tavainimene

Argine püha

Posted in * by tavainimene on 27/12/2011

Jõululaupäeval käisime kombekohaselt ikka surnuaial. (Esivanematekultuse ilmingud — täiesti olemas.) Jah, see pärn, mis suvel juba ähvardas, ongi ära murdunud, õnneks teise puu najale pidama jäänud. Neli pluss neli kilomeetrit oli päris paras ergutav matk, kuigi maantee oli omajagu porine ja oma jao sellest porist pihustasid vastusõitvad autod meile näkku ja selga.

Tagasiteel olime üsna omapärase vaatepildi tunnistajateks — kanakull ajas varest taga. Osavad lendajad mõlemad ja kasvultki üsna ühesuurused, aga kull lõi viimaks ikka saagile küüned ja noka turja ning tõi ta maapinnale. Aga! Kohemaid oli ei-tea-kust kohal terve parv vareseid, kes kulli ründama asusid ning liigikaaslase pääsema aitasid. Varesed ei rahunenud tükil ajal ja patrullisid erutatult õhus, kull jäi maas kössitades nende lahkumist ootama. Mõtlesime tükk aega, mis sõnumit sellest küll välja võiks lugeda. Kas seda, et “ühenduses peitub jõud” ja “aita oma ligimest” või “ühel vanal ja väsinud kullil pole täna näägutavale naisele ja näljastele pojukestele jõululauale viia isegi mitte ühtainumast viletsat varesekoiba”. Oh häda selles maailmas, kus ühed on loodud teisi õgima.

Sauna sai köetud. Siiski mitte lavalt lumme hüpatud, sest lund oli maas kasin sulaveeauguline kirme.

Mõtlikud meeleolud kestsid ka esimesel jõulupühal. Et mida ikkagi tähendab laulusalmis “tegi teoks oma enne peetud nõu”. Kas kõigeväeline looja saab — vähemalt iseendaga — nõu pidada? Kõhelda? Iseennastki üllatada? No ikka seesama kivi tõstmise dilemma põhimõtteliselt.

Kudusin suure jupi kampsunit. Keetsin kakaokisselli. Õhtul vaatasin pööningul paksu tekikuhja all päris toredat sentimentaalset filmi ja kuulasin, kuidas noor torm katuse kohal undab. Öösel ärkasin mitu korda ja mõtlesin läbi poolune, kas tõenäolisem on katuse lenduminek või puu maandumine sellel.

Teise jõulupüha hommik tervitas jätkuvalt valju tuule, päikese, selge sinise taeva ja täiesti ebatalviselt rohetava muruga. Sooja oli kaheksa kraadi. Toimetasin tükk aega õues, riputasin lindudele siia-sinna maisitõlvikuid ja viskasin maha karulaugu seemned, mis sügisel ära ununesid.

Sellised üsna tavalised, argised jõulupühad olid. Paar nädalakest läheb veel, enne kui päev kukesammu jagu jaksu juurde jõuab koguda.

Advertisements

2 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. kaarnake said, on 28/12/2011 at 00:39

    V22ga kenad ning kombekad pyhad, mis on meelep2rased nii pyhitsetavale kui ka pyhitsejale. Ei ole mul midagi nii esivanemaidki austavat vastu panna…
    Karulaugu seemned, ma vajan neid v2ga! Millisest poest neid saab, kui aiapoodides ei ole?

  2. tavainimene said, on 28/12/2011 at 11:36

    Mina ostsin vist avaturu värava kõrvalt, kus kevadeti üks vene memm seemneid müüb. Aga Seemnemaailmas on ka täitsa olemas — karulauk ja isegi grislilauk.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: