Vaesus ajalukku!
23. novembri Postimehes ilmus ühe lastekirjaniku arvamuslugu “Vastutus iseenda vaesuse eest”. (Veebist seda põnevat kirjatükki miskipärast ei leia.) Stereotüüpides kinni oleva lugejana eeldasin muidugi, et tegu on sotsiaaldemokraatliku irooniaga ning autor kirjeldab lastekirjaniku haaravusega, miks ei pea paika neoliberaalide väide, nagu peituks iga ajalehepoisi paunas miljonäri mis-iganes-asi. Aga võta näpust!
Autor annab meile teada, et “meie mõtted on energia. Kogu universumi energia on pidevas võnkumises ehk vibreerimises. Iga mõte, mille me raha ja kõige muu poole välja saadame, tekitab energia vibreerimise ning see hakkab ligi tõmbama samasugust energiat. Põhimõtteliselt võib öelda, et meie mõtted on nagu magnetid. /…/ Mõtted, mida me raha kohta universumisse saadame, ja see, milliseid emotsioone seejuures tunneme, määrab sajaprotsendiliselt ära selle, kas elame külluses või vireleme vaesuses.”
Vaat nii.
Oma mõtlemise muutmine on teadagi vaevarikas. Õnneks on olemas tehnika! Siinkohal annan teada, et minu käest on võimalik soetada kvanttehnoloogilist peavõru-mõttemuundurit. Nanosageduslik energiatransformaator “tunneb ära” teie mõtetes peituvad negatiivsusmustrid ning ainulaadse energomentaalse koodi abil repolariseerib need positiivsusteks. Näiteks kui te mõtlete: “Oh häda, mul on nii vähe seda neetud raha”, siis peavõru takistab selle negatiivse vibratsiooni levimist ning pärast signaali transponeerimist edastab universumile hoopis: “Peagi saan ma palju raha, olen väärt palju toredat raha, suurepärase ja oivalise raha takistamatud voolud on minu poole teel.” Peavõru on nägusa disainiga, valida on klassikalise musta, ajatu Burberry-ruudu ja vallatu lillemustri vahel. Hind on igale motiveeritud rikkuseihalejale jõukohane 199 eurot (lisandub käibemaks).
tavainimene 
Väike parandus. “Peagi saan ma palju raha” ei ole kõige parem lause, see näitab, et raha on teel, aga kohalejõudmist siiski ei kinnita. Selle asemel võiks panna “ma olen mõõtmatult rikas” – tuua eesmärk olevikku on selliste tehnikate saladus.
Kujunduse poole pealt – pakutud variandid on klassikalised ja head, aga lisatasu eest võid pakkuda seda ka kliendi enda soovitud disainiga (fotodelt vms). Ja kivikesed! Eriti popid oleksid need temperatuuri järgi värvi muutvad, mis on nn. tujusõrmustel! Ahh! Ja roosa, universaalse armastuse värv, kaunistatud roosakvartsi tükikestega! Ja kuldne! Kuldne on rikkuse värv! Kuldse peavõru kandja lihtsalt PEAB rikas olema! Aga meestele? Meestele peab ka midagi olema, näiteks peavõru Ferrari (või Porsche vms) logoga. Arenguruumi on. Klientidele tuleb läheneda LOOVALT ja INDIVIDUAALSELT, väikese lisatasu eest mõistagi, ja pakkuda luksuslikku teenindamist ja toodet! Näiteks võib personaalselt kõigile saata postkastidesse kirjad, kõnetades iga klienti isiklikult (leidsin su nime ja aadressi juhuslikult ja TUNDSIN, et saan sind aidata, just täna, ekstra sulle, poole hinnaga!).
Kui on soovi, võib kutsuda mind appi, ma olen nii disaini kui loova mõtlemise ekspert (väikse tasu eest muidugi, 59.90/tund + käibemaks).
Braavo!
Natuke tõsisema poole pealt ka. Tegelikult on palju asju mõtlemises kinni. Olen lugenud (niisama, põnevuse pärast) suure kuhja sihukese sisuga eneseabiraamatuid läbi. Ja jõudnud arusaamisele, et oma tera neis on – kui inimene ei suuda uskuda, et ta on midagi väärt, kasvõi väärt paremat töökohta, siis on tal vähe võimalusi oma olukorda muuta. Lause “ma olen iga päevaga järjest rikkam” ei anna tõenäoliselt mingit tulemust. Aga tasapisi enda väärtuse tõstmine iseenda silmis lubab tunda ära paremaid võimalusi ja võtta neid vastu. Madala enesehinnanguga (“vaesed inimesed”) kipuvad jääma kinni mõttesse, et nad ei ole midagi väärt, tüüpiline reaktsioon kasvõi parema töökoha pakkumisele on “ah, mis mina…” ja nii ei saagi midagi muutuda. “Kas ma ikka olen seda väärt, ei tea, ma vist ei saa hakkama, oh mis nüüd mina, ma ei saa, ma ei oska…” Olen seda väga lähedalt näinud. Inimesel, kes tunneb ennast olevat üdini vaese, on nagu silmaklapid ees ja ta ütleb puhtast alaväärsuset ära väga headest pakkumistest ja loomulikult ei kandideeri kuhugi, kus võiks rohkem palka saada.
Kuidas aga mõtteid muuta (rääkimata emotsioonide muutmisest), vat seda räägib vist Peep Vain. Mõõduka tasu eest loomulikult. Ma ei tea ka, ma pole teda päriselt kuulma juhtunud.
Jah, tera neis õpetustes kahtlemata on.
Kui palgad on ühiskonnas üleüldse hästi ebavõrdsed ja jaotuvad nii, et hästi natuke häid palku – õhuke kiht talutavaid – suur hulk vaesuspiiril virelevaid, siis muidugi ei piisa enesekindlast mõtlemisest – vaja on ka seda, et enamik teisi oleks ebakindlad ja ei hakkaks nende väheste heade kohtade peale konkureerima.
See tuleb sellest õnnetust reeglist, et “anyone can” ei tähenda sama, mis “everyone can”.
Haa, vaata, see on juba “vaene mõtlemine”. Rikkaks saada otsustanud inimene ei tohi konkureerida teiste vaestega natuke vähem viletsa palga pärast, ta peab looma omaenda rikkuse ja võtma endised saatusekaaslased palgale.
mis ikkagi eeldab, et ressursid on piiramatud. ma ei suuda vastu panna kiusatusele linkida eksponentsialistliku ökonomisti ja finitistliku füüsiku vaidlust.
või noh, palganumbrite mõttes see mudel muidugi töötaks, kui raha juurde trükkida.
Need, kes usuvad, et mõtted on vibreeriv energia, mis universumist raha välja raputab, vaevalt meie piiratud mõistusele tuntud füüsikaseaduste pärast ülearu muretsevad. Nädalavahetusel oli näiteks Tallinna TVs saade, kus mõned tuntud esoteerikud arutasid tasuta energia perspektiive. Nende optimistlik järeldus oli, et kõrgemad tsivilisatsioonid, kes meie järele valvavad, hoiavad praegu veel ammendumatu ja tasuta energiaallika saladust inimkonna eest varjul, aga ühel päeval kindlasti löövad pirrud kahel otsal lõkendama …
Lingitud diskussiooni lugedes hakkab kuklas pinisema vastik mõte, et kellegi meelest võiks paljud probleemid lahendada maakera rahvastiku kiire ja järsk (et mitte öelda drastiline) kahanemine.
Viisakad malthuslased jutlustavad muidugi teadlikku omatahtsi-kahanemist. Äkiline kahanemine võib kogemata juhtuda. või noh, eks siin-seal on seda kogu aeg juhtunud. Ja ükskõik kui küüniline see tõdemus ka oleks, vahel on see kaasa toonud ka heaolu ajutise kasvu, vt näiteks uusaja alguse suurte katkude järel, kui tööjõud oli nii hullus hinnas, et palgalised võisid pmst ükskõik kui palju küsida.
a mulle meeldis seal diskussiooni lõpus olnud mõte, et heaolu kasvuks ei ole tingimata vaja vana kooli majanduskasvu (mis nõuab energiakulu) ja et majandusmudelid võikski igasugust heaolu arvesse võtta. üks vähekuluka heaolu näide oli hiljuti ühes artiklis, kus suurlinnas vähendati drastiliselt autoliiklust, parandades ühistransat ja jalgratta- ning jalutamisvõimalusi. energeetiliselt odavam kui vana mudel, aga parandas kohe avalikku ruumi ja tervist (traumapunktide-kiirabi koormus olevat esimesel autovabal päeval 30% langenud).
leidsin nüüd ka artikli – seal oli tglt näiteid mitmest linnast.
a kohe alguses tahtsin ma tegelikult anda äriidee juurde soovitust, et reklaamiks saaks täiesti ausalt juurde rääkida, et “need peavõrud on mulle juba reaalselt raha juurde toonud”.
vt ka seda, kuidas onu Sid andis Erniele 10 dollari eest õppetunni, kuidas midagi tegemata 10 dollarit teenida.
