost hantlit tõstsin.
Nüüd ma nuputan, kus võiks Tartu linnas olla see koht, kus ma kellelegi jalgu ei jää. Viiekümnesed naised on üldiselt nähtamatud küll, aga see nähtamatus võib ikkagi osutuda valikuliseks. Äkki ma eksin rämedalt mingi jõuksietiketi vastu? Rikun kellelgi ära olümpiaettevalmistuse? Viiskümmend-pluss olemise pluss võiks ju olla see, et niisugust napakat pabistamist enam ei ole? Hah.
Vaatasin, et lisaks jõusaalidele-spordiklubidele pakutakse lihasetreeninguid ka tervisekeskustes. No otse imelised valikud on. Näiteks riputatakse klient/patsient kummilintide abil lakke ja siis ta peab igasugustel kavalatel viisidel kõiki lihasgruppe kasutades gravitatsioonist võitu saama. Koht ja kellaajad mulle iseenesest sobiksid … aga et lintidega lakke … mnjaa. Ma loodan, et seal kehtib väga range “filmivad seadmed jäävad kappi” poliitika? Ja kui suurt raskust see lint ikkagi kannatab? Ei tahaks mingiks inimragulkaks osutuda.
Igatahes ostsin Eedeni keskuse Rademari outletist endale mustad pluss-suuruses retuusid ja jätsin väga napilt ostmata alpikanniroosa särgi. Särk oli samas tõesti soodsa hinnaga (ei, ma ei saa sealt midagi tasuta) … hmm … aga pluss-suuruses alpikann … ühesõnaga, neid barjääre, mida endas ületada, jätkub küll ja küll. Eks ma jagan muljeid, kui neid tekib.
tavainimene 
Kas pluss-suurus on – ei ole kõik, millel X Li ees?
Siis olen ka mina (vähemalt osade suurusepanijate meelest) pluss-suurus.
Kukub, ei kuku nii välja.
See raud nendes jõusaalides ei ole tegelikult vajalik. Kalisteenika on nii jõutrenni kui liivakella-formaadi saamiseks täiesti piisav. Kükk, kätekõverdus, pikk väljaaste, istesse tõus ja nii tund aega järjest – ongi kõik.
Pluss-suurus on ilmselt sotsiaalne konstruktsioon ja New Yorgi moelavade pluss ei ole päris sama, mis tavasurelikel, aga ma pakuks töödefinitsiooniks, et pluss-suuruses on need, kelle nägemine spordiajakirja esikaanel paneb konservatiivsed mehed vihast sisisema. Kuigi võiks ju oletada, et mis saab olla veel konservatiivsem kui Vestonice Venus, eks ole?
Kaur, jah, kahtlemata igasugused spordiklubid-jõusaalid on kunstikult tekitatud nõudlus. Ajakirjas Nõukogude Naine ilmus kunagi intervjuu kellegi sotsialistliku filmidiivaga, kes kinnitas, et enda vormis hoidmiseks pole vaja rohkem kui tool ja kehapikkuse jagu ruumi. Ma ise mõtlen, et tooli võib ka ära jätta. Aga toda lugu lugedes kujutasin elavalt ette, kuidas nõukogude naised ohkavad, hammustavad barankat ja keeravad järgmise lehekülje.
Iseseisvalt kalisteenikat jms tehes tuleb vist küll silmas pidada, et teed harjutusi õigesti — no et kõhulihastele istessetõuse tehes on jalad põlvest veidi kõverdatud, lõug ei lähe rinnale, vaid pilk on otse üles suunatud ja kukla taga sõrmseongus olevate käte küünarvarred jäävad maapinnaga paralleelseks vms. Aga eks seda tarkust saaks ka täiesti tasuta raamatukogust. Ja lõpuks, tavainimene ei suuda ealeski nii palju treenida, et valede asenditega endale kuidagi kahju teha. Peaasi, et liigud.
Aga nojah. Võib-olla energiakriis toobki lõpuks mõistuse koju. Et mis me neid spordisaale kütame, kui metsarajad ja oma keharaskus on tasuta käes.
