“Siili elegants”

Tiina (40, kutsekeskharidus, töötab selvepoes müüja-kassapidajana, kuupalk 400 eurot) läheb pärast tööd raamatukogust läbi ja võtab mõne pehmekaanelise ajaviiteromaani sellest, kuidas vaese ja inetu neiu teele satub salapärane härra Täiuslik ning pärast mitmeid apsakaid ja eksitusi helisevad pulmakellad. Selle vaese neiuga on veel muide selline lugu, et kuigi ta on, nagu öeldud, inetu, selgub jutu edenedes, et tegelikult on tal hea figuur, veatu nahk, paksud ja siidised juuksed, korrapärased näojooned ning kaunilt väljendusrikkad silmad. Kui ta armastuse maagiast puudutatuna oma printsile mulje avaldamiseks uue (šiki kuid tagasihoidliku) kleidi selga paneb ning huuled ära värvib, on ta ju lausa kaunitar.

Liina (40, MA cum laude, töötab kirjastuses sekretär-toimetajaabina, kuupalk 400 eurot) läheb samuti pärast tööd raamatukogust läbi. Tema võtab kaasaegse prantsuse autori menuka romaani sellest, kuidas vaese ja inetu naise teele satub salapärane härra Täiuslik. (Vaesel ja inetul naisel on paksud ja siidised juuksed, mis korralikult soengusse panduna tema näojooni kenasti esile tõstavad. Ja mõned šikilt tagasihoidlikud kleidid ilmuvad ka lagedale.)

“Siili elegantsi” peategelanna on keskealine lesknaine, kes töötab Pariisis luksusliku kortermaja majahoidjana ning peidab oma ilmetu välimuse ja tuima käitumise varjus säravat mõistust ning iseõppija laialdasi teadmisi. Paralleelne jutustaja on samas majas jõukas kodanlaseperes kasvav 12aastane tüdruk, kes on samuti erakordselt tark ja varjab seda ümbritsevate eest. Mõlemad peategelased on kriitilised meie pealiskaudse, labase ja ebaõiglase maailma suhtes. Sellest kriitikast vormub mitmeid vaimukaid tähelepanekuid ja mõttekäike (“kunst on ihadeta emotsioon”, “kunst on elu, mis kulgeb teises rütmis” jts) — selliseid, mida Liina meelsasti alla jooniks või koguni märkmikku välja kirjutaks.

(Liinale meeldib selles raamatud veel mitu asja. Jaapan, muidugi mõista. Jaapan on ilu ja harmoonia viimane pelgupaik, kus pole kohta kärarikkale labasusele. Natüürmordid — Liina on neid alati salamisi nautinud, julgemata seda tunnistada tuttavatele kunstiasjatundjatele, kes nii väikekodanliku maitse peale kindlasti põlglikke grimasse teeks. Ja selle koha peal mugistas Liina ka kahjurõõmsalt naerda, kus majahoidja filosoofide viljatu targutamise — “üksildane ja lõputu monoloog, mida teadvus esitab iseendale, puhas autism” — söakalt paika pani. On ometi lausa kriminaalne, kui kõige säravamad vaimud arutavad “teaduse viimse tähenduse ilmnemist selle “läbielamises” noemaatilise nähtusena” — nagu võiks keegi sellest midagi aru saada! — selle asemel, et inimeste kannatusi maailmas vähendada kasvõi sinepiivakese võrra.)

Noorem kangelanna, kelle vastumeelsus ettekirjutatud saatuse suhtes mõttetus ja absurdses maailmas ulatub enesetapuplaanideni, märgib ühe terase tähelepanekuna oma päevikus: “Kui ma siin maailmas midagi vihkan, siis seda, kui inimesed teevad oma võimetusest või võõrandumisest kreedo”. Siiski, see kehtib ainult rikaste, rumalate ja upsakate kohta. Vaesel, targal ja avarahingelisel majahoidjal on lubatud oma võõrandumisest praktiliselt kunstivorm välja arendada.

Salaerudiidist majahoidja sisepaguluse kohta antakse lugejale kaks erinevat seletust. Esimene neist (“mõte sellest, et mina, viletsat päritolu tüdruk, keda pole õnnistatud ei ilu ega kerguse, ei mineviku ega ambitsioonikuse, ei õigete inimestega suhtlemise oskuse ega erilise säraga, peaksin hakkama rikaste maailmas endale kohta kätte võitlema, väsitas mu ära juba enne, kui ma oleksin jõudnud proovimagi hakata”) on usutav, teine (“nii nagu Lisette oli ilus ja vaene, nii olen mina tark ja viletsal järjel ning mindki ootab ees sama karistus, kui üritan klassiseisust eirates oma mõistusest mingit kasu lõigata”) mitte nii väga. Tõepoolest, kuidas saaks nii tark naine midagi nii tobedat uskuda? Ja ometi laseb autor tal hukkuda, niipea kui ta on rikaste maailmast endale hingesugulase leidnud.

Julm, julm. Pulmakellade asemel hingekell. Aga Liina olekski kardetavasti liiga küüniline, et talle õnnelikku lõppu maha müüa. Kurb lõpp on see-eest ilus ning kangelanna eneseohverdus õilistab temast maha jääjate elusid. “Võib-olla ei ole ka minu rõõmutuvõitu eksistents siiski mitte päris asjatu,” õhkab Liina raamatut käest pannes, ja otsustab laenutada järgmiseks mõne Ozu filmi.

Et keegi nüüd valesti aru ei saaks — mulle tegelikult see raamat hirmsasti meeldis. Mina olen ju ka see … Liina.