Keka
Üks eelmise postituse kommentaar tuletas selle kõik jälle meelde.
Ma olen nüüd, suurena, õpside käest uurinud, et milleks, jumala nimel, kitsehüpped. Kas keegi arvab, et Eesti inimesed harrastavad õhtuti massiliselt tervisekitsehüppeid? Õpsid pole kadedad seletama: kehalise kasvatuse siht on arendada lapses julgust, vastupidavust, osavust, painduvust, tasakaalu, kiirust ja jõudu. Ja miks siis mitte üle kitse hüpates või poomil turnides, kui kits ja poom kord nagunii võimlas olemas on. Ja et mida mina siis välja pakun.
Selle koha peal jään ma kurvalt vait. Poomikava arendas minu tasakaalu nii, et sellele oli võimlemisveerandi plaanis ette nähtud kaks tundi. Klassis oli kakskümmend viis tüdrukut. Kahe akadeemilise tunniga jõudis igaüks ühe korra kava läbi proovida ja ühe korra hindele teha. Kellel tasakaal enne hea oli, see sai poomikava eest hea hinde; kellel ta kehvem oli (mina sealhulgas), sellel ta sama kehvaks ka jäi. Ma ei mäleta, et kekaõps oleks mulle ette näidanud tasakaalu arendavaid harjutusi, mida kodus ilma poomita teha. Ma ei kujuta ette, mida ta oleks mulle öelnud siis, kui ma oleks teinud ettepaneku, et ma tuleks reede õhtul kell kuus paariks tunniks võimlasse poomile harjutama, aga ohutusnõuded näevad ette, et tema kui väljaõppega spetsialist peab kõrval seisma ja julgestama.
Mitte et ma oleksin siis nii vapper ütleja olnud. Iga kord, kui ma täna tahaks mõnele koolilapsele anda soovitust, et “lihtsalt ignoreeri õpetaja nõmedat nõudmist või selgita viisakalt, et sul on teised plaanid”, tuletan ma endale meelde, kui hirmus on hästikasvatatud väiksel inimesel hakata vastu palju suuremale, valjuhäälsemale ja agressiivsemale võimupositsioonil täiskasvanule. Kitsehüpped vist siin ka ei aita.
tavainimene 
Oh, kitsehüpped! Minu õuduste veerand oli see, kui tuli hakata võimlas hüppama kitse, tegema harjutusi rööbaspuudel ja siis oli veel maast ca 2m kõrgusel kang, millel oli ka harutuskava ette nähtud. Ma isegi ei jaksanud end sinna üles vinnata, sest all ei olnud midagi julgestuseks ja ma lihtsalt kartsin, et ma kukun sealt pea ees alla!
Mul oli see veerand alati nibin-nabin kolm, sest ma paaniliselt kartsin! Kitsehüpete ajal haaras meesõpetaja hoo pealt käevarrest ja kiskus mu kättpidi üle kui oli näha, et ma jälle ei suutnud hüpata hoolaualt nii tugevalt ära, et see hoog mind üle aitaks. Käsi oli sinakaid täis. Ja siis see kisa ja karjumine teemal kui nõrk ja haletsusväärne on inimene, kes ei suuda üle kitse hüpata. Asi ei olnudki niivõrd füüsilistes võimetest aga ma paaniliselt kartsin!
Kui ma keskkooli läksin, Tallinnasse, siis oli mul võimlemise veerand 5 ja naisõpetaja. Sõbralik, endine võimleja, ise näitas ette, julgustas jne. Kitse meil enam polnud aga poom, rööbaspuud ei valmistanud mulle siis enam raskusi. Lihtsalt seal maakoolis too röökiv vanamees oli kohutav! Ma olen ka hiljem palju mõtelnud, et mis paganama pärast me pidime terve klassiga (meil oli kehaline koos poistega) seal niiviisi piinlema.
Meil oli vastupidi, tüüpiliselt oli poistel tore kehalise õpetaja ja tüdrukutel kuri. Kui tüdrukute oma oli parajasti haige ja poiste-tüdrukute tund tehti koos, oli alati hästi tore sõbraliku õpetajaga tunnis olla.
a kehalisega oleks tore, kui otsustataks ära, mille jaoks see tund õieti on. Praegu oleks nagu kaks seisukohta ühekorraga: a) see on selleks, et lapsed saaks ennast natukenegi liigutada, kasvõi kord nädalas; b) see on kindlate füüsiliste oskuste õpetamiseks-arendamiseks.
a-variandi puhul oleks loogiline, kui kehalise võiks ära lahendada ka suvalise trenniga. Laps näitab tõendi ette, et käib selles-ja-selles trennis. Või kui koolis oleks posu eri profiiliga trenne ja neist võib valida endale sobiva. Nagunii on koolidel tavaliselt korvpalli- ja võrkpallivõistkonnad, mingi tantsutrenn veel juurde (mis on samuti sageli juba niikuinii olemas) ja kehalise õpetajad, kes muidu jõude jääks võivad juhendada näiteks jooksu- ja suusatrenni.
