tavainimene

Kangelaslikud vanad naised

Posted in * by tavainimene on 25/12/2017

Hakatuseks klaarime ära ühe asja: need, kes Star Warsis, ämber peas ja hommikumantel seljas, ringi jooksevad, ei ole tulevikuinimesed. Nad on tegelased ammusest ajast ja kaugest galaktikast, seega ei tuleviku- ega tehniliselt võttes ka -inimesed.

Kas mulle meeldis? Noh, oli talutav, kuigi mitte millegagi üllatav. Kangelaslike vanade naiste meem oli loomulikult tore. (Võib-olla on produktsioonifirma kindlaks teinud, et peamiselt vanad naised ongi veel kangelaslikult sarja lojaalseteks fännideks jäänud.) Minu elukogemuse põhjal on siiski äärmiselt ebausutav, et inimesed surmaohus või lausa suremas olles ütleksid midagi eriti teravmeelset või diipi elu, universumi ja kõige kohta. Aga noh, nagu me mäletame, siin pole tegu inimestega; inimeste puhul võtaks stressiolukorras limbiline süsteem ajukoorelt juhtimise üle ja hüvasti, diibid teravmeelsused.

See viimane väide ei ole nüüd küll teaduspõhine, vaid seda tuleb võtta rohkem kui metafoorset lihtsustust — nii meile viimasel koolitusel igatahes räägiti. Oh jah, see koolitus. Oh. Jah. Ma sattusin sinna kuidagi nii, et see, kes tegelikult pidi minema, loobus viimasel hetkel. Ja nüüd ma olen sees. See on viiest moodulist koosnev (maht vist u 140 tundi) coachingu koolitus, kõikvõimalike patentide ja sertifikaatidega kaitstud ja ülimalt eksklusiivne. Ja selle juurde käib väga suures mahus iseseisvat praktikat, mis seisneb selles, et sa võtad oma grupikaaslase ja teed talle pooletunnise coachingu-sessiooni ja siis te vahetate osad. Ja nii mitu korda.

Coaching iseenesest on anti-nõustamine. See tähendab, et sa kuulad inimese ära, aga sa ei tohi talle mitte midagi soovitada. Sa tohid talle ainult küsimusi esitada, et ta enda seest vastused leiaks. Isegi kui vastused on sinu enda meelest näkkukarjuvalt ilmselged ja klient kobab täielikus pimeduses, ei tohi sa oma küsimustega teda mitte kuidagi isegi vihjamisi enda meelest õige vastuseni suunata. Ma ei tea, kas minus on seda zen-kannatlikkust. Küll on minus omajagu skepsist patenteeritud väljamaa imerohtude suhtes. Samas on ka tärkav aimdus, et ju võib mõnele inimesele tõesti abi olla sellest, kui keegi — ükskõik kes — on tema jaoks sada protsenti kohal ja olemas, küsib ja kuulab teda kogu tähelepanuga ega ürita oma teemade ja nõuannetega sisse sõita.

Nojah, see on see lihtne pool. Keeruline on see, et tuleb ka kliendiks kehastuda. Tuleb võtta mõni oma probleem ja sellele sügavalt näkku vaadata. Probleemid stiilis “kas peaks köögi lae üle värvima” said juba ammendatud ja koolitaja tungiv soovitus oli tegeleda ausalt reaalsete teemadega. Ja ma vist väga ei taha enda sees kaevata, sest taevas teab, mis sealt kõik võib välja tulla. Otseselt elamast mind ükski teema ju ei sega. Ja üldse. Ma olen üle elanud selle, kui mu isa tapeti; ma olen põetanud oma vanaema ja vanatädi, kui nad aeglaselt dementsusse hääbusid; ma olin ema kõrval, kui ta piinarikkalt vähki suri. Mis probleemidest te, palun, veel räägite?

Mul tuleb ikka silma ette see sümpaatne elatanud medõde, kes pajatas: “Nüüd pole ju inimestel muud kui ärevus ja depressioon, ärevus ja depressioon. Minu vanaema kaotas korraga nii mehe kui poja, kes lasti maha, kui ta oli üheksateist aastat vana. Vanaemale tuldi ütlema, et mine too oma poiss vallamaja tagant lumehangest ära, lamab teine seal, hambad irevil. Ja vanaema pani hobuse ette, sõitis vallamaja juurde, upitas kõveraks külmunud poja endale selga, vedas ree peale ja viis koju. Küttis sauna soojaks ja viis poja surnukeha sauna, sulatas üles, väänas sirgeks ja pani käed risti rinna peale. Ei olnud tal ärevust ega depressiooni.”

Ja siis tuleb mul meelde mu oma vanaema, kelle kodu neljakümne neljandal maha põletati, nii et ta põgenes — kuulipildujatule all — üle rindejoone, kaheaastane ja kolmeaastane korraga süles. Ja ta jäi ellu ja ehitas uue maja — ise saagis koos noorema õega metsas palgid. Paksus lumes, kahemehesaega. Ma vaatan neid palgiotsi praegu siinsamas toas maha lammutatud vaheseina kohal ja mõtlen: mis probleemid, tegelikult ka?

Advertisements

80 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. Lydia said, on 25/12/2017 at 18:58

    Nii hea, et hakka või nutma.

  2. Kersti Toodu said, on 25/12/2017 at 21:08

    Uskumatu, kui palju me oleme kaotanud.

  3. triinumeres said, on 25/12/2017 at 22:36

    Ma küll ei ütleks, et kaotanud.
    Kui sul on vaja, sa korjad enda seest kõik ressursid kokku ja teed ära. Mis vaja. Sest on vaja. Et sul sealjuures hea ei ole, on — noh, vajadus ärategemise järgi on suurem kui vajadus, et hea oleks.
    Aga ku ei ole enam hädasti vaja, kui su allikad ei ole kõik tühjaks ammutatud – vat siis tuleb välja, et tegelikult sa ammutasid oma verd, et tegelikult oled vigastatud ja mitte vähe ja nüüd tuleb seda kõike kokku kasvatada, kui tahta, et HEA ka oleks.
    Sest teisti ei olegi kunagi hea. Sa jääd ellu – aga kas see elu ellujäämist väärt on, on juba iseküsimus.