Ma ei mõelnud tegelikult, et peaks kodus võimlema hakkama. Keskkond loeb. Lihtsalt seda, et masinad on vaid kuliss.
Enesevigastamine… on kergem kui me arvame.
Aga sellesse mõistusesse ma ei usu. Ilusa ilmaga on myfitnessi saalid täis lindi peal jooksvaid inimesi. Lisaks on inimestel, eriti daamidel mingi himu oma liikumisvajadust rahuldada suure grupiga kinnises ruumis korraga. Toosama “tüdrukud aeroobikat”. Mulle on see absoluutselt mõistetamatu, aga ilmselt annab grupitrenn mingi oma-karja-tunde ja ju seda on siis inimestele vaja. Sparta jt klubide äri läheb igatahes hästi.
Mu enda arvamus on tegelikult, et minu vanuses ei peaks kulutama nappi hauaeelset aega enam millegi treenimisele, vaid et peaks tegema neid tegevusi, mis päriselt endale meeldivad :) ja tegema seda koos nende inimestega, kes on toredad.
Kaur, “napp hauaeelne aeg tuleb mõnusalt sisustada” – +1.
+1 minu poolt ka.
Samuti sellele: “Enesevigastamine… on kergem kui me arvame.” Ma hakkasin praegu mõtlema, kui palju mul on viimase paarikümne aasta sees olnud aega, kus ühtegi vigastust ei ole.
Suvel oli ilusa ilmaga lihtsalt sitta kanti palav ja Gymis oli konditsioneer.
Nüüd ma ei ole tükk aega jõuksi saanud, sest leheriisumine on ise kena trenn ja ilmad on õues müttamiseks ideaalsed ja enne ma olin haige ka ja ei julgenud. Aga oleks vaja meelde tuletada küll.
Rauast on abi. Raud distsiplineerib nimelt. Masinate peal on palju keerulisem midagi valesti teha (kui sa neid skeeme ikka ka vaatad) kui ilma masinateta. Masin kohustab – teed oma kolm kümnelist setti ära või muidu! Masina peal ei saa molutama jääda. Muide, need pole ju tegelikult masinad – kus on mootor? – vaid seadeldised.
Masina sõna on antiikajast ja eelneb mistahes mootoritele. Ka kang või ratas on masinad.
Äkki on asi selles, et siseruumides on peeglid? Siis näed kohe silmaga, et ikkagi teed trenniteed, boonusena võid ennast lõputult ning süümepiinadeta imetleda.
Metsa all joostes jääb see kõik ära.
[…] Tavainimese blogist tema mõtisklusi seoses jõusaalis käimisega ja see kõnetas. Suur kommenteerija ma pole teiste […]
Hästi kirjutatud minu arust.
Kehtib ka teistes keskondades – kas mängid keeglit või piljardit – inimesed on seal iseenda pärast ja väljaspool su oma seltskonda ei vahi ega arvusta sind keegi.
Jah, noh, ega ma oma poolteatraalse põdemise pärast lausa tegemata midagi ei jäta. Kuigi teadmine “paljud inimesed käivad jõusaalis lantimas” kahtlemata tõstis mu ärevusnivood. Ei taha ju olla naeruväärne … tuleb selle kallal veel töötada. Võib-olla enda ebamugavatesse olukordadesse (jõusaal) panemine ongi osa programmist. Vaimujõutrenn. Minu peamised mured on siiski tehnilist laadi — kas siin on elav järjekord? Ega ma midagi kellelegi varba peale ei kukuta? Jms.
“väljaspool su oma seltskonda ei vahi ega arvusta sind keegi.”
nu ma ei tea, mul on elu jooksul ikka rohkem kui üks kord olnud, kus otse tänaval kommenteeritakse. Nii hästi kui halvasti, selle vahega, et hästi ütlevad enamasti purjus inimesed, aga halvasti öeldakse ka kainelt.
Ollen reeglina nii jõusaalis kui rühmatrennides “suurim tüdruk” aga mingit passimist ega jõllitamist täheldanud pole. Masinad ja lindid ja igasugu muud seadmed kannatavad nii mind kui sind. Eriti kui arvestada, et tõsine lihasmägi kaalub tõenäoliselt rohkem kui “pluss-suuruses” naisterahvas.
Mina hakkasin jõusaalis kõigepealt käima ringtreeningus. Hea mugav, treener näitab konkreetsed harjutused ette ja muudkui vuhi järgi teha. Ja koormust/tempot saab ise kontrollida. Siis tekkis soov omaette toimetada ning võtsin personaaltrenni ja lasin teha individuaalse trennikava. Mitte miskit hardcore peent (ülakeha päev, jalapäev, tuharapäev jne) vaid üldfüüsilise. Lisaks sain näpunäiteid, et kuidas täpselt miski käib ja mille järgi koormust tõsta jne. Ma selline “hullul on hullu jõud” seltsi esindaja ja täitsa oma peaga toimetades võin endale viga teha :D
Trenni saab teha ka nii, et jooksed iga päev jõusaali ukseni ja siis mõtled ümber ja tagasi, aga iga päevpeab seda tegema ja nii kaua, kui uksest sisse mahud.
Roosa soodukaga särgi ostmata jätmine oli suur viga. Suur. Kus poes see oli, ma ostan ise ära?
Veel hullem, ma ostan selle ära ja õmblen talle TASKU külge! Siis te alles kõik näete!
Kas see kattis tagumikku? Kui jah, siis eriti. Mulle ei meeldi, kui mingeid liigutusi tehes särk naba pealt minema jookseb.
Ise soovitaksin Gym-i, kus on lausa seinal kiri, et see ei ole sotsiaalklubi vaid koht igale kehale. Eriti hommikusel ajal kohtab seal ka ebastandartse figuuriga inimesi või siis ei kohta eriti üldse inimesi.
Soojalt soovitan palgata üheks korraks personaaltreener, kes aitaks treeningkava koostada. Hiljem saad seda treeningkava märkmikust/nutitelefonist/paberilt maha vaadata ja kõik ümbritsevad saavad aru, et sul on juba PLAAN. Inimene plaaniga on inimene oma õigel kohal.
Teisalt on alati lubatud küsida, kui sa mõnda seadeldist kasutada ei oska. “Vabandage, kuidas ma seda…” Kõik seletavad lahkesti.
Üks jõusaalietiketi punkt on see, et seadeldisi (masinaid) ei tohi ilmaasjata (sotsiaalmeedia rullimiseks) kinni hoida. Samas siiski ei eelda keegi, et kui sa oma kolme kümnelist setti teed, pead puhkepauside ajaks tingimata kohe masina vabastama. Vähemalt Gymis sellst asja ei eeldata. Masin on vaba siis, kui eelmine kasutaja selle ära puhastab ja eemaldub (või kui seal tükk aega kedagi ei ole) Puhastada võib nii enne kui pärast. Ja raskused tuleb tagasi panna sinna, kust võtsid. Muid reegleid väga ei olegi.
…Gymil on ainult see viga, et seal on aastane leping.
Aitäh, sellest oli abi.
Mis veel – Gymis on vilets kraanivesi, võta kodunt oma veepudel kaasa. Võib muidugi ka kohapealt nännimasinast mingi isotoonilise joogi ja värki osta. Gymis peab olema oma lukk kapile ette panna, mina ostsin selle ka kohapealt nännimasinast., aga et ma oma kapi ikka üles leiaksin, värvisin küünelakiga kirjuks. Kui sul on hea numbrimälu, jääb vast kapinumber meelde. Gymi lukk on mehhaaniliselt keeratava koodiga, kui see ei meeldi, võib mujalt teistsuguse luku hankida ja kaasa võtta.
Teistes jõusaalides võib kõik olla teisiti, aga veekvaliteeti ma ei usaldaks seal ka.