b-variandi puhul oleks loogiline, kui neid oskusi just nimelt õpetataks ja arendataks, mitte ainult ei hinnataks.
saab, muide, kehalise tundi trenniga asendada (sama nagu muusikaõpetust muuikakoolis käimisega jne). Ainuke häda on selles, et laps, kellele muusikakool meeldib, tahab reeglina ka muusikatunnis käia, tal läheb seal jube hästi ning ta saab oma eduelamused kätte. Kusagil PGS-is on see asendamise koht kirjas ka, ma ei viitsi välja otsida hetkel
a tglt oleks juhul, kui kehaline ongi lihtsalt “liigutamise tund”, loogiline, kui kool hoiaks kogu aeg mingit portsu trenne käimas. kusjuures seal ei käidaks siis klasside, vaid just teemade kaupa, nii et selleks ei peaks tingimata rohkem kehalise õpetajaid tööl olema. saakski iga kehalise õpetaja teha seda oma lemmikasja, mille pealesurumisest muidu paljudel kunagistel koolilastel õudusunenäod on – akrobaatikafänn juhendaks akrobaatikatrenni, võrkpallifänn võrkpallitrenni, tantsufänn tantsutrenni ja jooksmisfänn jooksutrenni.
(ma pean silmas, et need trennid oleks tasuta, just nagu kehalise tund on tasuta.)
Meil tuli mööda köit üles ronida ka. Ei jaksa ja kartsin ka. Ma oma mõistusega võtan, et kehaline võiks olla ka taseme järgi. Ei peaks isegi sugusid lahutama. Pidi tulema varsti liikumisõpetus, aga kas see tunni olemust muudab, kahjuks ei usu.
Ka meie pidime kitsehüppeid tegema. Mina kuulun nende hulka, kes elus mitte ühegi kitsehüppega hakkama ei saanud. Ei suutnud ma hoolaualt piisavalt kõrgele hüpata ning ka kätes polnud seda rammu, et end üle kitse lennutada. Rööbaspuud olid minu teine hirm, tirel rööbaspuudel jäi minust samuti tegemata kuna kartsin sealt alla sadada. Kava poomil oli meil õnneks selline, et sellest kobistasin end kuidagi läbi.
Ma ei usu, et need tunnid väga kelleski liikumisharjumuse tekitasid. Minul kulus küll üle 8 kooli lõpust enne kui õppisin liikumist nautima ja sihilikult tegema.
Meil Tartus Kivilinna Gümnaasiumis olid talvel kohustuslik tantsukava koostamine ja esitamine. Ise tuli see kokku panna (koos teiste vabalt valitud klassi- või paralleelklassiõdedega) ja siis hindele esitada. See oli põhjus number 1, miks ma ei soovinud Kivilinna keskkooli jääda, ükskõik kui heas kirjas see kool tasemelt toona ka polnud. Miks ma tantsu vihkan, sellest kirjutasin kunagi oma blogis ja see on hale jutt ühest klassijuhatajast, kes mulle tantsimisega seoses kompleksid tekitas, nii et ei hakka sellega risustamagi, aga praegu tagasi mõeldes ei saa ma samuti aru, miks kuradi pärast hinnati midagi, mida meile ei õpetatud? Oleks keegi mulle tantsimist õpetanud ja pärast hinnanud, oleks see ehk minu jaoks kergem olnud. See, et kõik mõelgu ise tants välja ja õpetajad siis hindavad – see on tantsu mitte armastava inimese jaoks ikka väga suur piin. Iga kell enne uisutan, suusatan, jooksen ja mängin palli.
Meil oli põhikoolis kohustuslik rahvatants kaks tundi nädalas lisaks kehalisele kasvatusele. Tõsi, tollastes tantsutundides väga palju koormust ei saanud, põhiliselt õpiti samme ja liikumisi ja ega see eesti rahvatants ei ole teab mis tormakas. Tänapäeval on muidugi teine asi, rahvatantsijad teevad trennis jooksu ja planku ja värki.
mhmh, ma tean inimesi, kes käivad rahvatantsus suuresti üldfüüsilise pärast.
Minu kehkaõps, kes muidu oli üdini nõme, õpetas mind suusatama. Oleks ma saanud valida mida teha, siis ma poleks suusatamist nautima õppinud. Mingi aeg mulle täiega meeldis suuskamine, isegi tartu maratone on sõidetud.
Head ka:
Mu lapsed käivad minuga samas koolis. Mul on kehalisest ainult halvad mälestused. Aga laste kehaline tundub okei. Laste jutud kehalisest ja kehalise õpetaja enda seisukohad tunduvad väga mõistlikud.
