tavainimene

Baltoscandal, 04/07/14

Posted in * by tavainimene on 05/07/2014

“Die Scheinwerferin” — Naoko Tanakalt lihtne idee ja filigraanne teostus, nagu Jaapani teetseremoonia. Kahe nurgeti asetatud valge seina vahel on väike saareke kõikvõimaliku kolaga — köögilaud, kõverad kahvlid, paberkott, kuivanud lilled, katkine filmilint. Projektriss liigutab selle kõige vahel väikest taskulampi ja seintel elustub liikuvate varjude maailm. Kes tahab, võib siin näha abstraktsete ideede maailma, kes tahab — ronge, metsi, ookeani, tsunamist räsitud linna, uppunud laevu, loodet emaüsas. Varjuderiik, mille piire valvavad sajad tuhanded hääletult haukuvad sõrmekoerad … Väga võimas elamus.

Bouchra Ouizgueni “Madame Plaza” oli suurde teatrisaali kokku meelitanud ka tavapublikut — lubas ju programm märksõnu “Maroko”, “tants” ja “ööklubi”. Tunnistage üles, kes kuulis juba vaimukõrvas kõhutantsijate puusavööde kõlinat? Äh-äh-ää. Tüng. Tüüpiline aps on manada endale ette stereotüüpseid kujutluspilte, mis on täiesti valed. Hämaral laval aelesid kušettidel lisaks autorile kolm korpulentset pidžaamasse, kombineesse ja kampsunisse rõivastatud lauluema, kes tegid kohmakat pantomiimi (vrd “tumm leilis”, “iltajumppa”, “purjus metsis sookurgede pulmas”) ja kaasitasid kiledal kurguhäälel. Tunnistan ausalt, et mind see ei kõnetanud, kuigi aïtade traditsioon on etnoloogiliselt, folkloorselt ja sotsiaalantropoloogiliselt kindlasti ilmatu põnev. Rakvere tavainimene ei tüki ilmselt ka niipea jälle festivalile.

Alma Söderbergi ja Hendrik Willekensi kuulde- ja vaatemäng “Idioter” etendus Rakvere Gümnaasiumis aulas. Kõledalt valgustatud saali keskel oli helipult rohkete juhtmetega, mis viisid paljude muljetavaldavate kõlariteni. Ja korraldustiim jagas soovijatele kõrvatroppe … (Meenus, kuidas kunagi sügavatel seitsmekümnendatel sellessamas saalis Gunnar Grapsi kontsert nõnda käest ära läks — legend räägib, et radiaatorid kisti seintelt maha ja loobiti läbi akende välja –, et direktor tõotas mitte ühtki ansamblit üle selle maja läve lasta.) Ütleme nii, et Alma etteaste (häälega maalimine, posträpp, teknohelletused) meeldis mulle rohkem kui Hendriku oma (mikrofoni ees joonistamine kiuksuvate vildikatega) ja võib-olla oli narratiivi vähevõitu (ma olen suur narratiivi fänn), aga ikkagi oli kokkuvõttes vahva ja kõrvatroppe ei läinudki vaja, kuigi mõnede infrahelile lähenevate bassijõminate puhul tekkis mul hirm koolimaja ja iseenda põhikonstruktsioonide terviklikkuse pärast.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: