Uuriv ajakirjandus
Mh-mh-mh-pup-pup-pup. Ma juhtusin nüüd ka lugema seda kurikuulsat Janek Mäggi kirjatükki, kus ta üle kolmekümnestele vanatüdrukutele tulikirjas “Mene, mene, tekel” seinale maalib. Kõige lõbusam oli ikka see lõik, kus Mäggi tsiteerib anonüümset kirikuõpetajat, kes olla talle öelnud, et kui naisel on juba «tissid välja veninud, tagumik suur ja tal on olnud miljoneid erinevaid suhteid, mida ta pole suutnud pidada, siis miks ta ootab, et keegi teda veel tahab»?
Selle peale tuli mul kohe meelde hiljutine diskussioon allikakaitse seaduse ja pihisaladuse üle. Ei, peavad ikka olema paragrahvid, mille alusel saab nii ilmalikud kui vaimulikud allikad lahti kaevata. Võtke Mäggi pihtide vahele ja pigistage välja, kes see patuse suuvärgiga hingekarjane sihuke on. Massid tahavad meie aja kangelasi silmast silma näha.
tavainimene 
Aga mida Sina _unes nägid_? Äkki võtaks pihtide vahele ja teeks selgeks?
_Mida_ see siis riigis parandab, kui sina saad teada, kes see hingekarjane oli? Lihtsalt tahaks seda vastikut tunnet tunda, et vot see, ma nüüd sõiman teda _viie saja_ sellise lausega? Ei ole kelle peale viha pidada?
Saad üldse lause tähendusest aru? Sellel on, muide, ka usuline tagamõte – et ei ole suutnud suhteid pidada. Ja mulle tundub see üsna faktiline – tõesti, kui sa oled maganud saja mehega, seda võib su välimusest vabalt välja lugeda, siis _miks sa ootad_, et keegi sind tahab? Retooriline küsimus.
Samuti, äkki see on ennetav …et mine otsi see mees nendest miljonist parem _kohe_ välja, vaata natuke ette, mõtle natuke kaugemale.
Ja ikkagi, mida sina _saad_, kui sa tead, kes see on? Kes mida saab? Mis paraneb? Mis korda läheb? Et miljon inimest, kes ei suuda selle lause sisu mõista, saavad tigetseda? Miks nad peaks?
Ja kus siin see pihisaladus on, kui tohib küsida? Miks sa arvad, et see naine pihil käiks? Kas sa suutsid tuvastada selle naise isiku? Kas on keegi konkreetne, kes oleks pihta saanud? Äkki see naine ei käinudki pihil, vaid kirjutas lehes, et tal on tissid välja veninud? Äkki see kirikuõpetaja järeldas seda ise, välimuse põhjal? Äkki need mehed – äkki see oli avalik saladus või naine isegi kelkis sellega?
Aga _äkki_ – äkki sellel naisel ei olnudki tissid välja veninud? Aga äkki – tahetakse öelda, naine on paks. Tal on olnud miljon erinevat suhet. Aga äkki midagi muud …äkki see on kõnekeelne metafoor. Äkki sellel on sügav vaimne sisu – et olles miljonites erinevates suhetes, kaotab inimene midagi? Äkki see on ka metafoor, et oli miljoneid suhteid – äkki oli alla ühe miljoni? Äkki sina ei saa midagi aru ja lahmid niisama, selle asemel, et uurida, mida inimesel öelda on?
Ja äkki ei võidakski keegi midagi, kui me teaks – äkki ei võidaks kirik, äkki kaotaks üks hea kirikuõpetaja, kes on juba sajale noorele tüdrukule selgeks teinud, et kõigepealt _valige_ ja siis _pidage_.
Heldene aeg, ma lõõpisin tõesti niisama, ma ei võtnud kogu seda juttu hetkekski nii tõsiselt, et kellegi paljastamist ja karistamist nõuda. Lihtsalt mitu teemat jooksis ühel hetkel kokku ja tekitas koomilise efekti. Kerkis silme ette sihuke mustavõitu briti komöödiasarjade vaimus tegelane — küünikust kirikuõpetaja, kes on sunnitud oma lambukestele silmakirjalikult lohutusvalesid jagama, aga tegelikult uurib silmanurgast arvustavalt nende tisse ja tagumikke ning pärast jutlust läheb kõrtsi, kus õlletoobi juures rämeda otsekohesusega asjad paika paneb.
Nii et jah, ma möönan, et ma ei suutnud selle jutu sügavat ja mitmekihilist vaimset sisu mõista.
Asi on sõnades. Sõnad-vastused. Ei olegi tähtis, kui tõsiselt keegi teemat võtab – sõnad kasvavad välja, fantaasiad, neile tehakse kriitikat …nii elu arenema peakski. Aga kriitika tuleb ära teha :) Muidu keegi loeb, võtab natuke tõsiselt …tegelikult on mingil määral kirjutades vastutus, kõik võib midagi mõjutada, nii et avalikus ruumis öeldu on teatud kujul alati tõsine – kunagi tegelikult ei tea, kes kinni hakkab. Aga samas – igasuguseid mittetõsiseid asju tasub välja öelda, olgu need kusiganes, vastu vaielda, kui keegi loeb on argument-vastuargument-süntees, elu läheb edasi ja inimesed targemaks.
Ma nii huvi pärast küsin, et kuidas saab välimusest aru, kui naisel on sada meest olnud? Et paistab kuidagi välja, et pole korralikult keppi saanud? Sest minu loogika ütleb küll, et kui mul on 1 mees, siis paar korda nädalas mulle vast jaopärast ikka antakse, aga kui ma kogu aeg juhusuhteid otsimas käin, siis ilmselt mitte päris igal nädalal. Juba selle pärast, et vastasel juhul saaks sada meest juba kahe aastaga täis, kui me eeldame, et naine on 30 ja tal on elu jooksul ca sada erinevat meest olnud, eeldame lihtsustamise mõttes, et süütuse kaotas ca 15 aastaselt (sest Mäggi näites olid need naised tglt veidi vanemad kui 30) – see naine on ju keskmiselt ainult kuus korda aastas skoorinud, s.o. iga kahe kuu tagant! Nii et võib vist kurbadest silmadest välja paista küll…
No võib-olla need kolmekümbised ise pihtisid oma nurjunud suhetest. Või siis on kirikuõpetajatel miski eriline paturadar, midagi kiiruskaamera laadset.
välimusest ehk vbolla pisut väikese tõenäosusega, aga muidu.. lävimise viisist suhteteemadel, reaktsioonist smalltalking bluff/pseudopakkumistele, flirtimisjoonisest, osutatud tähelepanu tõlgendamistaktikast vms.
;)