  4. kaur said, on 26/12/2017 at 00:00

    Loen “Klaaslast” – tunnikese eest alustasin, 2/3 on läbi. Autori tunded on sinu omadega suht sarnased.

    “Osalen nõmedal koolitusel” ei kvalifitseeru reaalseks teemaks?

    • kaur said, on 26/12/2017 at 00:00

      Ja, khm, siia sattusin, kuna facebook tsiteerib sind. (Ja fb-sse sattusin, kuna hakkasin lapsi magama ajama.)

    • tavainimene said, on 26/12/2017 at 12:59

      Lihtsalt uudishimust — kes Facebook?

    • Kaur said, on 26/12/2017 at 13:48

      FB – Julia.
      Ma ei leia enam seda sissekannet. Nii et ehk eksin?

  5. Murka said, on 26/12/2017 at 02:02

    Ärevus ja depressioon on kellegi jaoks tõsised probleemid, mis normaalset elamist takistavad ja võib-olla sel hetkel tunduvad tõesti ületamatutena. Iga probleemi, või siis kokkuvõtmist nõudva asja korda saamiseks vajaliku tegevuse kohta võib kellegi teise näitel leida asja, millega seda probleemi pisendada ja naeruvääristada, kuid see ei muuda seda probleemi nende inimeste jaoks olematuks. Üleoleva suhtumisega kangelased tekitavad kahjuks hoopis probleeme juurde.

  6. tavainimene said, on 26/12/2017 at 09:21

    Jah, kalestumise, kalkuse ja kõrkuse oht on olemas. Alandlikkust tuleb endale iga päev sisse taguda.

  7. väga väga naine said, on 26/12/2017 at 11:57

    Tegelt “liiga hea elu” on ka minu silmades vahel. Aga mitte ärevus või depressioon pole vallandajad, vaid inimesed, kes ei suuda otsustada, millist arvutihiirt kinkida, sel on need head omadused, tol teised, üle 60-70 raha samas ei tahaks maksya, kuna too, mis maksab 129, omab tegelikult kõiki häid omadusi … ja mul on “see on hiir. Töötab, sellega saab klikkida? Mida veel vaja?!”
    Või inimesed, kes ei söö ühtegi leiba peale kodustehtu või väldivad nisujahu mitte tsöliaakiga pärast, vaid lihtsalt (kusjuures seda m a olen ise teinud ja mul ei olnud tol perioodil tegelt liiga kerge elu, mul on rõve ja siis ma proovisin igast veidraid asju, et äkki see teeb enesetunde paremaks. Miski ei aidanud, nii et sestsaati olen seisukohal, et “toit pole nii oluline, kui miski maitseb, söö!) või muretsevad tolmuse põranda ja külaliste koosesinemise pärast või põevad koogikaunistuse üle, sest kaunistamine läks viltu ja planeeritud shokolaadist roos näeb rohkem välja nagu kõhulahtisuse produkt. Et nendel teemadel on mul küll “issand, kui kerge elu peab sul olema, ku see on sinu jaoks probleem!!!”
    Aga samas ma ka tean, et kui su elu on rõveraske, siis sisse võib tulla usk (mul tuli), et kui mul on halb, ma järelikult teen elus valesid valikuid, võtan ette valesid asju. Peaks õigemini elama, õigem inimene olema, mitte sööma suhkrut ja nisujahu, rohkem koristama, rohkem treenima, parem ema-kirjutaja-tudeng-õde-inimene olema – ja kui mul ei ole hea, teen ilmselt ikka valesti ja liiga vähe. Teen veel rohkem!!!

    See ei viinud kuhugi heasse kohta. See rebis viimasegi välja. Ja ma mõtlen, et vbla just sellised kogemused, kus sa lähed oma mahalastud poja surnukeha ära tooma, üles sulatama, ela ja tee, raisk! tekitavadki pärast tunde, et see on jube tähtis, mis asendis ta ikka oli ja matustel peavad ikka kuuseoksad olema, mis matus see muidu on, ja peielistele peab süüa jaguma ja no mul peab ju kuidagi parem hakkama!
    Ja ei hakka. Kuni sees on haav, suur verine haav, ei hakka hea.

    • Kaur said, on 26/12/2017 at 13:47

      Jaa!
      Kõigele.
      Mu arvuti hiir maksis poes 25 dollarit + VAT, sidrunikollane, töötab hästi.

    • Anomaalica said, on 26/12/2017 at 23:28

      Ex igaüx tõlgendab asjade, tunnete, olukordade väärtusi erinevalt, Minu sperjuhtmevabavööthiir üle 4€ ei ole väärt, aga kõik hiire omadused on temal küljes.

  8. lendav said, on 26/12/2017 at 15:40

    Kangelaslikud vanad naised on täiesti omaette tõug. Tõenäoliselt elavad nad koos prussakate ja rottidega ka tuumasõja üle. Kanged vanad naised on ägedad. Kahjuks ei ole enamus inimesi kanged vanad naised, vaid on lihtsalt inimesed. Mõtlen minagi vahetevahel, et ma peaksin rohkem suutma ja jaksama, aga siis tuleb õlaliigesesse kõõlusepõletik ja ma ei saagi kangelsaslikult oma 12 ruumi puid käsitsi lõhkuda. Vilets ja nõrk, eksole.

    Depressioon on aga täiesti omaette nähtus. Kuulan ikka aeg-ajalt oma kangelaslikku vana (nais)töökaaslast, kes mõnikord hüüatab: “Mis depressioon! Ma olen ka elus kõike näinud, kes ei oleks! Võtku ennast ometi kokku!” ja mina seal kõrval meenutan endamisi aegu, kus varud olidki täiesti otsas, mitte midagi lihtsalt ei olnud “kokku võtta”. Eks oli ka vanal ajal ja sõjaajal neid, kes olidki depressioonis või ärevushäirega. Need inimesed lihtsalt said suurema tõenäosusega otsa. Olen kuulanud ühe saksa sõduri mälestusi sõjast ja vangiviimisest ja ta rääkis, et surija oli ära tunda paar nädalat varem. Hakati rääkima rohkem surmast, jutud muutusid lootusetuks ja isegi ilma inimese enda hooletuks muutumata leidis juhuslik kuul või miinikild allaandnu üles. Võiks ju arvata, et need olid nõrgad inimesed. Võibolla tõesti. Aga igal juhul ei olnud nad sellepärast halvemad inimesed, et neil jõud varem otsa sai ja nad kangelased ei jaksanud olla.

  9. lendav said, on 26/12/2017 at 15:49

    Aga sellest koolitusest – kui ma peaksin praegu hakkama mingeid vanu varjusid üles äratama või kunagist saasta koristama oma hingest, oleksin samamoodi nördinud. Küllap seda saasta leiaks ka, aga milleks? Milleks küll, andke andeks? Ma ei taha! Mul on praegu päris hea olla, on olnud ju palju-palju halvemini. Miks ma peaksin seda tasakaalu jälle kõigutama hakkama?! Enda sees urgitsemiseks on oma aeg ja mitteurgitsemiseks on ka oma aeg. Kui sul on käsil mitteurgitsemise aeg, siis saada nad sinnasamusessegi ja räägi laevärvimise probleemist edasi. Sedasorti küsimusi ikka leiab, et: “Ütle nüüd, kallis poepreili, kas ma paikan Miina vana padjapööri ää ja ostan Mihklile uue padjapööririide või paikan Mihkli vana padjapööri ää ja ostan Miinale uue padjapööririide? Ütle nüüd, kallis poepreili, mis ma piaks tegema?”

    • tavainimene said, on 26/12/2017 at 17:51

      :)

  10. mustkaaren said, on 26/12/2017 at 16:14

    Just.

  11. epp said, on 26/12/2017 at 19:34

    Lendava kommentaar ‘tasakaalu kõigutamine, milleks?’ on nii hea, nii hea mu meelest. Postitus ise ka muidugi. Enda minevikus kaevamine (patenteeritud koolitused, kus sulle selleotstarbelisi “tööriistu” müüakse, kõva raha eest) on miskipärast väga levinud jah. Paraneva/paranenud haava pealt kärna kraapimine; enesevigastamine ajendatuna soovist end elusana tunda. Esimese maailma hobi, mu arvates, sest noh, ‘milline arvutihiir’ küsimusel ja ‘kuidas saan täna kõhu täis’ küsimusel on oluline vahe.

    Aga need kangelaslikud vanad naised – omaette tõug tõesti. Inimesi ongi ju õige mitut tõugu. Mulle küll tundub loogiline, et kes oma poja surnukeha sirgeks on kangutanud, sellele on parem depressiooni mitte kurtma minna. Mitte et depressioonis olija kannatused pisemad oleksid. Igaüks elab omaenda kestas, sellest ei pääse üle ega ümber. Ükskõik kui empaatilised me end arvame olevat, isiklik kannatus on siiki kõige väljakannatamatum, olgu see või pind sõrmes. Oops… siit tuleb välja, et arvutihiire probleem ja kõhutäie probleem on siiski võrdsustatavad?

  12. lendav said, on 26/12/2017 at 21:03

    Omaette teema on probleemi suurus ka, jah. Mis on kellegi jaoks väike ehk tühine, on teise jaoks suur probleem. Minu arvates on olemas selline tõug inimesi (ja neid on kindlasti rohkem, kui Kangelaslikke Vanu Naisi), kellel on alati mingi probleem. Kui suurem häda saab korda, leitakse kohe mõni asendusprobleem, sest kuidas elada probleemita?! Midagi on ju alati häda, kui enda elus nii äkki probleemi ei leia, saab ju vähemalt valitsust kiruda! Ja oma elust probleemi leidmine ei ole ju ka teab mis keeruline. Midagi ikka leiab. Kas on majja tulnud hiired või naaber suitsetab ja jätab konisid koridoriaknale või tuli lemmiksokkidesse auk või laps köhis hommikul kaks korda või hakkas ukselink logisema.
    See ei ole ehk kõige parem näide, aga siiski – mäletan oma imestust, kui sõbranna otsis saapaid (olime koos linnas). Saapad pidid olema kindlasti paraja keskmise kõrgusega ja mitte peenikese kontsaga, mittemustad (soovitavalt pruunid), säärega. Seda siis naisterahval, kelle sääremõõt ei ole juba loomu poolest kuidagi normi piires ja jalg üldse laia liistuga. Käisime hulga poode läbi, igas poes oli 1 ekstra laia säärega mudel, mis talle jalga läks, aga kindlasti oli kas vale värvi või vale kontsakõrgusega või muidu sobimatu. Temal oli minu jaoks täiesti arusaamatu probleem, sest terveid ja ilusaid talviseid jalanõusid oli tal vähemalt 5 paari juba olemas. Ja minul oli probleem, sest ma tüdinesin tema probleemist ära, aga me olime ühe autoga ja ma ei saanud teda linna maha ka jätta. Kangelaslikud Vanad Naised oleks meile mõlemale arvatavasti luuaga üle küüru tõmmanud.

  13. nodsu said, on 26/12/2017 at 21:43

    Kui räägitakse inimestest, kes on kohutavaid katsumusi üle elanud ja sealt eluga välja tulnud – ja võrreldakse neid kellegagi tänapäevast, kellel on “depressioon ja ärevus”, siis unustatakse sageli ära, et lugusid räägivad reeglina ellujääjad. Vahel harva juhtub, et mitte-ellujääja jõuab midagi kirja panna, siis saavad ka teised teada, et õudsetel üleelamistel on kombeks siiski psüühika pekki keerata.

    Primo Levi elas näiteks koonduslaagri üle, aga oma depressiooni (milles kindlasti osalt oli süüdi see koonduslaager ise) mitte.

    • nodsu said, on 26/12/2017 at 21:46

      no ja kui ellujääja on kalestunud, siis on see juba ise näide psüühika pekkikeeramisest. nagu Vladimir Levi kunagi laste kohta märkis – pea kõigi lastega tehakse samu vigu, kõigil ei avaldu see ometi ühtmoodi – sest nad ise ei ole ühtmoodi – “kust on õhuke, sealt rebeneb, kust on paks, muutub ebaloomulikult paksuks” – kui seda täiskasvanute eluõuduste peale laiendada, siis kalestumine on see “ebaloomulikult paks” hing.

    • nodsu said, on 26/12/2017 at 22:14

      Nüüd tulid meelde veel need ellujääjad, kelle jaoks ongi just normaalne elu (kus ei ole kogu aeg surmaohtu) raskem taluda, raske on tsiviilis hakkama saada – vt suurte sõdade järgsed “kadunud põlvkonnad”.

    • Morgie said, on 27/12/2017 at 13:33

      Nimelt, nimelt, surnud ei kõnele ja santidele kah sõna ei anta.

    • kaur said, on 27/12/2017 at 16:49

      Survivor / survial / survivorship bias.

  14. nodsu said, on 26/12/2017 at 21:52

    a sellest, et olenemata sellest, mis psüühikahäirest on parajasti moes rääkida, on ühiskonnas psüühikahäiretega inimesi ikka umbes sama protsent, oli Ethan Wattersil jube hea artikkel. idee oli üldiselt see, et psüühiliselt tugevate-nõrkade suhtarv on ühiskonnas ikka umbes sama, aga nõrkuse avaldumine oleneb sellest, millise vormi kultuur parajasti ette näeb. olgu või “kuri vaim läks sisse”. see ei tähenda, et probleem oleks välja mõeldud.

    Artikli lõpuotsas oli otsesõnu märgitud, et “mental illnesses are absolutely real and culturally shaped at the same time”.

    • epp said, on 26/12/2017 at 22:26

      ‘Culturally shaped’ – Onegin ja spliin tuleb meelde.

    • nodsu said, on 27/12/2017 at 04:20

      tolle aja naistel diagnoositi jälle mistahes psüühikaprobleemide puhul “aurud” (et emaka aurud tõusevad pähe, hiljem tuli uus mood ja asi sai nimeks “hüsteeria”, kuigi kontseptuaalne sisu oli pmst sama).

  15. Anomaalica said, on 27/12/2017 at 00:12

    Sellelajal oli see kangelaslikkus normaalne, sest polnud netti telefoni autot, toit tuli suvel varuda, et talv üleelada naturaalmajandus, igas normaalses peres olid ka linnas lehmad ja muud söödavad elukad ülejäänud ajast tegutseti hobiga, See et depressioon väljendub sageli kurbuses ei tähenda veel seda, et kurvad sündmused depressiooni esile kutsuks nii loogiline see asi ka pole, :)

  16. nodsu said, on 27/12/2017 at 00:47

    Täitsin kunagi netis mingit depressiooniteadlikkuse testi – küsimused olid selle kohta, kas x või y suurendab depressiooniohtu. Ja kõik asjad, mis intuitiivselt masendavad tundusid, öeldi ka tõendatult depressioonohtlikud olevat: kroonilised haigused, vaesus, lähedaste kaotus…

    Nii et ceteris paribus on asjad siiski just nii lihtsad. lihtsalt cetera ei ole kunagi päris paria.

  17. epp said, on 27/12/2017 at 06:00

    Mõtlesin siin veel selle “meie mõistes kangelaslikkus, vanal ajal normaalsus” üle. Need tuhanded põlvkonnad, kes nö.talvekartulid ise kasvatasid – kas nende inimeste emotsionaalne tundlikkus ja haavatavus oli tõesti väiksem kui meie oma tänapäeval? Kas inimsugu on nii palju muutunud?

    Keeruline. Ühel Inglise? bändil on muide laul pealkirjaga ‘My Pain and Sadness is More Sad and Painful Than Yours’.
    =)

    • tavainimene said, on 27/12/2017 at 07:02

      Hüpoteesid:
      1) neil oli vähem aega oma tunnetes marineerida,
      2) neil oli kogu aeg suurpere toeks ümber,
      3) neile olid toeks religioon ja rituaalid,
      4) nad pidasid muret ja valu elu tavaliseks osaks, mitte lahendamist vajavaks probleemiks,
      5) …

  18. Morgie said, on 27/12/2017 at 07:10

    Mida me siis kaotanud oleme? Pideva teadmise, et elu on loomu poolest ohtlik ja raske ja surm niikuinii igapäevaselt suure tõenäosusega asi.

    Räägitakse, et miski ei piitsuta eluiha seevõrd, kuivõrd näkku hõõrutud teadmine, et elu on väga ajutine nähtus. Arvata, et kui inimkonda peaks tabama surematus, suureneks kohe enesetappude arv.

    Ei usu, et inimene ise muutunud oleks, lihtsalt olud on muutunud liiga ohutuks, nii nagu keskkond liiga steriilseks. Depressioon võib olla ühiskonna autoimmuunhaigus. See ei tähenda, nagu poleks see päris või tõsiselt võetav. Astma ja psoriaas on ka päris.

    • tavainimene said, on 27/12/2017 at 08:53

      Tead, seda ma olen ise ka mõelnud, et depressioon, ärevushäire jts on autoimmuunhaigused. Ja just nimelt on nad ikkagi päris. Ja ju me vist ikka eelistame ärevust sõjale ja allergiat sooleparasiitidele.

    • Morgie said, on 27/12/2017 at 13:34

      Autoimmuunhaiguste vastu pidada mõnel puhul kasinus aitama. Tahtlik ja teadlik enesepiiramine.

    • nodsu said, on 27/12/2017 at 17:10

      no ma ei tea, kas päris nii ikka on, et depressioon tuleb ohutust elust. kuidas on siis ikkagi sellega, et seda on rohkem nendel, kelle elu on raskem? krooniline haigus on just nimelt pidev meeldetuletaja elu ohtlikkusest ja raskusest – ja depressiooni riskitegur.

    • nodsu said, on 27/12/2017 at 17:11

      ja melanhoolia oli nähtus, millest kirjutati juba antiigis.

    • väga väga naine said, on 27/12/2017 at 19:00

      Ma küll natsa tunnen, et olen öelnud, mis arvan, aga kordan üle, et olen notsuga ühes meeles: ma ei arva, et kergem elu on ärevuse ja depressiooni vallandajad. Ma arvan, et selle kergema elu raames nad on lihtsalt rohkem näha.

    • nodsu said, on 27/12/2017 at 19:01

      nojah, kui juhtuvad õudsed asjad, siis keegi ei imesta, et inimene on masenduses.

    • Morgie said, on 27/12/2017 at 20:08

      Ma rääkisingi ju ühiskonna, mitte indiviidi autoimmuunhaigusest. See on juba vana tõde, et indiviidi tragöödia võib olla liigile tervikuna kasulik – või siis liigi heaolu üheks tunnuseks.

    • nodsu said, on 27/12/2017 at 20:38

      jah, aga ma pean silmas seda, et ega indiviidil haiges, ohtlikus, vägivaldses ühiskonnas parem ei ole – ega tingimata vähem depressiooni. ja depressioon tabab ju ikkagi indiviide, mitte ühiskonda.

      jällegi, vt Elin Toona mälestustes. See, kuidas tema hakkamasaav ema ennast ülal peab, ei ole absoluutselt adekvaatne.

    • nodsu said, on 27/12/2017 at 20:39

      … või mis sa üldse ühiskonna autoimmuunhaiguse metafooriga silmas pead? et haige on ühiskond? kuidas ühiskonna haigust v tervist mõõta? depressioonist räägitakse ju ka tnp ikkagi indiviidide haiguse mõttes.

    • Morgie said, on 27/12/2017 at 20:57

      Vägivaldsemas ühiskonnas oleks need inimesed, kes praegu depressiooni kurdavad, suure tõenäosusega lihtsalt surnud, seega pole eriti midagi parem-halvem skaalal võrrelda; ühiskond ise näeks lihtsalt muskulatuursem välja.

  19. nodsu said, on 27/12/2017 at 17:19

    ma kaldun pigem arvama, et meie tänapäeva ühiskonnas oleme oma meeleseisunditest lihtsalt teadlikumad – sest me oleme harjunud ennast kontrollima ja meil on pmst ühiskondlik kohustus oma tundeid juhtida – sellisel määral, nagu mõnisada aastat tagasi veel ei olnud ja kriisiaegadel samuti ei ole: mõnisada aastat tagasi ei olnud nii keerulist ühiskonda, et ennast oleks vaja olnud nii hästi valitseda, kriisiaegadel jälle keeruline ühiskond laguneb, maksma jääb tugevama õigus ja oma frustratsiooni saab alati nõrgema peale välja valada.

    kui keegi arvab, et II ms ja selle eelsete-järgsete jubeduste ajal olid inimesed õudselt terve psüühikaga, lugege nt Elin Toona “Pagulusse” (aga see on üks masendav lugemine, nii et kellel lisamasendust vaja ei ole, ärgu jälle lugegu.)

    • Maali said, on 28/12/2017 at 13:15

      Siin on nüüd nii palju kommentaare, et ma ei teagi, kuhu oma mõtet vahele susata. Äkki siia?

      Ma ei eita, et kunagi on olnud tõeliselt kangelaslikke naisi, aga mulle tundub, et nende tõlgendamisel on see nüanss, et nad on jäänud piisavalt kaugeks, et nende hingepiinu me mõtestada ei oska – ja nii tundub, et neil nagu polekski hädasid olnud. Aga oli ka kaitsetegureid, mida praegu üha harvem leiab.

      Minu arvates pole depressiooni kujunemise jaoks üldse kõige olulisem, kui raske on su elu (st jah, eluraskused on riskitegur, aga mitte määrav asjaolu). Oluline on see, kas sul on ümberringi inimesi, kellega koos sa nende raskustega jändad. Oluline on see, kas sul on mingi siht silme ees, kuidas asjad võiksid olla. Mingi unistus või lootus või värk. (Ja lisaks siis need erinevad bioloogilised kohastumused, kortisooli reaktsiooni tüüp jne.)

      Minu vanaisa käis ka Siberis ja tuli sealt eluga välja – ja lõpuks tagasi jõudes ikkagi tappis end ära.
      Praegused inimesed elavad teadmisega, et nende (ja paljude teiste) eksistentsi ja arvutihiirte tõttu ei ole kellelgi (ja eriti lastel) varsti inimeluks kõlbulikku maailma. Ja selle teadmisega peab toime tulema oma kitsas tuumikperekonnas, mis kellelgi siis kas on või ei ole. Kui tuim pead sa olema, et see ärevust ei tekitaks?

  20. nodsu said, on 27/12/2017 at 17:29

    kuigi see on tõsi, et inimesed ei tunne ohutumas maailmas tingimata väiksemat ärevust. siin on vist see häda, et iga kohastumus võib teises olukorras hävitavaks osutuda – kalduvus ärevusele võib teha inimese ohtude vastu tähelepanelikumaks ja elu päästa, aga kurnata ta tarbetult ära, kui ohte ei ole.

    Ühes artiklis kirjutati mehest ja naisest, kes käisid matkal; naine hakkas ühel hetkel midagi ebamääraselt kartma ja oleks tahtnud tagasi keerata, mees ütles “mis sa jamad,” nad kõndisid edasi ja neid ründas karu. Näris neid natuke, aga nad pääsesid kuidagi eluga (ma ei mäleta, mis moel) ja vigastused raviti kah suht hästi ära.

    Pärast seda sündmust muutus mees eriti reipaks ja jutustas sellest kõigile ja oli rohkem elutahet täis kui varem. Naine, vastupidi, ei suutnud seda mälestust enam välja lülitada, see tabas teda kontrollimatult ikka ja jälle ja lõpuks tappis ta ennast ära.

    Artiklis oli see illustratsioon just sellele, kuidas eri tüüpi närvisüsteemidel on eri eelised: naise kalduvus ärevusele tappis ta lõpuks – AGA oleks nad päästnud karu rünnakust, kui nad oleks teda tõsiselt võtnud, nähtavasti märkas ta ebateadlikult mingeid märke karu ligiolekust. Mehe närvisüsteem, mis oli signaalidele vähem vastuvõtlik, tuli traumast paremini välja, aga ühtlasi satub sellise närvisüsteemiga kergemini traumasse.

    • nodsu said, on 27/12/2017 at 17:38

      leidsin ka artikli: https://www.theguardian.com/lifeandstyle/2012/nov/09/life-after-near-death

      tsitaat nende eri temperamenditüüpide eelistest-miinustest:

      “Patricia’s temperament actually might have prevented the accident. When they were going up the trail, she had sensed something. She smelled the dead sheep and knew it was a warning signal. She was consciously afraid of bears at that moment. (The grizzly was feeding on the dead sheep and attacked them in an attempt to protect its find.) Left to her own devices, she might well have turned back. Instead, Trevor’s boldness won out. His personality proved much more resilient in the aftermath. And Patricia’s apprehension, the very sensitivity that might have saved them, became her greatest liability in the years to come.”

    • Kaur said, on 27/12/2017 at 18:39

      Mul on sarnane isiklik kogemus. Ohtlik olukord mägimatkal (mitte hetk, vaid terve ööpäev). Mehed – kõik –
      suhtusid ja suhtuvad siiani “NII ÄGE OLI”. Naised keerasid grupijuhist kui otsustajast-süüdlasest ära – “oli meil vaja sinna ronida” ja “mis kõik oleks võinud juhtuda kui”. Andestamine võttis aastaid.

    • nodsu said, on 27/12/2017 at 19:08

      ja ilmselt ongi statistiliselt võttes meestel ja naistel erinevad kohastumused. me põlvneme naistest, kes jäid ellu, et oma lapsed üles kasvatada või vähemalt rasedus lõpuni kanda; mehed, kellest me põlveneme, ei pidanud tingimata elama kauem, kui eostamiseks vaja, niisiis võis nende hulgas olla lademes kehvi ohutajujaid.

      Aga mul on ka oma elust, oma kogemusest selliseid vastandlikke näiteid. Kui mind oli tänaval röövitud, ei kannatanud ma tükk aega enda kannul samme kuulda; kui mulle koju sisse murti, see süvenes. Minuga juhtus, nagu selle Patriciaga – maailm tuletas mulle meelde, et ta on ohtlik ja õudne koht. Aga kui ma hääletades väikest viisi kahe rekkamehega kaklesin mis oli palju füüsilisem konfliktsituatsioon kui tänavarööv ja sissemurdmine -, jäi sellest – kui vastikustunne üle läks – eelkõige mälestus, et “mina võitsin”.

      Lõpuks aitaski nende röövimistraumade vastu kõige paremini uus hääletamisretk, kuigi teoreetilselt olen siis end just haavatavasse olukorda pannud. vbla loogikaga, et siis ma vähemalt tean, mis värk on – muidu oleks ju loogiline, et kodu on turvaline koht, aga sissemurdmisega oli see turvalisus ära kadunud. kui ma olen hääletades ebakindlas olukorras, on vähemalt kõik õigesti.

    • nodsu said, on 27/12/2017 at 19:16

      Kaur, tolles karujuhtumis oli küll üks detail ka see, et naine sai suuremaid vigastusi (mehel näris karu jalga, naisel pead ja üks silm jäi ka pärast ravi pimedaks, rääkimata sellest, et ravida oli vaja palju kauem ja sellega oli rohkem jama). ja ta ei ilmutanud mitte mehe vastu pahameelt, vaid hoopis mees oli pahane, et ta juba üle ei saa.

      ja PTSD esineb ka meestel. Ma lugesin kuskilt, et sellel pidi olema midagi tegemist kortisoolitasemega.

    • Kaur said, on 27/12/2017 at 19:32

      PTSD – normaalne et esineb, kõik need sõjad.

      Mul on olnud mitmete daamidega leebeid mõttevahetusi või olematuid vestlusi teemal “liiklus”.
      Daam: Ma ei saa aru, MIKS peab kihutama? Autosõit on lihtsalt viis saada ühest punktist teise. Rahulikult, kõigile ohutult.
      Mina (ja ilmselt enamik mehi seltskonnas): Kuidas üldse annab sellise seisukoha peale tulla? Liiklus on eelkõige enesekehtestamise trenn, mäng, mõnu. Ühest kohast teise saamine lihtsalt.. kaasneb sellega..

      Teravaks ei ole sel teemal mõtet minna, sest teist mõjutada või ühisele seisukohale jõuda ei ole niikuinii lootust.

    • nodsu said, on 27/12/2017 at 20:14

      teravaks läheb sellest, et enesekehtestamise nautijad kisuvad sellesse kaasa ka need, kes tahavad lihtsalt ja rahulikult punktist a punkti b.

      no umbes nagu introverdil on väga raske võita olukorras, kus ekstravert tahab suhelda – sest juba enesekehtestamine teemal “ma ei taha suhelda,” on ise suhtlemine.

    • nodsu said, on 27/12/2017 at 20:16

      ses mõttes olen ma täiesti rallide pooldaja, eriti kui need on espetsjaalses kohas. seal saavad enesekehtestajad ennast kehtestada, nii et ulub, ilma et need, kellel on lihtsalt vaja eri punktide vahel kulgeda, selle all kannatama peaks.

    • nodsu said, on 27/12/2017 at 20:34

      ühtlasi on see argument, miks oleks hea, kui auto oleks (vähemalt linnas) eelkõige luksus, mitte liiklusvahend – sest mida aeglasema vahendiga enesekehtestamist harrastada, seda vähem peavad teised selle all kannatama. noh, et auto olekski rallimise kohas rallimiseks, mitte linnatänaval, kus inimesed elavad ja peavad üle tee poodi saama.

    • Morgie said, on 27/12/2017 at 21:02

      Seep see värk on, et need enesekehtestajad ei riski ainult enda eludega vaid ka paljude teiste omadega.

    • Kaur said, on 27/12/2017 at 21:10

      Enesekehtestajale need A-B liikujad jälle väga meeldivad.
      “Loll, andis mulle teed, kuigi mul oli punane”.
      “No mis, ei julge reastuda jah?”

      Kehtestaja (või mistahes maskuliinse maailmapildi omanik) ei näe probleemi. Nõrgematel ongi ju vähem õigusi. Kakelda ei oska – naisi ei saa. Kui palka juurde ei küsi, siis on see su oma probleem, mina küsisin ja sain. Kõigil olid võrdsed võimalused, eks?

      Eluga riskimine käib maskuliinse maailmapildi juurde. Mina olen nõus mängus (liikluses) eluga riskima, sest see ongi elu. See, et sina ei ole, ei ole ometi minu probleem. Ära siis mängi (liikle)! Igaüks otsustab enda eest ju ise!

    • mustkaaren said, on 27/12/2017 at 22:56

      Mul on selliste maskuliinide tekitatavate olukordade tarbeks alati sõrgkang salongis. Sõidan tihti kauba, järelkäru, laste vm väärtuslikuga ja kellegi spordituju ei tohi minu või kunde reisi rikkuda. Aga ma pole ka tavaline kulgeja, ma ARMASTAN sõitmist.

    • nodsu said, on 28/12/2017 at 04:18

      pmst sellise asja ohjeshoidmiseks ongi tsivilisatsioon leiutatud.

    • nodsu said, on 28/12/2017 at 04:24

      ja mis siis, kui ma ei tahagi naisi, vaid punktist A punkti B hoopis? ausalt, paku mulle naist või liikumist vajalikul hetkel vajalikku kohta, arva ära, kumma ma võtan.

      (kusjuures arumaivõi. liiklusetropid ei paista ju seksikad, vaid tekitavad jutte stiilis “BMW on diagnoos” – halb impulsikontroll on teatavasti ebakvaliteetse isendi tunnus. tahate seksikaid mehi näha, ma oleks võind täna tantsuklubis näidata: mees mängib pilli JA SAMAL AJAL TANTSIB ja vahepeal või isegi kõige sellega samal ajal ilmutab huumorimeelt, vaimukust ja juhiomadusi. siuke hunnik händikäptunnuseid, et lõug kukub ripakile, ehk tuttavatuttava bioloogi purjakil sõnul: “selliste asjadega võib saada palju paariväliseid kopulatsioone”.)

    • nodsu said, on 28/12/2017 at 04:44

      kusjuures ta tegi seda sundimatult, mitte selleks, et naistele meeldida, vaid see kukkus lihtsalt muuseas niiviisi välja. sihilikud meeldimiseks tehtud tegemised näevad alati teistsugused, kunstlikumad välja.

    • nodsu said, on 28/12/2017 at 05:01

      a kui keegi tahab just autot händikäptunnusena kasutada, siis on talle igal juhul kasulikum, kui see on luksus, mitte liiklusvahend. linnaliikluses saab ta nii või teisiti keskelt läbi 30-50 km/h liikuda ja kui ta sealjuures tõmbleb, igale poole vahele süstib ja jalakäijaid kahte lehte lennutab, näeb see välja lapsik, mitte erootiline. fakt: naiste allaajamine on naiste saamiseks kontraproduktiivne.

  21. nodsu said, on 27/12/2017 at 19:09

    ja ilmselt ongi statistiliselt võttes meestel ja naistel erinevad kohastumused. me põlvneme naistest, kes jäid ellu, et oma lapsed üles kasvatada või vähemalt rasedus lõpuni kanda; mehed, kellest me põlveneme, ei pidanud tingimata elama kauem, kui eostamiseks vaja, niisiis võis nende hulgas olla lademes kehvi ohutajujaid.

    Aga mul on ka oma elust, oma kogemusest selliseid vastandlikke näiteid. Kui mind oli tänaval röövitud, ei kannatanud ma tükk aega enda kannul samme kuulda; kui mulle koju sisse murti, see süvenes. Minuga juhtus, nagu selle Patriciaga – maailm tuletas mulle meelde, et ta on ohtlik ja õudne koht. Aga kui ma hääletades väikest viisi kahe rekkamehega kaklesin mis oli palju füüsilisem konfliktsituatsioon kui tänavarööv ja sissemurdmine -, jäi sellest – kui vastikustunne üle läks – eelkõige mälestus, et “mina võitsin”.

    Lõpuks aitaski nende röövimistraumade vastu kõige paremini uus hääletamisretk, kuigi teoreetilselt olen siis end just haavatavasse olukorda pannud. vbla loogikaga, et siis ma vähemalt tean, mis värk on – muidu oleks ju loogiline, et kodu on turvaline koht, aga sissemurdmisega oli see turvalisus ära kadunud. kui ma olen hääletades ebakindlas olukorras, on vähemalt kõik õigesti.

    • nodsu said, on 27/12/2017 at 19:11

      krt, ma ei tea, miks topelt läks (protsess oli selline, et pärast “saada kommentaar” klikkimist ei ilmunud kommentaari üldse, läksin tagasi ja vajutasin uuesti – ja siis tuli hoopis teise kohta, st siia – ja siis oli ka alguses saadetu nähtaval). mõeldud oli Kauri kommentaari järele.

  22. tavainimene said, on 27/12/2017 at 19:16

    Kommentaarid on jälle sisukamad kui postitus.

    • epp said, on 27/12/2017 at 20:25

      Vaid sisukale postitusele järgnevad sisukad kommentaarid.
      Õõh, moosine =) Aga nii on, mu meelest.

    • nodsu said, on 27/12/2017 at 20:32

      ka minu arust oli sisukas postitus, muidu ei oleks ju millestki kinni võtta.

  23. nodsu said, on 27/12/2017 at 20:31

    Selle kohta, kuidas keegi hädasid südamesse võtab, meenus koht “Rõõmulaulu” lavastusest (Loone Ots instseneeris Ristikivi).

