Planeedi salajased valitsejad
Lugesin kuskilt kõmumeediast uudist, et Tartus käib keegi mees öösiti majade akendest sisse piilumas. Keegi kommentaator lisas, et “me teame teda siin küll, kõnnib tänaval siksakitades ning teeb kõikidele vastu tulevatele kassidele ja koertele kummardusi.”
Kummardab kassidele ja koertele? Ossapoiss, missuguse jutiga mu fantaasia kappama pani.
tavainimene 
Kiple II?
Tegelikult see on päris hull lugu, passib jah. Miskised turvakaamera salvestised on ja politsei tegeleb. Esimesel korrusel elada just seal ei tahaks…
Oot aga mis sest on, kui passib ja aknast vaatab? Esimese korruse elanik ju arvestab sellega nkn. Kui tahab, installib kardina või ruloo, või ei käi palja tilliga akna all. Või siis just käib.
Miks see on hull, kui inimene avalikus ruumis ringi kõnnib ja vaatab, kuhu tahab?
Ja mida see politsei teeks? “Te ei tohi siin kõndida”? Mis alusel?
Ta ei vaata ainult aknast sisse, vaid passib seal ikka pikalt nagu ma aru sain. Käed varjuks ees ja nägu vastu akent kui ulatab. Eile liikus FBs postitus koos videoga (politsei kooskõlastuse alusel).
Isegi kui installid midagi ette, on see privaatsuse rikkumine. Ma ei saaks üldse elada niiviisi kui keegi mul niiviisi igal õhtul kuude kaupa akna taga passimas käib. See on haiglane ning selliste isikute koht on kinnimajas.
See kõik on nii veider.
Kui sa tuled mu akna taha ja passid seal, ja ma sind filmin, siis võin ma selle panna facebooki või kuhu kurat ilma mingi kooskõlastuseta.
Aga miks see peaks mind muretsema panema – ma ei tea. Kujutame ette, et ma avastan, et naaber jälgib mind binokliga. Mul on majad kohe üle tänava ja elutoas pole kardinaid. Kas ma peaks muretsema? Miks ma peaks muretsema? Ei kavatsegi, ausalt öeldes.
Ta ei pannud seda FBsse ilma politseiga kooskõlastamata, seda jõudsin märgata. Minu meelest on see täiesti jube kui keegi regulaarselt jälitab. Inimesed on erinevad.
Ma näen seal kaht põhjust, miks keegi võiks selle peale hirmu tunda. või miks mina võiks sellise asja peale hirmu tunda.
Esiteks – võõra inimese fokusseeritud tähelepanu, asja eest teist taga. Ja mitte ainult fokusseeritud, vaid video põhjal otsustades demonstratiivne ja agressiivne. Võõras inimene passib kohe minu privaatala piiri peal, hoiab mul silma peal ja käitub agressiivselt. Tekivad küsimused: kas ma julgen üldse uksest välja minna, äkki ta on ikka veel seal? Kas ma julgen aknast välja vaadata, agressiivsete inimestega soovitatakse ju silmsidet vältida?
Võrreldav sellega, kui keegi tundmatu käiks mul tänaval kahe meetri kaugusel järel, aeglustades-kiirendades minuga täpselt samas rütmis, aeg-ajalt ähvardusi pomisedes või ähvardavaid žeste tehes. Eriti, kui see võõras on meesterahvas, sest esiteks tähendab see, et kui ta otsustab oma agressiivsust minu peal vahetumalt praktiseerida, siis käib ta jõud minu omast tõenäoliselt üle; teiseks on meestest üldse vägivalda rohkem karta kui naistest (isegi kui keegi käib mul tühjal tänaval täitsa juhuslikult järel, kogemata on sama kõnnitempoga inimene, siis on meesterahvaga kõhedam tänavat jagada kui naisega). Nood hirmunud, kes video lõpuks üles panid, olid samuti naisterahvad. Neil võib olla hirm, et esialgne žesti-agressioon kasvab üle füüsiliseks vägivallaks.
Teiseks: selline käitumine on nii erinev üldiselt normaalseks peetust, et tekitab selle tavalise kõhedustunde, mida hullumeelne käitumine ikka: et see on ettearvamatu, et enam ei saa oma prognooside peale loota. Pagan teab, mis järgmiseks teeb, äkki pistab näiteks maja põlema või arvab, et ma olen mingi monstrum, kes tuleb maha lüüa.
Ma ise pean esimest põhjust loogiliselt võttes kaalukamaks (kui ma õigesti mäletan, siis vägivaldsete kuritegude toimepanijate hulgas ei ole vaimuhaigeid rohkem kui populatsioonis üldse, st hull ei ole paljalt sellepärast ohtlik, et hull, ja terve mõistusega inimene võib sama tõenäosusega ohtlik olla (on küll üks selgelt ohtlikum grupp, psühhopaadid, aga psühhopaatiat ei loeta vaimuhaiguseks ja psühhopaat ei pruugi imeliku käitumise poolest üldse silma paista)), aga inimeste hirmud ei allu tõenäosusarvutusele.
On üks kolmas põhjus, vähem hirmu, rohkem ebamugavusega seotud – aknakatmistavad on kujunenud teatud eeldusega. et päevakardin peaks kinni juhusliku mööduja juhusliku pilgu. Päevakardin, mis peaks vastu jõllitamisele, nina vastu klaasi, ei laseks paraku sisse ka kuigi palju valgust. Inimestel oleks sund valida harjumuspärase privaatsuse ja normaalse valguse vahel. Ebamugav ja häiriv, nagu ähvardav rambivalgus paljudele ka muidu on. Klaasist majas ei tunneks enamik end hästi.
On küllalt ühiskondi ja ajastuid, kus privaatsust ei eeldata või ei eeldatud. See ebamugavus on puhtalt meie enda leiutatud.
Meie suurem privaatsustarve tuleb kindlasti suuremast kehakontrollist kui nt keskajal, st väga palju kehalisi toiminguid (pmst kõik olukorrad, kus keha ei ole Bahtini mõistes “klassikaline keha”, olgu siis pissimine, kakamine, seks või sünnitamine, ainult söömine on sellest karist natuke pääsenud, aga mitte päriselt, matsutada ja lahtise suuga süüa pole ikkagi viisakas; pole viisakas näidata, et toit läheb kõrist alla) on muutunud piinlikuks – aga seda ei saa ühelegi üksikisikule ette heita, see käib meie ühiskonnas nõutava üleüldise suurema enesekontrolliga kaasas. Piltlikumalt – hind, mida tuleb maksta selle eest, et meil ei lööda sama kergesti üksteist maha kui keskajal, on see, et me häbeneme üksteise seltskonnas kakada. Ühesõnaga, hulk automatiseerunud pidureid ja piinlikkusi (ja automaatsus tasub lihtsalt ära, sest kui peaks ennast igal üksikjuhul teadlikult kontrollima, oleks see liiga energiakulukas).
Ma ise ei suuda näiteks sugugi iga inimese seltskonnas süüa – st tehniliselt saan muidugi hakkama, aga kui ma ei tunne end kellegi seltskonnas vabalt, võin ma sellest kõhuvalu saada. Ja kui mu hommikumantel vale inimese nähes kogemata eest lahti vajub, on tavaliselt piinlik meil mõlemal (hetkel mõtlen murelikult, kas see juhtuski täna või olid hõlmad siiski piisavalt kinni – majas käib remont ja ehitusmees käis just siis esikust läbi, kui ma seal hommikumantli väel kohvipaksu kompostiämbrisse kühveldasin, arvates, et olen omaette; mind nähes ta esimese asjana vabandas ja tagurdas uksest välja, huvitav, kas lihtsalt minu ehmumise peale või nägin ma tõesti ebasünnis välja).
Enivei, kui on olemas kokkuleppelised intiimtsoonid ja privaattsoonid ja siis keegi neid rikub, siis on see tollest rikkujast vägivaldne. Meil kooliajal oli algklassides selline loll agressiivne mäng, et kisti üksteise seelikuid üles. pmst võiks ju samamoodi öelda, et “on ühiskondi, kus ei kanta üldse riideid, katmata tagumikust tulev ebamugavus on meie enda leiutatud” – ainult et ükski tüdruk, kellel see seelik üles kisti, ei leiutanud seda ebamugavust ise, eks ole. Ja kiskumine ise oli selgelt agressiivne ja isegi kui mõni poleks ise kohe aru saanud, et seelik üleval = piinlik olukord, siis selle kontekst – et kedagi hoitakse kinni ja siis tehakse seda vägisi ja teised naeravad – oleks selle piinlikkuse talle ikkagi üsna kiiresti selgeks teinud.
Rääkimata sellest, et ka loomad lähevad närvi, kui neid ainiti jõllitada; nii et kogu ebamugavus ei pruugi seisneda isegi privaatsuse rikkumises. Jõllitamine on agressioon juba kultuurieelselt.
Selle konkreetse juhtumi puhul paistiski asi olevat hirmus – “võõras mees käib aknast sisse vahtimas, mida ta meist tahab?” Jõllitamine kui agressioon, vahet pole, mida ta sealt aknast õieti näeb.
pmst sa kasutasid just argumenti “see on kultuur, see ei ole päriselt”. justkui kultuur ei olekski päriselt.
praegu meenusid igasugused vanad kaetamisuskumused jms keelud. Inimestel ei ole vist kunagi olnud aega, mil ükskõik kes võib ükskõik keda ükskõik mis olukorras vaadata.
Jaa.. kui keegi sihikindlalt mind jälgiks, oleks mul ka kõhe. Aga “käib keegi mees öösiti majade akendest sisse piilumas” ei viita mingile sihikindlusele ega “regulaarsele jälitamisele”. Ma muidugi ei ole lugenud algset artiklid, võib-olla seal on teistsugune kirjeldus kui siin.
Politsei… Ma võin oma kempsu mineku kohta ka politsei käest luba küsida ja vaevalt nad keelaks. Aga VAJA mul seda luba ei ole. Võin AKI käest ülehomme üle küsida…
ma lugesin algsest kirjeldusest, et see oli kestnud juba poolteist aastat. lõpuks panid kaamera üles. poolteist aastat viitaks nagu päris suurele sihikindlusele.
vt linnalehest:
http://www.linnaleht.ee/758828/video-tartus-liigub-mees-kes-piilub-voorastesse-akendesse-piiluja-ohver-see-oli-vaga-jube-kogemus#.V9f9R6FI8wE.facebook
muide, regulaarsus, millest mulle jälitaja kartmiseks piisaks, oleks nii vast viis või kümme minutit. või mis iganes aeg, mida on vaja, et märgata sihilikku tempohoidmist. ei ole vaja nädalaid ega kuid.
“sihilik fokusseeritud tähelepanu” on võtmesõna. (muidugi olukorras, kus ma ise ei esine.)
Oo, see on tõesti õõvastav. Muidugi põnev ka. Mida ta mus leiab? Miks just minus? Kellele ja kuidas ma veel huvitav olen?
See on muidugi õige, mis sa intiimsus- ja privaatsusvajaduse kohta kirjutad.
Loodan, et Tavainimene nüüd meie läbustamise pärast ei pahanda. Pmst oleme ju kogu see aeg tema teemast mööda kirjutanud.
Kes kollast meediat külvab, see läbu peab lõikama.
Teie kommentaarid on sisukuselt mäekõrguselt minu postitustest üle :)
mulle postitus ise õudselt meeldis muide.
mulle meeldis üleelmine paradoksaalselt rohkem
Kes ei ole ise ohver olnud, see peab vägivallakuritegusid tihti meeleolukaks seikluseks.
ilmselt, ilmselt… kuid kirjeldus ei vastanud algul ei vägivalla- ega muule kuriteole, vaid kurioosumile.
Te jõudsite hullu aknastvahtija loo algsest kirjeldusest päris kaugele ja ma lubasin endale julge teemaalgatuse. Tegelikult on väga kurb, et fyysiliselt nõrgemate ja ärahirmutatud õrnemate mitmekylgne kiusamine yhiskonnas nii sallitud ja enamasti karistamatu on. See tõbrik jõudis ju POOLTEIST AASTAT oma vabadust nautida.
See, et keegi on syydimatu jne, ei ole argument. Yhiskond on saanud järjekordse signaali ehk lausa pasunanoodi, et jah, naiste vahtimine, hirmutamine, (Lasnamäe liinibussides aastaid möllanud hullu näitel ka) käperdamine ja ähvardamine ongi OK ja hoidku nad oma suu kinni, vastuhakkamise eest aga saab karistada (erinevas sõnastuses tyypilised hoiatused, kui ennast edasi kuritarvitada ei lase)
Mul on palju vanu tuttavaid sotsiaalsfääris ja politseis tööl ja nendegi käest on huvitavaid asju kuuldud.
Tavalistest inimestest hakkab kahju.
Ja.