Vaesus ja rikkus paistab olevat aktuaalne teema. Siin ka sellest pisut juttu: http://ylle.mrt.ee/?p=4593
Veel üks idee: vaesuse saab minevikku jätta nii, et tuleb muuta suhtumist rikkusse. Kui rikkuseks ainult raha pidada, siis jah, kogu maailma rahvas saaks raha juurde sel juhul, kui seda kõvasti lihtsalt juurde trükkida. Kas see ka tegelikult rikkus oleks, on juba ise küsimus. Rahalise rikkuse asemel võib rikkuseks pidada ju ka muid asju – näiteks vaba aega või head läbisaamist sugulastega või võimalust tegelda mõne hinge järgi oleva hobiga (see ei pea ju olema mõni suuri ressursse nõudev hobi). Võimalusi on palju. Mina olen otsustanud olla rikas päris mitmel viisil, rahaline rikkus ei ole selles nimekirjas mitte esimene.
Ja vaesus on samamoodi väga lai mõiste. Olen kohtunud ühe miljonäriga, kelle närvid täiesti läbi olid (suurte ettevõtete juhtimine ei ole naljaasi) ja kes unistas lihtsalt mõni hommik paariks tunniks suusatama minna, aga selleks ei olnud kunagi aega… Ja ma sain aru, et hoolimata oma rahakoti õõnsast olekust olen ma väga rikas. Mul on aega. Mul on aega teha seda, mida ma tõesti tahan.
Ma arvan, et peavõrusid on lihtsam müüa, kui ideed, et me kõik võime rikkad olla, igaüks isemoodi.
Kui ma töötuks jään, siis plaan B ongi maale kolimine — kuivkemps, kaevuvesi, rohkelt tervislikku maatööd värskes õhus ja kogu kupatus. Muidugi tuleks siis universumile resoluutselt selgeks teha, et näiteks hambavalu ei tule kõne alla …
See tegelikult eeldab teatavat jõukust: et on, kuhu kolida. Isegi kui onn ise ehitada, on vaja, et maa, kuhu see ehitada, ei oleks kellegi teise oma.
Kas eluasemevajadus ei olegi põhiline asi, mis meie mail rahakoti õõnsaks teeb ja pikki tööpäevi tegema sunnib? sest palju neid on, kes ei pea üüri ega pangalaenu maksma ja mõlemad on tavaliselt suhteliselt suured, tüüpiline kuumakse on rohkem kui pool miinimumpalka – kui mitte terve.
ja ilma eluasemeta on meie kliimas raske end rikkana tunda.
Siit jälle küsimus – kas linnas, mugavustega korteris üürilisena elav inimene on rikkam või vaesem oma maal elavast suguvennast, kellel mugavusi netu, aga tare enda oma?
Meie kliimas on tuult pidavad seinad, vihma pidav katus ja korralik küttekeha selle katuse all hädavajalikud. Kui palju inimestel tegelikult laenu võtta vaja on, on juba iseküsimus. Mina, jah, arvatavasti peaksin kuskilt mingi laenu välja ajama, kui tahan kinnisvara soetada, mul pole sentimeetritki päris oma pinda. Aga need, kellel on maad-majad juba olemas? Üsna suur protsent laenuvõtjatest ei laena mitte vundamendi parandamiseks või lagunenud katuse vahetamiseks, vaid nö. ajaga kaasas käimiseks – dušikabiin on liiga vanamoodne ja köögimööbel juba 10 aastat samasugune, hädapärast vaja uut. Et muidu näeb välja, nagu nad oleksid vaesed. Ja võetaksegi laen, makstakse seda palehigis ja tööl ületunde tehes, samas igapäevase elu kulutusteks jääb vähe. Sellel taustal ei ole kindel, kas see, mis näeb rikas välja, on alati ka päriselt rikas.
Kõik, keda mina tunnen, on võtnud laenu sellepärast, et üürimaksmine läheb pikapeale veel kallimaks. Ja eks elatakse seal, kus tööd on, või kuhu lihtsalt on satutud. Isegi maal on vähe neid, kes elaks endale kõike vajalikku ise kasvatades, toidutaimedest kiutaimedeni välja ja teeks ka oma tööriistad ise, st mingil määral läheb raha vms vahetusühikut ikkagi vaja, tähendab, mingi minimaalnegi kontakt ühiskonnaga tuleb säilitada. See, et ma arvan, et ka raamatulugemine jms kultuura on inimesele vajalik asi, läheb sellisest vaatepunktist muidugi vist juba puha luksuse alla.
Lisaks on maal vaja mingit transporti – vanasti elati küll ilma autodeta, aga mitte ilma transpordita, ja hobuse hankimine-pidamine tuleks praeguse seisuga vist veel kallim kui auto. jalgratas päästab natuke, aga sellega ei saa suurt midagi vedada. Kui lapsed on, siis on nad vaja kuidagi ära koolitada – jälle transpordihäda jne. See paneb kahtlema, kas maaelu keerulise logistikaga üldse on odavam elada kui linnas.
Neid minu tuttavaid ilmselt peale vaadates ka rikkaks ei peaks – kuigi ka mitte vaeseks – ja nende kodud on enamjaolt ahjuküttega (mul endal ka kuivpeldikuga). ja dušiinvesteeringud on pigem sinna rubriiki, et “veevärk sisse ja mingi dušinurk tekitada”. Ajaloolise pilguga vaadates samuti puhas luksus, aga paraku on tänapäeval kaaskodanikel ka rangemad puhtusestandardid; ihulõhnad, mis oleks veel 19. sajandil normaalsed olnud, saavad tänapäeval märkuse osaliseks.
Üks tuttav otsustas maale kolida, üritab seal tõesti võimalikult odavalt elada – aga kuna ta tahab ikkagi ka kunstiga tegeleda, siis on tal tööriistaks vaja arvutit (sest ta teeb sedasorti kunsti) – tähendab, ilma elektrita ei saa – ja aeg-ajalt linna vahet käia, st tal on vaja autot pidada. Ja see maamaja ostmine ei olnud sugugi odav: kui ma õigesti mäletan, siis umbes sama suurusjärku hind nagu minu Tartu-elamisel, aga minu elamisega ei käi kaasas autovajadus.
Ma hakkasin nüüd veel kord selle “kas see, mis näeb rikas välja, on alati ka päriselt rikas” peale mõtlema – kui palju on neid, kes näeks rikkad välja? ma ei usu nüüd, et mu tutvusringkond nüüd päris põhjakiht on ja nemad ei näe rikkad välja, vaid minusugused kampsunid. neist vaesemalt väljanägijaid on küll ja veel, aga rikkamaid paistab minu arust isegi tänavapildis vähe. st minu arust on isegi rikkalt väljanägevate inimeste protsent üsna väike, mitte ainult päris rikaste oma.
ma arvan, et kuna maal elades on tänapäeva Eestis suhteliselt raske ja kulukas (pidev autovajadus, vähene turvalisus (vt Kaarnakese naabritesaagat)); ja ühiskonnaga suheldes on mingil määral raha vaja, st mingit tööd või äri vaja teha; ja suurem osa tööd on linnas, siis on põhiline asi, mis ajab inimesed laenu võtma, see, et linnas on üürikorterite hinnad nii kirved, ja see, et omanikud üldse ei tahagi eriti välja üürida, nii et üürnikul pole enamasti kindlust, et ta saab samas kohas ka tuleval aastal elada.
Üürniku rõõme ja muresid ma juba tean. Perenaine on nüüd kindla sõna öelnud, et tulevast maikuust läheb korter müüki, jalge all läheb tasapisi järjest tulisemaks.
Kaarnakene on kogemata kombel eriti viletsasse naabrusse sattunud, tavaliselt asi ikka nii hull pole. Tean ka väga sümpaatseid külasid.
Maaelu ei ole odav, kindlasti mitte, eriti lastega perel. Ja soola-tikke on ikka vaja. Ja kellegagi suhelda (laulukooris käia, raamatukogus…).
Mõtlesin ogarate laenajate all selliseid, nagu mu oma lihane õde, kes täiesti korraliku mõneaastase külmkapi välja vahetas (vana kuhugi maha kandis, ohtlikesse jäätmetesse vms), sest “tihend oli juba vana, lasi sooja sisse ja elektrit kulus nii palju”. Sugulaste poolt tean ka seliseid lugusid, kus elamises on viimase aasta jooksul (st. nüüdsama) korralik sanitaarremont tehtud, aga nüüd hakkavad ootamatult poja pruudi vanemad külla tulema, vaja kõik uuesti üle värvida, sest mis mulje meist muidu jääb, kõik juba vana ja… Ja loomulikult tuleb selleks laenu võtta, et kõik ikka parim saaks. Tean ka inimesi, kelle jaoks kolm aastat vana diivan on lootusetult vana, juba ammu ära tüüdanud, kohe uut vaja. Ja telekas on liiga väike, ning kodukino võimalusi ei paku. Ja ilma Jura kohvimasinata kodus on surm kohe tulemas. Ja nii nad siis elavad ühest väikelaenust teise. Ega selliseid minu arust jaburaid inimesi väga palju ole, aga ka mitte väga vähe.
http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudised/elu/sudametu-riik-vaeste-vaikset-haalt-ei-kuule.d?id=67088280
Vaesusest, minu meelest kuidagi pisut vildakalt. Mina olengi see vaene, kes ei taha oma vaesust kuidagi tunnistada. See, et ma olen toiduabi saajate nimekirjas, jah, olgu. Aga peldik õues? No ja mis siis? See küll ei näita mu vaesust. Ja ma ei tahagi midagi ette võtta, et peldik tuppa saaks. Pigem tahaksin oma onni, sest üürimine tuleb tõesti pikas perspektiivis kallim ja ebakindlam. Rohkem rahalisi ressursse oleks muidugi väga tervitatav, aga kui see tuleb minu hingerahu arvelt (ebameeldiv töö vms), siis tänan, ei. Ütlen selle peale nagu mu ema: söön vähem ja magan rahulikult. Lastele oleks pisut parem majanduslik olukord muidugi hea, aga ega neil elutähtsatest asjadest otse puudu ka pole – uued, terved ja puhtad riided seljas (ise poest valisid), üks käib muusikakoolis ja teine laskmistrennis. Nälga või külma pole me kunagi taluma pidanud.
Igasuguste mõõdetavate standardite järgi olen ma vaene. Aga ma ei tunne ennast vaesena. Minu elus on nii palju väärtuslikku, alates sõpradest ja lõpetades võimalusega ohjeldamatult lugeda, puud nikerdada jne. Vaesus ja rikkus on ikkagi suhtumise küsimus.
See oli jah üks väga veider artikkel – “nad ise ei saa aru, et nende elu on halb – aga ikka väga halb elu on!”
Mul on paljudesse asjadesse sama suhtumine nagu sul: kuivpeldik ei häiri sugugi (vastupidi, tekitab meeldiva tunde, et ma ei sõltu selles asjas veevärgist); ja tööasjades on prioriteet pigem teha vähem asju, mida ma ei viitsi teha, kui teenida palju raha.
Aga ma arvan, et me ei ole oma oskuste poolest ka päris Harju keskmised: st meil on valik, kas teha vähem tüütuid asju ja teenida vähem – või teha rohkem tüütuid asju ja saada rohkem raha. Ja viimasel ajal kuuldes-nähes, mismoodi inimesed töötavad ja mis palku pakutakse, tundub, et selline valikuvõimalus on ise puhas luksus. Suur hulk on ka neid inimesi, kes teevad rasket ja tüütut tööd, palju tunde nädalas, ja saavad selle eest igal kuul napilt üüri/korterilaenu makse jagu raha – kusjuures miinimumpalga puhul ei ole selleks üldse Eesti kohta ebatavaliselt suurt üüri või laenumakset vaja.
Delfis esinevad Juku-Kalle Raid ja Marek Reinaas jõulise avaldusega: vaesuse põhjus on see, et inimesi on liiga palju ja nad elavad ülejõu.