    Sõda, linn on vallutatud, marodöörid on peategelasest muusiku pere ära vägistanud ja maha tapnud, tema on šokis; ilmub vallutavat väge juhtiv kuningas, mõistab marodöörid surma ja pakub laulikule sooja kohta oma õukonnas.

    Laulik ütleb, et temast enam lauljat ei tule: “On surnud mu naine! mu lapsed kallid!”

    Kuningas, asjalikult: “Oled veel noor, pole juuksed sul hallid. Võtad uue naise, saad uued põnnid.”

    Diilist asja ei saanud.

    See illustreerib seda, et edukad sõjamehed on need, kellele koledused hinge ei lähe; ja head kunstnikud pigem need, kellele lähevad.

    • epp said, on 27/12/2017 at 20:49

      Eeee… ei tea, selle su viimase lause kohta. Et sõjas on edukad need, kellele koledused hinge ei lähe. Teinekord jah, aga mitte alati. Ajaloost on hulk näiteid, kus hingega asja eest võitlejad saavutavad suuremat edu kui palgasõdurid.

      Ma tean, et on üsna hingetuid kunstnikke ka. Ses mõttes, et loomingu nimel üle laipade. Tihtipeale trambitakse oma lähimate seljas muide.

      Aga see pole mitte vaidlemiseks, nodsu, lihtsalt arutlen.

    • nodsu said, on 27/12/2017 at 20:52

      jah, see oli hästi suvaline üldistus ja mitte kõige tõsisemalt tehtud.

      adekvaatsem oleks tautoloogia – “need, kellele hinge ei lähe, toibuvad rutem.”

  24. Pühad läbi, aasta otsas - Blog24 said, on 27/12/2017 at 21:42

    […] seda.Meelde tuli jutt Siberi eitedest, kes läksid talvel, kirves põues, metsa, sest mees oli […]

  25. Ingrid Mühling said, on 29/12/2017 at 19:25

    See jutt algas väga hoogsalt ja lennukas stiilis, aga lõpp läks täiesti metsa – no vabandage, see, et 50 või 70 aastat tagasi depressiooni ja ärevust ei osatud diagnoosida või et mõni keskharidusega medtöötaja sellest tänaseni midagi ei tea, ei tähenda, et neid haigusi ei ole olemas. Ma olen täiesti kindel, et ülalmainutud vanaema hinge jäid üleelatust haavad ehk posttraumaatiline stressihäire, mis takistas tal oma elu elada sama õnnelikult, kui ilma üleelamisteta. Mulle ütles kunagi perearst, et depressioon on tarkade inimeste haigus, ma ise võtsin vabaduse lisada, et lollidele see külge ei hakka. Nende sõnadega tervitan lugupeetud medõde, keda autor tsiteeris ja loodan tõsiselt, et vanaemal oli oma elus ka helgemaid hetki.

  26. K. said, on 30/12/2017 at 19:08

    Mulle tundub, et asi pole ei põlvkondades ega elusündmustes, vaid pigem indiviidi enda närvikavas. Mõnele on antud looduse poolt tugevad närvid – läheb ka paksust ja vedelast läbi. Pole aga antud, siis ajab ka väiksem koorem ree uppi. Sina, nodsu, oled ilmselt üsna tugev ja ka kohusetundlik inimene – ei ole asi selles, et sul poleks olnud võimalust nõrk olla, kuhugi oma hädadesse ära libiseda, kui lähedased sind vajasid, sa lihtsalt ei teinud seda. Jama on ainult selles, et tugevatele ja kohusetundlikele laotakse tihti ka teiste, nende nõrkade koorem, kes esimese jama peale alla annavad. Ja kõigil on kuskil siiski murdumispunkt.

    • K. said, on 30/12/2017 at 19:23

      Eee, valesti läks, kommentaar oli mõeldud siiski tavainimesele vastuseks. :)

    • nodsu said, on 31/12/2017 at 02:30

      jep, kindlasti. :D

      kui mul olid kõige suuremad hädad, libisesin ma nendesse ikka täiega ära. a ega tollal minust keegi suurt midagi ei vajanud ka, ma olin selleks liiga väike.

    • mustkaaren said, on 31/12/2017 at 12:46

      “Lapse närvid on kase otsas”. Vihje lapse terviseprobleemide vaateväljast ära panemisele traditsioonilise karjuva fyysilise vägivalla abil.)

    • mustkaaren said, on 31/12/2017 at 12:47

      Mistahes murede, peaks täpsustama.

    • kaur said, on 31/12/2017 at 14:00

      “Lapse närvid on kase otsas” – ma ei ole elu sees sellist väljendit kuulnud. Kus seda kasutatakse?

    • nodsu said, on 31/12/2017 at 15:37

      ma õnneks ka mitte. ja keegi tegelikult mu muresid ära panema ei kippunud, ise panin ja hoidsin endale, aga ei saanud hakkama.

  27. epp said, on 31/12/2017 at 19:20

    “Lapse närvid on kase otsas” – kas oled väljendiga tuttav või mitte, sõltub ilmselt paljuski sünniaastast. Minule on tuttav.

  28. mustkaaren said, on 01/01/2018 at 18:52

    “Laps räägib siis, kui kana pissib.”
    “Mida armsam laps, seda kibedam vits.”
    Jne.
    Peksu jms viljeldakse meie maal traditsioonilise kasvatusmeetodina mõnes peres siiani.
    Kaur, ära nori minuga. Su noor sugulane oli kunagi mu parim sõbranna ja ma tahan elada teadmises, et temaga on kõik hästi ja tal on toredad sugulased Eestis.

  29. mustkaaren said, on 01/01/2018 at 18:55

    Lugesin kunagi mingit nõukaaegset vanasõnakogumikku. Seal oli palju õudset igapäevaelu kajastavat, nt “aasta ja laps, vahel ka kaks, on naise taks” ja kunagiste pereplaneerimise tavade ja reproduktiivorganite tervise kohta ytleb see nii mõndagi.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: