Arvamusfestivalilt

Kes ütles, et Arvamusfestivalist pole mingit silmnähtavat ja käegakatsutavat kasu? Õppisin sooneutraalse hariduse töötoas kasutama keermelõikurit, juhendajaks nooruke õpetajanna, kes meenutas natuke Lisbeth Salanderit. Kui tõesti kuskil õpetataks ka katkisi kõrvaklappe remontima …

Festival tervikuna jättis jälle positiivse mulje, kuigi algul olin peljanud, et lavasid on liiga palju ja igale poole ei jätku arvajaid. Tegelikult tekkis kõige elavam ja kaasavam diskussioon just ühel suhteliselt marginaalsel alal, kus polnud ühtegi TVst tuntud arvamusliidrit. Seal kadus tõesti piir esinejate ja publiku vahel ning esile tulid üksteisega haakuvad või üksteisest tõukuvad vaatenurgad vanalt, noorelt, mehelt, naiselt, humanitaarilt, insenerilt jne.

Teisest küljest jälle Kadri Liiki ja Jonatan Vseviovi oli nii hea kuulata, et ei tekkinud tahtmistki oma võhikuarvamust avaldada. Erinevalt näiteks Jürgen Ligist ja Mailis Repsist, kes ei suutnud minu meelest üldse sisulist diskussiooni tekitada. Võib-olla on nende vahel lihtsalt kõik juba ära öeldud; kaua sa oma ainukest plaati ikka ketrad. Aga ka mitu muud nimekat persooni esitas laval seriaalmonoloogiat, kus puudusid igasugused “jah, aga” ja “ei, sest”.

Väitlus- ja kõnekultuuril on, nii tundub, Eestis kõvasti arenguruumi. Kahjuks väidavad tuttavad pedagoogid, et ka vabaduses sündinud ja kasvav noor põlvkond ei ole selles osas oma vanematest sammu ees. Et kui küsid õpilastelt, mida nad mingist asjast arvavad, siis kõige sagedamini nad kehitavad õlgu ja ütlevad: “Normaalne.” Eks muidugi tuleb ka küsida õigeid küsimusi, kui tahad saada sisukaid vastuseid.

*

Panen kirja valiku uitmõtteid ja -arvamusi, mis mulle erinevaid arutelusid kuulates pähe turgatasid.

Liikumisharrastuse propageerimine peab käima kitsa sihtrgupi põhiselt. Tuleb näiteks võtta vene rahvusest naised vanused 55+ ja uurida, mis neid terviseliikumast takistab (võib-olla neile tundub dresside väel avalikus kohas kepikõndimine ebaväärikas?), kuidas neid takistusi kõrvaldada ja kes oleks neile arvestatav arvamusliider ja rollimudel.

Maaelust rääkides unustatakse ära, et traditsioonilises hajaasustuses maalilistes üksiktaludes elab väike protsent maaelanikkonnast. Suur protsent elab endistest majandi- või osakonnakeskustes kortermajades, kus puuduvad nii linna- kui maaelu plussid, aga on olemas mõlema elulaadi miinused. Sellistesse keskustesse vaesuslõksu jäänud maaproletariaat ei saa  (veidi utreeritult) kunagi lubada endale professionaalset hambaravi ega oma lastele kõrgharidust.

Ameerikast vaadates võibki tunduda mõistlik kasutada Euroopa stagnatsioonist üle saamiseks Aafrika immigratsiooni.

Tulevaste pagulaste lõimumisel ei saa kasutada venelaste analoogi. Venelased ei tulnud Eestisse mitte algusest peale vähemusena, vaid impeeriumi juhtrahvusena; nende seisukohast olid eestlased kohalik eksootiline minoriteet. Selle olukorra ümberpöördumise šokist pole mõned siiamaani üle saanud. Kusjuures eesti koolidele mõeldud vene keele õppemetoodika ja õpikud lähtusid N. Liidu ajal Moskvast pärit eeldusest, et vene keele n-ö tänavatasemel omandavad nagunii kõik lapsed igapäevasest keskkonnast ja koolitunde on vaja üksnes grammatika ja literatuurse sõnavara lihvimiseks. Ka sellest pole mitte kõik tänaseni üle saanud.

Jah, YouTube’i tasuta eesti keele videotunnid on tõesti hea mõte.

Ei, ma ei usu, et demokraatlike iibepoliitiliste hoobadega oleks võimalik nihutada sündivust üle taastetaseme. Tegelikult võib-olla isegi oleks, aga need sündijad ei pruugi siis olla Marid ja Jürid (või noh, Lisehandra Miabellad ja Roberon Kevortid).

Matemaatikavõõristuse juured pole riigieksamites, vaid lasteaias.

Kui te ütlete, et infosõjas pole ausalt mängides võimalik võita, siis te tunnistate juba ette kaotust, sest osa selle sõja definitsioonist ongi ausaltmängijad versus mitteausaltmängijad.

Uusmõisnikud (siidrivabrik, pärlkanad ja mägiveised) ei paku maaaproletariaadile stabiilset palgatööd.

Igal inimesel on oma ettekujutus “inimväärsest elust”. Kas inimväärse elu juurde kuulub täis kõht ja voodikoht? Mahetoit ja oma maja? Kaks autot peres? Nõudepesumasin? Soojamaareis kord aastas? Aga kui me hakkame keerutama, et ega õnn pole rahas ja asjades, siis võib-olla tuleks tõesti tehnoloogiahariduse asemel panustada hoopis usuõpetusse?

Kui me ütleme, et “riik peab …”, siis võtame iga kord aja maha ja üritame asendada sõna “riik” sõnaga “ühiskond”, “valitsus” või “maksumaksjad”.

Omavalitsusreform mõtleb üleeilsetes paradigmades. Tulevikus võib iga inimene olla n erineva tasandi ja suurusega virtuaalkogukonna liige ning osaleda neis asjade korraldamisel.

Tuleviku-unistustest meeldis mulle see idee, et iga inimene võiks saada endale 7-10 aasta järel n-ö sabatiaasta, et a) teenida ühiskonda ja b) proovida riskivabalt elus midagi täiesti uut. See oleks midagi kordusõppuste, üliõpilasmaleva ja rahvaülikooli vahepealset.