Ega pill peret toida, ega kannel kaasat kata
Te oleks ammu nälga surnud või sita sisse uppunud, kui poleks meiesuguseid ebaautentset elu elavaid luusereid, kes tõusevad hommikul kell neli üles ja lähevad leiba küpsetama või lehmi talitama, kuigi sisemine jumalanna eelistaks edasi pikutada.
tavainimene 
odot. autentse elu jutlustajad haibivad minu muljet mööda ka või lausa eriti lehmade lüpsmist ja leiva küpsetamist, sinnamaani välja, et mu padulinlasest tuttav kardab neist, et “varsti sunnivad kõik põllule ja lehma lüpsma”.
mitteautentse elamise näited on ikka stiilis “kiirlaenude müüja” või üleüldse misiganes telefonimüük… vms töö firmas, mille tegevus tundub töötajale endale vale.
… ja ise leivaküpsetamine on ju vaata et kohustuslikuks oskuseks saanud.
Üks asi on hobi korras käsitööleiba küpsetav hipster, teine on leivatööstuses rügav proletaarlane.
ei, aga päriselt – kes naeruvääristab leivatööstuses rügavaid proletaarlasi? või lüpsjaid? olgem ausad, nad moodustavad meie tnp ühiskonnast võrdlemisi väikese osa. Tänapäeva põhiline “proletaarlane” on nagunii kassapidaja.
Keda küll asendatakse järjest enam masinaga – aga sama kehtib tegelikult ka lüpsjate ja leivaküpsetajate hierarhia alumisel pulgal olijate kohta (töökohad nihkuvad rohkem “leivatehase operaatorite” ja “lauda operaatorite” suunas).
a ka kassapidajat autentse elu fännid minu arust ei põlasta. autentse elu ideoloogia käib pigem ikka “kuulsaks ja rikkaks” loogika vastu, hinge müümise kriitikana.
… ja luuser on raudselt väljend mingist ilusate-edukate kõnepruugist.
… ja üldse on kultuuriinimeste ja leivaküpsetajate-lehmalüpsjate vastandamine saadanast. õige veel vaja kaht väheteenivat gruppi üksteise kallale ässitada, justkui kummalgi oleks teise kõrvaldamisest rämedalt mingeid hüvesid saada. kummalgi on niigi raske.
(ütlen ma kultuuritegelasena, kellel tuleb kohe-kohe poolteist tuhat maksuametile üle kanda.)
Põhimõtteliselt õige ju? Igas ühiskonnas on töötegijate klass ka olemas. Euroopas on see roll aina rohkem pagulaste kanda, aga selles pole midagi muut. Mõnedes Araabia riikides on see ammu ja läbivalt nii ja tundub, et ühiskond toimib ja on jätkusuutlik.
Eesti on endiselt _mitte_-kastiühiskond. Maamatsi või sibi lapsest võib saada õpetaja või poliitik. Suurem osa maailmast ja ajaloost toimib-toimis teistmoodi.
nüüd hakkasmind aga huvitama tsitaadi jutustajahääl. kes on see “meie”, kes läheb kell neli lehmi lüpsma või leiba küpsetama, aga samas väljendub kõrgharitud inimese keelepruugis? kas haritlane, kes on läinud lehmalüpsi ja leivaküpsetamise juurde autentset elu otsima? Ludvig Sander ühesõnaga?
krahv Tolstoi on kah muidugi variant.
Oi, ma tunnen päris mitut noort haritlast, kes on mitu aastat CVsid laiali saatnud. Ja neil on tuttavad ja tuttavate tuttavad. Mõned on jäänudki koju vanemate ülalpidamisele, sest ebaautentset tööd nad teha ei suuda või ei taha. Teised siis “lüpsavad lehmi”, hambad tangis, ja maksavad kommunaalmakse ja vaatavad nonde esimeste peale kõõrdi.
ongi sellise argumendiga, et “ebaautentne”? mitte sellepärast, et lihtsalt ei võeta, eriti varasema töökogemuseta inimesi?
Ma tean mõndagi – ehkki mittet nii noort – haritlast, keda lihtsalt ei võeta lihtsamale tööle, sest peetakse ülekvalifitseerituks. Mitteametlikult võetakse, nt lapsi hoidma või koeri jalutama. Aga katsu sa kuhugi nt klienditeenindajaks saada. Ma ei teagi, mida kardetakse – et oskab enda eest liiga hästi seista?
Kusjuures varasemat tööstaaži on neil mituteist aastat, nii et asi ei saa olla ka selles, et ettevõtja tahab tööharjumusega inimest.
Ma ei tea ausalt öeldes kedagi, kes oleks üldse CV-ga mingi töökoha saanud. Kõik, keda ma tean, on saanud tutvuste kaudu või libisenud sujuvalt akadeemilisse karjääri. Ainult et see viimane võib ootamatult vaiba alt tõmmata, kui instituudil rahasid kärbitakse või grandihoidja ära kukub ja talle asendajat ei leita.
Ma ise sain CV abil kunagi ühe tööotsa, aga mitte stabiilset töökohta. Ja seegi oli kehv ots, selles mõttes, et rahade väljamaksmist pidi iga kord jalgu trampides taga nõudma ja hinnakokkulepped hakkasid ootamatult muutuma. Umbes et kokkulepitud 8 kroonist sai kätte 6, sest “me peame ju käibemaksu honorarist maha arvama”.
Ja seegi oli buumi ajal.
OK, avalikele hangetele saab tõesti CV-ga anonüümselt kandideerida.
aa ja lihttöödega on veel teistpidi häda: need võivad hiljem kvalifikatsioonikohasele tööle saamist takistada. kuigi jah, need saab CVs muidugi maha vaikida. aga kasvõi palgata praktika erialasemal kohal näeks seal parem välja.
ja veel: kas nende vanemad oleks õnnelikud, kui laps lähekski lihttööle? ma pean silmas, et tavaliselt võtavad lapsed siiski vanemate hoiakud üle ja sõna otseses mõttes tööliseks minemast takistab see, et selline töö on peres kogu aeg põlu all olnud.
mõtlen praegu oma vanematele, kes oleks rängalt pettunud olnud, kui ma oleks ülikooli mineku asemel mingiks üheksakümnendate stiilis ärikaks hakanud – olenemata sellest, kui palju ma oleks sellega teeninud.
Seal on mõnel juhul teema “ma oleks õnnelik, kui mu laps tõuseks hommikul voodist üles ja teeks midagigi”.
huvitav, mis siis saaks, kui “ebaautentset elu elav” lapsevanem läheks kuhugi ära, ütleme kuuks ajaks, see on nii tavalise puhkuse jagu vist?