tavainimene

“Teel Läände”

Posted in * by tavainimene on 25/11/2013

Selle filmi koloriit meenutas natuke neid diapositiive, mis mitme pikliku plastkarbiga peaks veel praegugi vanas kodus kuskil kapipõhjas seisma. Seitsmekümnendad-kaheksakümnendad. Võib-olla oli diapositiivide film ka Saksa DVs toodetud; meie jaoks oli see ju ikka välismaa värk. DDRi kirjasõpradelt tulid värvilised postkaardid ja kleepekad, milletaolisi meie ajaleheputkades iial ei nähtud. Stasist ei teadnud me midagi.

Aleksei on üheksa-aastane poiss, kelle venelasest isa Vassili on paar aastat tagasi  segastel asjaoludel hukkunud ja sakslannast ema Nelly otsustab Läände ümber asuda. Kohanemine pole kerge, kui sind sõimatakse ossiks, kui sul on teistest viletsamad sulepead ja oled õppinud kirjutama teistmoodi, kui sinu ainsateks aareteks on värvilisete kirjadega õllepurgid ja sa pead elama klaustrofoobses põgenikelaagris, kus kõik kahtlustavad kõiki ja sinu ema peab su ainukest sõpra nuhiks.

Meenus vana anekdoot, et kui kapitalism on inimese ekspluateerimine inimese poolt, siis sotsialism on täpselt vastupidine asi. Läänes on küll värvilised purgid ja raseeritud kaenlaalused, aga julgeolekuteenistused (lapsesuu: “keda nad julgustavad?”) pinnivad Nellyt täpselt samamoodi nagu Idas, väites, et tema kadunud mees võib-olla polegi kadunud ja võib-olla polnudki ilmsüütu teadlane.

Nellyl ja Aleksei õnnestub igatahes filmi lõpuks “laagri needusest” välja murda ja lootust antakse isegi õnnetule Hansule, kellele näis olevat saatuseks jääda hammasrataste vahele mistahes režiimi all. Aga laval rippunud püss jääb lõpuni tummaks ning vaataja ei saagi teada, kuidas asjad õigupoolest olid. Sellest ambivalentsusest siiski ei piisa päriselt, et filmi oivaliseks pidada. Pigem jättis see lühiseriaali pilootosa mulje. Järgmises seerias peaks Nelly saama salapärase telefonikõne. Tema kassi-hiire mäng agent Birdiga peaks jätkuma. Batalovi nägu peaks rahvasummas vilksatama. Ja nii edasi.

Režissöör Christian Schwochow on ise idasakslane, sündinud 1978 ja kohe pärast müüri langemist koos kirjanikust ja lavastajast emaga läände kolinud. Film põhineb raamatul, mille autor sattus läände 1978. aastal kaheksa-aastasena. Ma ei tea, mis pilguga wessid seda filmi vaadata võivad.

Tegelikult, kuidas oleks, kui pärast viimast ilmasõda oleks Eesti näiteks mööda Tallinn-Tartu-Valga raudteed pooleks aetud ning idapoolne osa oleks jäänud N.Liidu ja läänepoolne liitlaste kontrolli alla? Ja ühel Jõgeva naisel — näiteks viiuliõpetajal — õnnestuks fiktiivse abielu kaudu Pärnusse pääseda. Ja seal peaks ta elama põgenikelaagris, töötama pitsakohvikus nõudepesijana, täitma meelsusküsimustikke, kaitsma oma last kiusamise eest, ja mõni pärnakas nähvaks talle üle õla, et “keegi sind siia ei kutsunud ja keegi ei sunni sind jääma” … Nojah, praegu teeks ta võib-olla sellest kõigest filmi.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: