tavainimene

Ma saan aru, aga

Posted in * by tavainimene on 25/11/2019

Prominentne haridustegelane kurtis lehes, et lasteaial või koolil ei ole laste ja perekondade korrale kutsumiseks muid võimalusi kui veenmine. Noh, Tallinna linn on ju teinud valitsusele ettepaneku anda munitsipaalpolitseile vahetu sunni ja erimeetmete rakendamise õigus — nüüd tuleks lihtsalt kiiresti õpetajatele korrakaitseametniku staatus anda ja olemegi sammu lahendusele lähemal. Kui lapsevanem väga plõksib, saab taserit maitsta.

Aga tõsiselt.

“Õpetajate jõustamiseks tuleks neile anda seaduslik õigus õpilastega seonduvates küsimustes koos tugispetsialistide, õppeasutuse juhtkonna ja koolivälise nõustamismeeskonnaga otsuseid vastu võtta.”

Et siis seltskond isikuid saab õiguse näiteks laps perest eraldada ja eriinternaatkooli saata. Kas see seltsimehelik kohus langetab otsuseid ühehäälsuse või häälteenamuse põhimõttel? Kuidas toimub sinna liikmete valimine või määramine? Kes kontrollib hääletuse õiguspärasust? Mul on nii palju küsimusi.

“Samas näitab praktika, et paljud vanemad ei soovi, et eripedagoog, logopeed või psühholoog tema last arendaks.”

Ma siiski kahtlustan, et praegu on rohkem neid vanemaid, kes väga sooviksid oma lapsele logopeedi või psühholoogi abi, aga spetsialisti pole kuskilt võtta? Teeks alustuseks selle asja korda?

23 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. Kaur said, on 26/11/2019 at 11:31

    Ju juhtub mõlemat.
    Mitte et vahet oleks.

    Sest edasi saab nii, et sots- ja haridusmin teevad ühise töögrupi, mis probleemi ja lahendusi analüüsima asub. 2020. aastal kirjutatakse valmis ülesanne, 2021 küsitakse Euroopa käest raha, 2022 tellitakse uuringud ja analüüsid, 2023 valmib raport, 2024 otsustatakse siis ühe või teise lahenduse kasuks. Selleks ajaks on poliitiline tahe asja lahendada ammu otsas, lahenduste jaoks eelarvet ega inimesi ei anta. Ja sinna kõik ka jääb.

    • mustkaaren said, on 26/11/2019 at 15:51

      Puudega lapse vanemana teatan, et meil praegu valitsev olukord, kus raske ja sygava puudega lapsed saavad näpuotsaga rehateenuseid, kerge puudega laste vanemad peavad nende saamiseks aga igavese aja ootama või kõvasti rahakotti kergendama. Selleni jõudmine võttis Eestil aega laias laastus 20 aastat, sest nsvl ajal oli mistahes terviserike ja puue suur häbiasi, “neil on hull perekonnas, kõik nad ongi sändsed, hoidke eemale”
      Agressiivsete laste suur hulk koolides ei tule niivõrd neurotyypsete laste kasvatamata jätmisest, kuivõrd sellest, et nn meie ajal suht jõhkra vägivalla abil enm-vähem manipuleeritavateks kasvatatud hyperaktiivsed, autismispektri jt lapsed on enamasti vaat nendesamade “kasvatatud” vanemate lapsed, vanemad karistusehirmus oma lapsi samamoodi ei “kasvata”, aga teisiti ei taha ega oska. Need lapsed ei saa enne MITTE KUSKILT mingit ravi ega abi, kui on kellelegi käe kylge pannud. Aga siis on juba hilja, sest lapse iseloomu põhijooni saab arvestatavalt kujundada ainult koolieelikueas. Hilisem on ainult kosmeetika…
      Ma olen väga mitu põlve autistide, aspergerite, depressiivikute jms eelviimane esindaja, ja tiheda lastekollektiivides tolknejana näinud ilmselt tuhandeid lapsi. Kuna meil on kriitiline mass neid, kelle arvates lasteaed ja kool peavad nende lapsi kasvatama, ja “ega minu laps hull ega loll ei ole”, samasugune suhtumine tundub valitsevat mistahes poliitikute seltskonnas, niikaua ei saa vahendeid juurde ei haridus ega lastele mõeldud meditsiiniharud. Lapsed ju ei vali ja nende vanematel pole aega Toompeale piketeerima sõita.

  2. Mirjam said, on 26/11/2019 at 13:06

    Viimasele punktile kommentaariks: tundub ju kõrvalt vaadates ebaloogiline, aga minu tuttavate õpetajate-eripedagoogide-logopeedide jutust on jäänud mulje, et vanemate eitav suhtumine probleemi (“minu laps on täiesti normaalne!”) ei ole tõesti hirmus haruldane — samas kui lapsel on tegelikult tunnis raske ja ta tunneb, et ei saa hakkama, kujundab vastavad hoiakud ja enesekuvandi, kaotab koolirõõmu jnejne. Vanemad hakkavad probleemi tunnistama siis, kui laps saab suuremaks ja hakkab koolist poppi tegema, aga siis on jamad juba kuhjunud.
    Aga esineb ka varianti “tehke mu laps nüüd korda”.
    Ja muidugi on õnneks ka palju vanemaid, kes tegutsevad lapse parimates huvides ja teevad igati kooliga koostööd jne.
    Ja igal juhul oleks muidugi tugispetsialiste ja nende rahastust kõvasti rohkem vaja.

    Ja siis… ma ei tea, kas te olete kõrvalt näinud perekonda, kus vanem ilmselgelt kahjustab last (nt pärandab täiesti refleksioonivõimetult oma kiindumushäiret ja sa näed, mida see lapse vaimse tervisega teeb), aga mitte nii hullusti, et oleks alust vanemlikud õigused ära võtta, sest vanemast lahutamine oleks kindlasti veel hullem trauma. Ja kuidas on vanemat veenda, et ta peaks lapsega pereteraapias käima vms. Ja kuidas nad ikka sinna ei jõua (ja ei saa isegi vanemat süüdistada, sest need abikeskused on kuskil linnaservas ja vanem töötab kahel töökohal…). See võib ikka väga suurt ahastust tekitada, st ma saan aru, kuidas need mõtted sunnimehhanismidest võivad pähe tulla. Mis ei tähenda, et ma peaksin mingeid sunnimehhanisme õigeks, ega nende mõtete heietamist avalikkuses prominentsete haridustegelaste poolt.
    See leppimine, et keegi peale lapse ema ei saa võtta lapse ema rolli (olukorras, kus lapsel ON vanemlike õigustega ema, st ma ei räägi lapsendamisest), st sa ei saa teha lapse elu kõige suuremat murekohta kuidagi väljastpoolt “korda”, on vahel raske. Noh, saabki pakkuda seda abi, mis on, ja loota, et see võetakse vastu ja et sellel on mingi mõju, ja mõelda, et lapsed on õnneks enamasti hästi säilenõtked ja.

    • Morgie said, on 26/11/2019 at 13:36

      Kooliga saab koostööd teha siis, kui kool on koostööks valmis ja võimeline pakkuma omapoolseid lahendusi, aga kui kooli psühholoog ütleb omavahel olles, et selles koolis väikeklassi mingil juhul ei avata, kuna haridusamet ei eralda selleks vahendeid, siis ee… Mida see lapsevanem peaks tegema?

    • mustkaaren said, on 26/11/2019 at 15:58

      Tänaste laste vanemad on yles kasvanud nõukogude ajal, kui psyhholoogia ja psyhhiaatria olid pigem karistusmehhanismid, mille vastu julgeolek elavat huvi tundis. Mistahes diagnoosi saajat ei võetud vastu kõrgkoolidesse ega lubatud teha muid kui ainult teatud lihttöid sh põllumajanduslikke. Inimesed kartsid silti kylge saada. Ja need hoiakud ei ole ka tänapäeval kuhugi kadunud. Olen kindel, et iga puudega lapse vanem on sellist suhtumist kohanud, kuuldud lugudest rääkimata. Yhiskond on ootamatult jäik, kui asi puudutab perekonda, haridust, lapsi, inimõigusi.

  3. Amaalie said, on 26/11/2019 at 14:47

    Aga kui oleksid väiksemad klassid, väiksemad koolid ja õpetajatel (vähema arvu õpilastega ja väiksema koormusega) siiski normaalsed palgad, kas siis ei hakkaks mõned probleemid lahenema? Suured kombinaatkoolid kõigi nende kiidetud omadustega tunduvad rohkem probleeme tekitavat kui enamasti väiksemad nn “erakoolid”, mis tekitasid probleeme valdavalt kellelegi hr Ligile. Kuna viimane praegu ei saa ministrina klassiviha “rikaste erakoolide” vastu õhutada, võiks väiksemate koolide mõtte võrse taas vaikselt sirguda.

    • mustkaaren said, on 26/11/2019 at 16:00

      Väiksemad klassid on absoluutselt kõigile lastele head, aga lisaks sellele annab võimalusi neile lastele, kes suurklassist just ja ei millegi muu kui selle miljöö tõttu varem või hiljem välja kukuvad.

    • Kaur said, on 26/11/2019 at 16:22

      Ma kardan, et mistahes variant, mille lisa-efekt on hariduse püsikulude suurenemine, on välistatud.

    • nodsu said, on 26/11/2019 at 18:01

      ja siis jauratakse, et probleem on väike iive. Katsuks kõigepealt olemasolevad, need justkui-liiga-vähesed lapsed heades tingimustes, mitte karjakaupa klassides üles kasvatada.

  4. Kaur said, on 26/11/2019 at 18:42

    Notsu, leia palun riigi täitevvõimu seest see asutus või osa, mille probleem on “väike iive”.

    … eks?

    Jauravad rahvastikuteadlased, poliitikud (enne valimisi), majandusteadlased.
    Aga ühtegi asutust, kelle asi see oleks või kellel oleks iibe muutmiseks eelarve või tegevusplaan, pole minu teada olemas.

    Riik ei ole abstraktne asi. Riigil on struktuur. Riik koosneb konkreetsetest asutustest, kellel on konkreetsed ülesanded ja põhimäärusega pandud valdkonnad. “Iibe tõstmise ametit” ega ministeeriumi meil ei ole. Aga pole asutust – pole ka probleemi.

    • nodsu said, on 26/11/2019 at 18:50

      nuh, mu kommentaari mõte on eelkõige see, et need, kes tõemeeli jauravad (st mitte poliitikud) ehk teadlased on selles asjas silmaklappidega. Tulevase rahvastiku ja majanduse mõttes on ju vaja terveid ja hea ettevalmistusega järglasi, mitte lihtsalt hästi palju ükskõik millises seisukorras lapsi.

    • mustkaaren said, on 26/11/2019 at 18:59

      Huvitav vaade minevikku. Mõlgutelgem Balti keti aastast jj. Kõik teadsid, mis seisus on majandus, kaubandus, synnitusmajade ja noorte perede olukord, elamufondi seis jne. Aga ometi hõisati meedias “Maa tuleb täita lastega” ja “Tehkem lapsi, õujee!” (Mingi saatejuhi noortepärased lõpusõnad saatele) huvitaval kombel see mõjus, syndide statistikat vaadates.

    • Amaalie said, on 26/11/2019 at 21:53

      Hüvitisi ja toetusi on loodud, on paremad võimalused vanemapuhkuseks, midagi ikka on tehtud. Iivet õnnestus rahva meelsuse kujundamise abil tõsta ka ca 70ndate alguses, mil seis oli väga nutune (reeglina 1 laps peres). Sots meetmed ja raha muidugi mõjutab, aga üldine hoiak kujuneb paljudest muudest teguritest, üks ministeerium iivet kujundama hakata ei saa.