Näiteks selle aasta kahe kuuga õpetasid nad mul ühe lapse nullist ujuma. Mitte vee peal ulpima, vaid päris ujuma – koer krool jne. Mul endal pole see varem õnnestunud.
Ehk – minu väike kogemus ütleb, et asi on aastatega palju paremaks läinud.
Aga meie pidime algkoolis hüppama kitse üle õpetaja! Saate aru? Meil ei olnud väikeses maakoolis kitse ja poom oli ainult õues. Õpetaja, täidlane keskea ületanud daam, põlvitas põrandale kägarasse maha (niivõrd-kuivõrd kägarasse, nagu suur kõht lubas) ja me pidime hüppama üle tema selja, nagu ta oleks võimlemiskits. Võimlemiskits ise on muidugi umbes poole kitsam ja poole kõrgem, nii et edukalt said üle õpetaja hüppamisega hakkama need, kel olid pikad jalad, mis hästi harki käisid. Ülejäänud jäid lihtsalt õpetajale selga istuma. Mina olin üks neist ja teist korda ma enam ei hüpanud, hakkasin vastu! Sellest, mis siis sai, ajalugu üldiselt vaikib, aga noh, asi läks ikka vanemateni välja ja ema räägib seda siiani vahel kui head naljalugu.
Kas sinul on ka juba naljakas?
Tegelikult, inimesed on nii erinevad. Ühele oleks see algusest peale hiigla pull lugu, teine tunneb veel 40 aastat hiljem alandust.
Ma ei ole nii palju ammu naernud. Uskumatu! Aitäh, et mu õhtu nii toredaks tegid.
Minul kitsega muret polnud, kuna olin pikka kasvu. Aga vihkasin südamest suusaveerandit. Aastaid läks aega, enne kui vabatahtlikult suusad alla panin.
See oli nüüd nii hää lugu, Maarika, et üksinda naeran senimaani…Tore, et kirjutasid!
Mina olin põhikoolis kehalise kasvatuse tundides täielik koba. Mööda köit üles ronida ei jaksanud, pea peal seista ei julenud, hundirattaid teha – ei-ei… Kõik, mis kõrgel või pea alaspidi, oli jube õudne mu jaoks. Meil oli õpetajaks nilbe vanamehenäss, kellel oli kombeks pisikesi plikasid patsutada, väheke rohkem, kui hea tava lubab… ‘
Silda pidime ka tegema, ma ei saanud kuidagi hakkama, kuigi ma seda ei kartnud. Ei paindunud lihtsalt. See näss tuli ja surus mu vägisi silda, seljast käis raks läbi ja järgmise kuu veetsin haiglas. Selgus, et mu seljaga pole kõik päris korras ja sild ei teinud asja mitte paremaks.
Oma kobakäpluse juures olin mõnes asjas üsna tugev ka – kui oli alla saja meetri jooks näiteks. Jooksin nagu väle põder, klassi parimad jäid kaugele maha. Aga mu tulemusi ei arvestatud, sest ma ei olnud võimeline pakult ära tõukama. Mina jooksin nii, et hüppasin hetkeks õhku ja siis pistsin plagama. Pakult tõugates ei plaganud ma kuskile, ei saanud kohe liikumagi, sest mu selg, mu selg…
Kaugus- ja kõrgushüpped meeldisid mulle samuti. Ikka kõrgele ja kaugel kargasin. Tunnihinne ikka kolm, erinevatel põhjustel… Pärispõhjus oli mulle teada, aga muuta midagi ei saanud. Põhjuseks oli kitsega seotud intsident.
Tramp-para-raa – üle kitse ja hobuse hüpped olid mu lemmikud. Ma hüppaks praegu kohe ka üle kitse, kui mul see kits oleks. Aga sellele nässile meeldisid ka kitsehüpped, õigemini hüppajate püüdmine. Ta ei lasknud meid kunagi ise maanduda, oli kitse ees ja püüdis maandujaid kaissu. Rõve ja vastik. Väga kiirelt ta ei kippunud kedagi lahti ka laskma, mudis kiirelt üle.
Ja siis ma ühe hüppe ajal proovisin meelega hüpata natuke teisiti. Võtsin kõvasti hoogu, tõin pingutusega jalad kõrgele ette ja maandusin pahaaimamatult ootavale nässile jalgadega pehme koha peale. Oli kisa ja oigamist, ja kui näss juba käia sai, veeti mind nattipidi õppealajuhataja juurde, et ma seal üles tunnistaksin, et meelega tegin. Tunnistasin, koheselt, põhjuse ütlesin ka välja. Autasuks sain veerandi käitumishindeks mitterahuldava, edaspidised kehalise hinded hakkasid olema kesised kolmed, pikkade miinustega, lisaboonuseks nässi kestvad mõnitused, kui ma mõnes asjas jälle koba olin ja ma ikka olin ka. Aga ta ei näppinud ega kobanud mind enam, see kehalise kolm oli nohu selle kõrval.