Diagnostilised kriteeriumid
Keskmine kirjandus: Ta vaatas mind ebasõbralikult ja ütles: “Eks istuge siis.”
Alla keskmise kirjandus: Ta vaatas mind ebasõbralikult ja ühmas/kohmas/nähvas/ohkas/salvas: “Eks istuge siis.”
Üle keskmise kirjandus: Ta vaatas mind ebasõbralikult: “Eks istuge siis”.
tavainimene 
Selle jada järgi paistab, et kirjanduse headuse mõõdupuu on see, kui palju lugeja teose loomise kaasosaliseks tehakse.
Bingo!
Jouissance: 1, plaisir: 0.
Teisalt, on erandeid, nt seesama postitus siin on just sellepärast hea, et kõik kolm varianti on kõrvuti reas. Metatasandiga mängides saab igasuguseid asju ära kasutada nii, et hea oleks. Ja luules ja muus tekstis, mis ennast meelega nähtavaks teeb.
Ta vaatas mind ebasõbralikult ja urgitses pliiatsiga telefoniketast.
“Eks istuge siis.”
…
Aga see on juba mõttelise tyhikuga lausejada ja nõuab emotsionaalset intelligentsust ning teatavat lugemiskogemust.
Hmm. Miks urgitses? Miks pliiatsiga? Miks kettaga telefon? :)
Urgitsemine viitaks pigem sisemisele ebalusele, telefoni urgitseja väldiks silmsidet vestluskaaslasega, tal puuduks võimupositsioon anda või mitte anda istumiseks luba.
Justnimelt. Kuipalju psyhholoogiat, pinget, Koledate syndmuste eelaimusi. Võib kirjutada minimalistlikult, kirjeldavalt, hinnanguid kylvavalt, jne. Jne. Peaasi, et lugeja aju hetkekski rahu ei saa.
Appi, kuidas mulle see “urgitses pliiatsiga telefoniketast” meeldib. Selles on aistilist konkreetsust (asi, mille pärast ma Bradburyt imetlen).
Miskipärast meenus koht ühest Michael Frayni raamatust, vist “Plekkmeestest”, kus üks tegelane nägi aknast, kuidas tema kolleeg urgitseb sõrmega kõrva ja uurib seejärel sõrme, “nagu loodaks ta sealt leida uraanimaaki või naftat”.