tavainimene

Ses hulluses on tunda järjekindlust

Posted in * by tavainimene on 15/09/2019

Oh issand. Ma töötan Asutuses moodsa maatriksjuhtimise süsteemis korraga kahes osakonnas. Minu üks osakond pani eelmisel aastal Asutuse jõulupeole välja kolmehäälse laulukoori. Minu teine osakond süttis sellest väljakutsest ja otsustas tänavuseks jõulupeoks tuua lavale … taram-tararam … “Hamleti”. Nüüd me teeme proove. Esialgu õpime kõndima ja häälitsema. Noh, mõlemad on eluks vajalikud oskused.

Ega me tervet tükki muidugi maha ei mängi. Õnneks on netis piisavalt mugandusi pikkusega viiest minutist alates. Sisse tuleks muidugi pikkida päevakajalisi nalju ja alles tuleks jätta kõik folklooriks muutunud tsitaadid. Kes see ütleski, et inimene on loomult mugav olend?

Ma võtsin igatahes “Hamleti” ette; kuidagi on ta minust kõigis kirjandusetundides ja -loengutes täiesti mööda läinud. Vikipeediat (jaa, piinlik!) lugesin ka taustaks. Mulle oli uudiseks seegi, et meile tuntud kujul on näidendi erinevatest algversioonidest kokku pannud Shakespeare’ist hoopis hilisemad tegelased. Kuidagi oli täitsa meelest ära läinud ka see, et dramaatilistel õukonnaintriigidel oli kõva poliitiline taust: vana Hamlet-kuningas oli turniiril tapnud Norra valitseja ning omandanud tava kohaselt tema valdused, mida nüüd tapetu poeg ihkas tagasi nõutada; Taani troonile tõusnud Claudius aga kavatses diplomaatiliste trikkide abil suunata Norra väed hoopis Poola kallale.

Mis mõtteid see tekitab? Esiteks, tundub, et vana Hamlet siiski polnud nii üllas kangelane, nagu leinav poeg teda meile maalib. Noh, olgu, ajastu tavad ja nii, aga ikkagi sihuke pistrik. Teiseks jääb mulle suureks mõistatuseks isa vaim, mis kogu ülejäänud hamletimaailma sobib nagu miski imelik pisuhänd. Ja siit hakkaski hargnema teooria. Nii vana Hamleti duellile ässitamine, Claudiuse teda mõrvama mahitamine, “vaimu” etendades Hamleti kättemaksule ässitamine kui kõik ülejäänud võtmesündmused olid korraldatud Poloniuse poolt, kes oli tegelikult Poola agent!

Nii. Nüüd on mul seisukoht kujundatud, jääb ainult üle faktid sellega sobitada. Eriti huvitav oleks geopoliitiline hinnag sellele, kas niiditõmbaja missioon kokkuvõttes õnnestus. Ses mõttes ilmselt küll, et norrakate tähelepanu kandus Poolalt tagasi Taanile. Aga pikemas perspektiivis said nad kahe nõrga tülitseva vaenlase asemel ühe tugeva?

Advertisements

16 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. nodsu said, on 16/09/2019 at 00:36

    Sellest versioonist saaks kena filmistsenaariumi teha, Polonius peategelaseks. Isegi nimi viitab sellele! vt ka Stirlitzi sirbi ja vasaraga ujumispüksid.

    T.S. Eliot kirjutas kunagi midagi sellist, et “Hamlet” pakub tõlgendajatele nii palju peamurdmist sellepärast, et ta on tegelikult ebaõnnestunud näidend, võrreldes näiteks “Othello” või “Macbethiga”.

    A kas sina ei olegi sellest põlvkonnast, kelle jaoks lavaka XIII lennu “Hamlet” oli kultuslavastus (nagu üldse selle lennu lavastused)?

    • nodsu said, on 16/09/2019 at 00:37

      (“nimi viitab sellele” = nimi viitab Poolale.)

    • tavainimene said, on 16/09/2019 at 05:38

      Nimi – no just. Aga see on kuidagi tõesti “Stirlitzi ujumispüksid”.

      Kultus-“Hamletiga” on nii, et mul on teatriga … ütleme, et keeruline suhe.

  2. Kaur said, on 16/09/2019 at 09:49

    Miks nii keeruliselt.
    Mugandage.
    Tehke Asutuse Juhi Vaim.
    Olemise asemel “müüa või mitte müüa?” (või mis teie põhitegevus ka poleks.)
    Mõrvamise asemel küberkiusamine.
    Kõik näidendis “surnud” lõpetavad Facebooki kinnises grupis, milles midagi ei toimu, aga millest ei saa ka välja.

    Sirvisin Hamleti kokkuvõtet Wikipedias, jube keeruline, sada tegelast, miljon sündmust. (Ma lugesin seda kooliajal ja siis ka jupikaupa ja siis ka ei saanud aru.) Vaatajad ei jaga sellest ilmselt mõhkugi. Seega võtke lihtsalt nimed, mida _ehk_ mäletatakse, ja tehke nendega midagi suvalist, keegi ei tee vahet nkn.

  3. Kaur said, on 16/09/2019 at 09:50

    Mõiste “kultuslavastus” omab ühiskonnas mõtet väga marginaalse grupi jaoks. Enamik meist ei tea midagi lavaka lendudest ega nende lavastustest. Okei, ma olen füüsik (vs lüürik) ja mu ümber on samuti pigem füüsikud, aga ikkagi.

    • nodsu said, on 16/09/2019 at 14:42

      Nõukaajal – vähemalt selle lõpul – oli lavakal minu arust laiemas seltskonnas oreool ümber kui “lüürikute”. Sest mis muu saaks seletada sellist veidrat telesarja nagu “Lennud”, kus intervjueeriti isegi neid lavaka lõpetanuid, kellest ei olnud tulnudki näitlejat, vaid näiteks koristaja või valvur. Lihtsalt lavaka lõpetamine üksi andis neile erilise staatuse.

    • nodsu said, on 16/09/2019 at 14:44

      asi võib olla muidugi lihtsalt selles, et nõuka ajal oli kõrges hinnas igasugune meelelahutus – samamoodi osteti kokku ilukirjandust, mis ei olnud punakirjandus. Eesti televisioonis olid teatriülekanded üks väheseid meelelahutuse variante üldse.

  4. tavainimene said, on 16/09/2019 at 10:04

    Heh, peaks vaatama: https://arhiiv.err.ee/vaata/hamlet-187773

  5. mustkaaren said, on 16/09/2019 at 14:43

    Samas, läbinisti maskuliinne tykk meeste maailma probleemidest jätab täiesti kõrvale õnnetu kuninganna, keda läbivalt koheldakse nagu myydavat inkubaatorit ja riigipea aksessuaari.
    Ma olen muusik ja ei tea samuti teatrist ega kultusest midagi, kyll aga sellest, KUI TARBETUD on ellujäämisvõitluses loodusega kleidid-kingad-huulepulgad jms, see-eest pead sa teadma kõike autode rehvidest, tundma peensuseni tyypilisi masina töö hääli, oskama enamust puidu- ja rauatöid jne. Nagu matsirahvas muistegi… Huvitav oleks aga teada, mida kõikvõimalikes kroonikates ebaõiglaselt vähe kirjeldatud kuningannad TEGELIKULT tegid (rääkimata sellest, mida nad kombekohaselt teha yldse tohtisid) peale synnitamise ja ilus olemise?

    • nodsu said, on 16/09/2019 at 14:46

      ma ei ütleks, et jätab kõrvale, Gertrud on päris põnev tegelane – kahe lojaalsuse vahel lõhestatud inimene – ja see on roll, mille saamine on kõrges hinnas.

    • nodsu said, on 16/09/2019 at 14:48

      ja Gertrudi ilu ei ole näidendis üldse teema, vaid tema valikud.

  6. tavainimene said, on 16/09/2019 at 16:38

    Minu arusaamist mööda jätab näidend otsad lahti, kas Gertrude oli Hamlet-isa tapmises kuidagi kaasosaline. Pigem vist mitte. Siis on küsimus, kas ta teadis või aimas hiljem, et Claudius oli venna mõrvanud. Samuti vist pigem mitte, ta on selline heauskne ja alistuv. Hamlet süüdistab teda — ja tema kaudu kõiki naisi — moraalses nõrkuses, küsimata, mis valikud leskkuningannal üldse oleks olnud. Claudius oleks ta tõenäoliselt kuhugi kloostrisse pistnud või oleks teda ka “aias madu salvanud”. Omal kombel püüdis ta säästa oma elu ning säilitada rahu ja stabiilsust õukonnas ja riigis.

    • nodsu said, on 16/09/2019 at 17:19

      jah, siin näidendis on üldse palju tõlgendusruumi (erinevalt algsest Taani pärimusest). Hamlet ei ole ju sugugi ühemõtteliselt positiivne ja õigesti käituv tegelane, muidu ta traagiliseks kangelaseks ei kõlbakski.

  7. Margot said, on 16/09/2019 at 19:25

    Kuninganna vaatepunktist on kirjutanud John Updike, eesti keeles ka ilmunud: “Gertrud ja Claudius”.

    • nodsu said, on 17/09/2019 at 16:00

      Wikipedia andmetel Atwood ka.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: