Meesteta küla

Ristluudes tuikav valu kamandas, et “samm vasakule, samm paremale loetakse põgenemiskatseks”. Pea oli paksult tatti täis ja kopsutorudes kärises katarr. Sellises seisukorras hobust ei oleks ükski vastutustundlik veterinaar adra ette lubanud. Aga kellele sa kurdad? Pingutasin sapsusid ja tõmbasin. Saab see kartul ka tänavu maha pandud. Lõuna-Eesti agraarjumalused ja kadunud esivanemad — olge siis armulised.

Samas tuleb tunnistada, et kartul on minu toidulaual järjest tagasihoidlikumale positsioonile tõrjutud. Väheliikuv linnainimene peab valima tärklisevaesemaid mugulaid-juurikaid. Hmm. Kas puskariajamine on väga keeruline?

Pidin kirjutama, et ainult metsavennad ongi veel puudu, aga siis tuli meelde eelmise nädala märul — kaks sissesõitnud purjutajat üritasid külmrelva (kruvikeeraja) abil röövida kohalikelt jalgratast ning nende takistamiseks tuli konstaablil tukk välja võtta. Vereloigu pesi lõpuks vihm uulitsalt.

Et siis nõndamoodi elame.