Pluss mina kuulan jõusaalis podcaste, niimoodi saan kaks kärbest ühe hoobiga ja pole seda tunnetki, et aeg oleks kuidagi raisku läinud. Pluss jõusaalis/võimlas/trennis käimine on aeg iseendale. Ja seda aega peab ka olema. Ei pea kogu aeg hirmus tubli ja kasulik olema.
veekvaliteet oleneb küllap asukohast. Tartus on mingid tsoonid, kus on kehvem vesi, ja mingid, kus on parem, aga ma pole suutnud neid veel täpselt kaardistada. Üks kehva veega tsoon on Struve-Õpetaja tänava kandis, seal olen kahes eri asutuses halba kraanivett saanud. Aga hea veega vööndeid on Tartus õnnesks rohkem kui halvaga.
Ma päris 50+ veel pole, aga pluss-suurus ja muud parameetrid on kenasti täidetud, nii et jõusaali ma pole julgenud minna, kardan neid masinaid ka omajagu ja jooksulindil hakkab mul pealegi pea hirmsasti ringi käima :). Sestap võtsin sel sügisel julguse kokku ja läksin hoopis ujumistrenni. Hoopis teine tera – absoluutselt sobilik sport keskealistele ülekaalulistele prouadele :D. Praeguseks olemegi käima jäänud kolme kõigile parameetritele vastava prouaga ja lihtsalt hirmus tore on. Areng on ka silmaga nähtav, ma olen juba peaaegu valmis uskuma, et õpin enne 50. juublit veel peakatki hüppama. Raske on muidugi ka, sest ilmselgelt on mulle mingid tarvilikud lihased juba sündides kaasa panemata jäänud ja pikalt pealt 40sena esimest korda elus trenni minna on ka …. eee …. huvitav, aga ikkagi – peamiselt on tore!
Ma Ritsiku klubis omast arust veel reklaamisin ka täiskasvanute ujumist, või jah? Peakat hüpata ma vist ei taha küll, mul üks peaga vastu kivi põrkamise selgroomurd juba on :)
Aga jah – spordialu või tegevusi, millega ka täiesti täiskasvanuna ja plussina tegeleda, on tuhat tükki ja igaüks leidku oma :)
Tartus on olemas välitreeningualad, ei pea kellelegi maksma, värske õhk pealekauba. Samuti korraldatakse mõned korrad aastas tasuta välitreeninguid (https://tartu.ee/et/uudised/huvilisi-oodatakse-valitreeningutele-25-04-2022), seal võib näpunäiteid saada.
Isiklikult ei vastandu jõusaalile, aga olen Kauri paadis, eelistan teha tegevusi, mis ühtaegu annavad mingi praktilise tulemi ja ka koormuse. Lindil lippamised ja kangi kangutamised, isegi kätekõverdused on mu jaoks hirmus nürid, koroonaperioodil see jõusaalihädakisa oli täiesti arusaamatu probleem. Märksa mõnusam on sae, kirve või labidaga vehkida, puid, pinnast ja lund ühest kohast teise liigutada. Hirmsasti tahaks, et oleks endal süstemaatilist trennisoont, aga no ei suuda.
sama partei. Mu lemmikjõusaal on rohu niitmine (vikat annab ühtmoodi koormuse, pika varrega käärid hoopis teistsuguse).
Grupiga treenides on lihtsalt distsipliin paigas. Kui maksad nt paar kuud ette ja osades oli vanasti lausa leping kohustuslik, siis pead ka kohale end vedama. Ma käisin bailatinos niiviisi. Ise ei viitsiks üks iiialgi, aga seal tuli iga kord enne trenni kinnitada või põhjendada, miks sa ei tule. Makstud oli ja tuli minna, kava õppimine lisaks, sest muidu ei saanud järgmisel korral essugi aru ja jäid maha. Ehk osadel on vaja distsipliini. Üksi metsajooksu tehes saab ju alati viilida, mitte minna, teha omale selgeks, et oled tõbine jne.
Vähealt minu minevikus olid sellised motivaatorid. Nüüd ma vaid jalutan koeraga või tassin teda süles :D Rattaelu elasin ka paar aastat, aga siis oli meil endos “töögrupp” ja tõsine võistlus, ei saanud lihtsalt õhtut vahele jätta, teised läksid liiga ette. Auhindadeks pani tööandja väga kvaliteetsed trenniriided ja nende saamiseks tuli pingutada :) 3 aastat vist oli meil see ja tegelikult kõigile meeldis. Orgunnija aga lahkus ja nüüd neid enam ei korraldata.
Inimeseloom vajab präänikut noh!
kusjuures mul oleks vist vastupidi – “maksin juba ära, treener saab nüüd palka olenemata minu tulemisest”.
Jaa, distsiplineerivat raamistikku on vaja, muidu läheb nii, et “küll saab” ja “võib-olla homme”. Füüsiline töö trennina on hea, aga seda võib olla keeruline parajalt doseerida — et aasta ringi kühveldad-kärutad kaks korda nädalas tund korraga. Vabas õhus jooksmine on ka kindlasti mitmes mõttes toredam kui spordiklubi lindil, aga lindi eelis on see, et igal hetkel saad maha astuda. Muidu läheb nagu selles anekdoodis, et ujusin peaaegu üle järve, aga siis sai jaks otsa ja ujusin oma kaldale tagasi. Ja lindil ei pea muretsema liikluse, koerte, libedate puulehtede jms pärast. Taskuhääling võiks olla hea mõte, aga minul kahjuks ei õnnestu samaaegselt süvenenult ja kaasa mõeldes kuulamine ning kudumisest aktiivsem füüsiline tegevus.
Aga üldiselt — tehtud. Käisin mõistliku hinnaklassiga munitsipaalspordihoones ja lasin personaaltreeneril ennast poolteist tundi juhendada. Ei olnudki kuidagi imelik ega hirmus, treener oli väga toetav, ülejäänud seltskond oli väga erinevas vanuses ja vormis alates klassikalisest instatšiki tüübist ja lõpetades taastusravil liikumispuudelise seenioriga. Rahvast oli algul vähe, õhtu edenedes tuli juurde, aga lausa trügimiseks ühegi masina juures ei läinud. Veepudelit mul polnud, aga puudust ka ei tundnud. Kapivõtme jaoks oleks vaja taskut või kaelapaela ja duširuumi libeda põranda jaoks oleks vaja plätusid. No näis, kauaks mul indu jätkub.
Mul ka alguses janu ei tulnud kohe, aga ühel hetkel avastasin, et ostan pärast trennis kõrvalasuvast poest pudeliveesid. Et asi mulle endale sündsam tunduks, võtsin neid vitaminerali tooteid – “ikka parem kui paljas vesi”. Edasi järgnes oma joogipudeli kaasavõtmine ja Gymi kraanist täitmine, jne.
Pmst muidugi on süsivesikute aeroobsel ehk täielikul lagundamisel tulemuseks süsihappegaas ja vesi, aga…
See pluss-suurus kui sotsiaalne konstruktsioon on naljakas asi. Päris elus ma tean küll, mis minu arust paks on, aga avastasin just oma harimatuses, et meedias ei saa enam arugi. Näiteks vaatan seda uut lohesarja (House of the Dragon), kus on vastamisi siis Alicent ja Rhaenyra. Alguses mängivad noored näitlejannad teismelisi versioone ja siis tiba vanemad täiskasvanuid. Ja ma sain eile või üleeile teada, et üheks põhjuseks, miks Rhaenyra Alicenti vihkab, on raamatus muuhulgas mainitud seda, et Alicent säilitas ka pärast mitmeid sünnitusi saleda figuuri, aga Rhaenyra läks paksuks. Nojah, kui selle pilguga vaadata, siis Rhaenyra on tõesti suurem, aga … Just nimelt suurem – laiaõlgsem, laiema puusaga jne. Mitte ühtki volti ei paista mitte kuskilt, mitte midagi, mille alusel öelda, et see on nüüd paks, kelle keha suhtes rasedus lahke pole olnud. Ehk siis selgub, et ma ei tunne paksu isegi siis ära, kui see mulle teleekraanilt otse näkku surutakse.
Kas päriselt naised _vihkavad_ üksteist kehakuju pärast?
Kadedus oleks arusaadav ja normaalne, aga ma vihkamise tunnet sellel põhjusel ei suuda ette kujutada. (Ja see on ka põhjus, miks minu jaoks GoT kui raamat ja ilmselt ka kui film ja üldse enamik ilukirjandust minu jaoks vastuvõetamatu on – ma EI USU tegelaste tundeid, käitumist, mõtlemist ega iseloomu, ja seeläbi on kogu teos minu jaoks maha kantud.)
Oi-oi, volte ei saa ekraanil näidata, see oleks “ebatervislike eluviiside normaliseerimine” vms ja lohesarjade fánkonna enamus saaks mingit sorti ataki. Vt ka naistegelased videomängudes jms.
Tavainimene, huvitav muidugi, kuidas need voldid ainult naiste seljas kohutavad on, pakse mehi on küll ja veel. :D
Kaur, vihkamiseks on neil sada muud põhjust ka, see lihtsalt väike lisadetail nö.
Noh, see male gaze. Naine peab olema ilus, mees peab olema tugev ja rikas. Naisi tuleb häbistada, kui nad ei pinguta, et meeste silma rõõmustada.
See “vihkamise”-küsimus.
Ma üldse ei mõelnud sellele, aga vanasti-vanasti-vanasti mul oli sellesuunalisi emotsioone küll. Mitte otseselt vihkamine, aga: “kui mul oleks selline keha, issand, kuidas ma selle tööle paneks – ja tema kannab SELLISEID riideid, käib SELLISENA ringi. Ta peab ikka rämerumal olema!!!”
Ja ma põlgasin päris kõvasti just neid, kel oli väga ajakirjapildi-taoline keha. Neid, kes nägid välja nagu normaalsed tüdrukud, aga kandsid beibe-kamuflaazh-rõivaid, vaatasin pigem kaastundega:
“Tahaksite siuksed olla ja annate parima sellega, mis teil on – no inimene peab vähemalt püüdma selle poole, mida ta tahab! Tublid!”
Ent millegipärast see sallivus ei laienenud neile, kes eesmärgil kohal =)
Iilusaid ilusaid oli ka, neid, keda hardalt imetlesin. Aga mhmh, kui oli keha, mida ma kadestasin, aga seda kasutati valesti, olin otseselt tige.
Selgitus: eiei, kammaan =) See olin ju _mina_, kes mõtles. Mitte kartulikotitaolised hilbud ei häirinud mind, vaid 90-date lõpu-2000-alguse beibevärk oli ärrituse põhjuseks. Kartulikott oleks väga rahuldav olnud – ilusa inimese seljas on kõik ilus ja see või too hirvesilm-vibukaar oleks täiega välja kandnud. Aga kui sul on imeline keha ja kõik, mis sa sellega teed, on panna jalga liibuvad teksad, selga liibuv must sviiiter, sõrmedele installeerid kunstküüned, väike tagasihoidlik hõbekett ja värvitud poolpikad juuksed …
Lihtsalt raiskamine.
Ma nuputasin, kas ma vihkan kedagi. Jah. Aga neid inimesi on hirmus vähe ja ma ei ole nendega aastaid suhelnud, sest miks ma ometi peaks. Ma ei kujuta ette “sada põhjust kedagi vihata”. Ammugi, et miks peaks hoidma suhteid ebameeldivate inimestega.
Sama mu tuttavatega – ma ei usu, et nad kedagi vihkaks või siis igapäevaselt kellegagi “vastasseisus” oleks. Raamatut neist ei saaks. Ehkki nad võivad olla väga huvitavad, edukad vms inimesed – aga nende suhted ei ole dramaatilised, põnevad ega konfliktsed.
Seepärast ma vist tõesti (naiste-) kirjandust ei mõista ka. Kõik käituvad seal kuidagi ebamõistlikult.
Fantasy fännid nutaksid kibedaid pisaraid, lugedes, et sa GRRRR Martini teoseid naistekateks nimetad. :D Aga vihkamine on ilmselt neil seal ka liiga tugev sõna, pigem ei salli teineteist + kõik arvavad, et just nemad väärivad trooni jne. Mul on küll mõni inimene, keda ma kohe üldse ei salli, kuigi vihkamiseks seda ei nimetaks.
Ma nüüd mõtlesin tükk aega, MIDA ma siis naistekaks nimetan… Ja lugesin Martini saaga arvustusi. Seal leitakse ikka täiesti teisi asju kui mina välja lugeda oskasin :) No näiteks, et kõik Martini naised on agentsed, erinevalt tavalistest fantasytest, kus nad on lihtsalt kepi objektid või meeste jaoks võimu näitamise aksessuaarid.
Nojah, a kas te siis arvate, et see song-of-ice-and-fire EI ole naistekas? Suhted ja võim ja seks, mingis liba-keskaja soustis? Mis teeb selle MITTE naistekaks? Et vahepeal tapetakse ja on kollide ja lahingute kirjeldused ja üldse sihuke militaristlik ja opseci värk ka lisaks?
a mis teemad on su arust siis mittenaistekates? null suhet, null võimu, null seksi, aga mis siis on?
Spekuleerin Kauri eest — üksik kangelane silmitsi loodusjõududega?
Ma kirjanduse asjus mõistsin, et nimetan naistekateks kõike, mis mulle ei meeldi. Hea lihtne, eks!
Aga spordi ja kehapositiivsuse lainele naastes ootan tavainimeselt kah sihukest videot nagu:
https://www.facebook.com/reel/446100504300317/
seksist!
No ma ju ütlesin, et pani mõtlema, peeglisse vaatama ja ennast kriitiliselt hindama. A nii on jah. :(
Mina näen selle lingi all videos tüdrukut, kes ehitab dekonstrueeritud munakarpidest tugitooli :)
Tõesti?? Peaks olema üks tore tantsunumber hoopis?
mina näen ka tantsijat.
VÄGA painduvat ja energilist.
Juba 5 minutit proovin pingsalt meenutada, kust ometi on see postituse pealkirjaks olev lause pärit. Tean, et raamatust ja et see konkreetne tegelane rääkiski nii, aga mis raamat ja mis tegelane – no ei tule meelde…
Jeerum, ma hakkan nüüd ise ka kõhklema, kas see oli Rannapi “Võimlarott” või Tiksi “Korvpalliromaan”.
Aga teksad ja must sviiter tundub täiega mõistlik kontorikamuflaaž, mu enda tavaline tööriietus on ka umbes selline. Tõsi, kunstküünte ja juuste värvimisega ei viitsi ma mässata ja ehteid kannan eriti pidulikel puhkudel. Teksade ja musta sviitri kombot on ka lihtne alla või üles tuunida — lisa tanksaapad ja villane pontšo või peenem bleiser ja kontsakingad. Kui aus olla, siis ma oleks peaaegu nähvanud midagi sellist, et “rämerumal on pidada rämerumalaks inimesi, kellel on lihtsalt sinu omadest erinevad väärtused ja eesmärgid elus”. Aga. Valgustumine tabas mind eile Grossi poes, kui mu järel seisis kassasabas meeskodanik, kellel sõna otseses mõttes pool tagumikku pükstest välja ulatus. Pööritasin mõttes silmi, et Walmart people, aga siis taipasin, et erinevad väärtused ja eesmärgid elus.
Võimlarott.
Sest “Korvpalliromaani” ma pole lugenud.
Ja ma olin tollal peaaegu laps. No mis loom see peaaegu kahekümnene muud on?
Enam ei vaata ühtegi riietust halvasti. Tõesti, ühtegi. Ka mees poole palja tagumikuga ei koti, kerge kulmukergituse vbla pälviks. Aga tollal ma otsisin enda moodi inimesi ja olin isiklikult haavunud nende pihta, kes afisheerisid oma kuulumist teistuguste inimeste sekka. “Beibekultuur” oli tollal minu jaoks asi, millest mõelda ja õnnetu olla, et see olemas on.