    • nodsu said, on 27/11/2019 at 05:10

      vanemapuhkuse võimalusi võib vaadata nii ja naa: need töötavad ka selle heaks, et juba olemasolevad lapsed rohkem täiskasvanute tähelepanu saaks.

  5. tavainimene said, on 27/11/2019 at 08:06

    “Tulevase rahvastiku ja majanduse mõttes on ju vaja terveid ja hea ettevalmistusega järglasi” — tänasest Eesti Ekspressist võib lugeda, et näiteks kõrgharidusega naine on ühiskonnale kokkuvõttes kahjumlik. Tema harimisele kulub palju raha, ta ei teeni nii palju, et seda maksudena kinni maksta, ning ta elab kaua ja koormab pensionikassat. Majanduse mõttes on vaja inimest, kes on parasjagu nii haritud, et saab kodumaal lihtsa tööga hakkama, ei kipu välismaale ning elab enam-vähem tervena aga mitte liiga vanaks.

    • Kaur said, on 27/11/2019 at 11:12

      Ma artiklit lähen loen paberilt, aitäh, aga kas EE pakub ka mingeid lahendusi, mida meie kõrgharitutega nüüd ette võtta?

    • mustkaaren said, on 27/11/2019 at 11:43

      Kõrgharitud võivad töötukassa kursustel ymber õppida. Erialade valik ja palgatase on põnev ja tekitab erutavaid mõtteid.

    • Kaur said, on 27/11/2019 at 11:44

      Kas nad peaks kõrghariduse peale kulutatud raha riigile tagasi ka andma? Ja mida ikkagi selle pikaealisuse vastu ette võtta?

    • mustkaaren said, on 27/11/2019 at 14:46

      Statistika näitab, et madalama palgaga vähem haridust nõudvatel töökohtadel kaotab inimene varem töövõime st muutub riigi ylalpeetavaks. Naiste pika eluea vastu aitab nende palgavaesus ja suhtesõltuvus, kuna väga levinud, aga hästi varjatud perevägivalla tõttu naised eranditult invaliidistuvad nii vaimselt kui fyysiliselt, eredamatel juhtudel kaotavad elu suhteliselt noorelt. Väga lihtsad ja kergesti teostatavad hoovad.

    • nodsu said, on 27/11/2019 at 17:10

      invaliidistumisest pole kasu, see on just ise haigekassale koorem.

    • nodsu said, on 27/11/2019 at 17:11

      Naljakas on ikka: kuramuse naised. Ei või siis kõrgemat palka teenida.

    • nodsu said, on 27/11/2019 at 17:20

      taipasin just hirmsat tõde: kuna kõrgharitud naistest töötab suur osa avalikus sektoris (haridus, meditsiin), ei aita ka kõrgem palk, sest see tuleb ju riigi taskust! nuhtlus nii või teisiti.

    • mustkaaren said, on 29/11/2019 at 20:29

      Invaliididel on alati mitu kroonilist haigust, mis ägenedes võivad äkki elu lõpetada. Maakohtades on tugiteenuseid ja taastusravi nii minimaalselt, see viimane põmst olematu, et kulu haigekassale ei ole märkimisväärne.
      Või mitu ravimit, kõrvaltoimete kumuleerumine, mõnel juhul myrgitus, ja enamus ravimeid koos alkoholiga ei ole just hea kombinatsioon.
      Lõuna-Eesti kontekstis – ma vist olen yks neist vähestest oma vanuseklassi invaliididest, kes alkoholi ei tarvita. Õigustan oma olemasolu sellega, et haldan ja valdan maavaldusi, kasvatan koolilapsi ja hooldan vanu. Ma EI TAHA seda elu, aga otsa see ka ei saa. Ärge pange pahaks.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: