tavainimene

“Kiri sinule”

Posted in * by tavainimene on 20/11/2015

Mihhail Šiškini “Kiri sinule” on ilus romaan armastusest ja surmast. Selles on lopsakat, pillavat, isegi ilutsevat ilu (ja inetust), nagu ajastust, mil inimestel oli aega kirjutada üksteisele lehekülgede pikkuseid kirju. (Võimalik, et tegu on ka mingi slaavi kultuurilise eripäraga; ma kujutan ette, et Andrei Ivanov võiks kirjutada selles laadis, kui ta poleks Skandinaavia protestantlikust kasinusest rikutud.)

Vormilt ongi tegu kiriromaaniga — said kokku poiss ja tüdruk, aga poiss  pidi minema sõtta ja nende armastus pidi mahtuma kirjadesse. Kirjadesse peavad mahtuma veel lapsepõlv, sõjakoledused, teiste inimeste elud ja surmad.

Nii lihtne see asi siiski ei ole. Loo edenedes selgub, et sõda, kuhu poiss kutsuti, käib Hiinas, ja et aeg peaks olema 19. ja 20. sajandi vahetuse paiku. Aga paljudest väikestest detailidest tundub, et tüdruk elaks nagu mingis muus ajastus. Tõsi, seda on raske kindlaks teha, sest aastaarve ega kohanimesid ei anta. Linnas sõidavad autod ja trammid, räägitakse telefonidega, vannitubades soojendavad vett boilerid, lastehaiglas näidatakse seinale diafilmi — aga see võib olla ühehästi 1920 ja 1980. Riigikorrast ega poliitikast pole ainsatki sõna, neid lihtsalt ei eksisteeri. Ma kahtlustan, et nimme.

Siis tuleb sõjaväljalt kiri. Poiss on langenud. Tüdruk nutab, aga elu läheb edasi. Ja kirjad jätkuvad. Neiust saab naine, ta õpib õeks, töötab haiglas, hakkab abielumehe armukeseks, jääb rasedaks, kaotab lapse, põetab vanemaid … oot-oot, stopp. Kuidas see kõik nüüd ikkagi on? Tundub, et mingis punktis on sündmused lahknenud paralleelmaailmadesse. Ja tüdruku maailm on väljunud kirjadest (ta ei saa ju kuidagi teada ega kirjeldada, kuidas tema mehe esimese naise ema kunagi tablette neelas — või saab? kujutleda?), samas, kui poiss alustab endiselt: “Mu Sašake!” Nagu oleks meeste maailm rohkem sõnades (“Kõik olemasolev on tühine, kasutu, kui see ei vii sõnadeni ja kui sõnad ei vii temani. Ainult sõnad õigustavad kuidagimoodi oleluse olemasolu, annavad praegusele mõtte, teevad mittetõelise tõeliseks, minu minuks.”) Selline preesterkuningas Johannese riik, kus elavad lõukoerad, paabulind-linnud, greifid ja metagalinaariad. Naiste maailm on siis lihas ja luus, näärmetes ja kehavedelikes? Samas, sõda tähendab meestelegi liha, luid, mäda ja verd õõvastavates kogustes.

“Naljakas, et Demokritosel jaguneb keha ainult hingeni – hing on viimane jagamatu osake nagu aatom. Aatomite vahel on alati ruum. “Kui aatomid puutuksid kokku, siis oleksid nad jaguvad, kuid nad on jagamatud: kokku võib ju puutuda üksnes mingite osadega.” See tähendab, et kehad võivad kokku puutuda, kuid hingede vahele jääb alati vahemik, tühjus”.

“Mäletad, sa joonistasid, kuidas kõikidest esemetest ja inimestest suunduvad pingule tõmmatud niidid ühte punkti? Niiviisi on maailm korraldatud. Algul olime kõik koos, üks tervik. Hiljem pillutati meid kõiki laiali, kuid igaühe külge on seotud see niit, mispidi meid tagasi tõmmatakse. Ning kunagi hiljem koondub kogu maailm uuesti sellesse punkti kokku.”

Jajah. Nii on see inimese elu siin  ilmas — ühes estetistlikus romaanis. Aga tegelikus elame nii nagu eelnimetatud romaaniski viidatud Puškinil: “Саранча летела, летела. И села. Сидела, сидела – все съела. И вновь улетела.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: