Unistada pole ju keelatud

Kui inimese viimasest arstivisiidist on möödunud aasta, saadab infosüsteem talle sõbraliku meeldetuletuse: “Tere! On aeg iga-aastaseks tervisekontrolliks. Palun võtke ühendust oma pereõega, et aeg kokku leppida. Head tervist!”.

Pereõde mõõdab külastaja pikkust, kaalu, vööümbermõõtu ja vererõhku, teeb vere kiiranalüüsi (suhkur ja kolesterool), küsitleb elu- ja töötingimuste ning toitumis- ja liikumisharjumuste kohta. Kui harjumused jätavad soovida, annab pereõde külastajale suunamise toitumis- ja/või liikumis- ja/või stressi- ja/või sõltuvusnõustaja juurde.

Liikumisnõustaja küsitleb klienti veidi põhjalikumalt, uurib tema varasemaid sportimiskogemusi ja teeb mõned lihtsad testid kehalise vormi välja selgitamiseks. Nüüd saab klient esmaseid julgustavaid juhiseid, kuidas võiks tervist toetava liikumisega alustada. Ning kutse algajate tasuta kodulähedasse treeninggruppi, kus paari kuu vältel õpetatakse jälgima enda seisundit pulsikella abil, tutvustatakse kepikõnni ja sörkjooksu tehnikat ning lihtsamate lihasharjutuste õiget sooritamist, samuti soojenduse ja venituse elemente.

Umbes kuidagi nõnda võiks see minu meelest olla. Aga mitte nii, et pannakse bussipeatusse plakat kurja karu eest põgeneva perekonna pildiga, sotsiaalmeediasse peaministri näägutus ja “tehtud”-lahtrisse linnuke.