“NOДвенадцать”

Üks kurb sündmus tõi kaasa minu jaoks õnneliku tagajärje — sain küllakutse ja teatripileti. Vaatasin jälle teatritudengeid, seekord NO teatris, Saša Pepeljajevi “post-kontseptuaalses anarho-revolutsioonilises tsirkuses” “NOДвенадцать” Aleksandr Bloki poeemi “Kaksteist” ainetel.

Õnneks jõudsin ma rongis ära kuulata Mihhail Lotmani suurepärase juurdejuhatava loengu, muidu oleksin vist päris plindris olnud.

“Kaksteist” on kirjandusuurijate sõnul üsna keeruline poeem. Koosneb 12 laulust, sisaldab sümbolismi, kõlamaalinguid, rahvalaululikkust, taotluslikku madalstiilsust. Ja maailmarevolutsiooni ülistust. Vist. Või siis hoopis irooniat. Või mõlemat kokku. Nii et tsirkus mis tsirkus.

Värskelt tarkust juurde guugeldanuna tean nüüd, et balagan oli Vene rahvalik laadateater, commedia dell’arte kohalik versioon. Bloki palaganis tegutsevad kergemeelne soldat Vanka (Arlekiin), armukade soldat Petka (Pierrot) ja müüdav tüdruk Katka (Columbina). Lisaks Columbinale tegutseb lavastuses ka Malvina, kes on oma siniste juustega ühtlasi teravakõrvuline Avatar, see tähendab maailmahing Anima Mundi, see tähendab müstikute Igavene Naiselikkus. Muide, kas te teadsite, et tema oli ka Nofretete ja kuninganna Elisabeth Esimene? Ja et ta oli armusuhtes kaheksajalg Pauliga, kes kolis viimaks Lenini pähe ja vallandas revolutsiooni? Kui see kõik tundus teile jabur, siis oodake, kuni te loete Solovjovi (Blokki mõjutanud filosoof). Minul on hirmus kiusatus parafraseerida Bloki abikaasat, kelle sõnul naiste hüsteeria ainuke põhjus on ebanormaalne suguelu. Meeste puhul päädib sama vaegus igasugustes müstikates ja hermeetikates. (Solovjov suri enneaegset surma liiga innukast paastumisest ja tärpentini joomisest, millega ta üritas endast kurje vaime välja ajada.)

Petka laseb poeemis Vankat sihtides eksikombel Katkale kuuli pähe. Kirjandusteadlased on sellest välja lugenud kõikvõimalikke asju alates Bloki enda armukolmnurgast kuni Vene valitsejate (Ivan Julm, Katariina Teine, Peeter Esimene) ajaloolise pärandini. Laval oli seda kõike lihtsalt õudne ja lõbus vaadata, mitmes veidi erinevas versioonis, no nii nagu ajalugu ikka korduma kipub. Aimus kabareed ja klezmerit. Ja natuke blatnoiesteetikat, sest Blokil on ka kaksteist punaväelast ju samaaegselt rahvaballaadi kaksteist röövlit, kelle mundrilt puudub vaid sunnitöölise tähis. Laulu Katkast, kellel on kaelal kriimustuse märk ja rinnal noatärk, kujutlen ma vabalt laulmas mõnd kitarriga pätti Patarei vanglas.

Aga kaksteist on muidugi ka apostlid, pole ainult teada, kas Kristuse või Antikristuse omad. Ja siit okultistlik sümboolika, mis lisaks marssimisele, skandeerimisele, akrobaatikale ja palaganile ka lavalt läbi käis. Kirjandusteadlastel on jälle magus vaidlemise koht, miks Blok viimases värsis kasutas ebatraditsioonilist ühe i-ga kirjaviisi Исус Христос tavapärase asemel: et kas see on revolutsioonisüü veeretamine sektantide kaela või lihtsalt värsimõõduga sobis nii paremini.

Heheh, Pepeljajevi puhul saab ka mitmes kohas küsida, et mida see nüüd pidi tähendama või kas üldse pidi; võib-olla on lihtsalt lõbus kõrtsikakluse koreograafia märulifilmiliku aegluubis kung-funi välja arendada, ilma et see midagi kindlat sümboliseeriks.

Tükk lõpeb sellega, et lavale tekib äraspidine inglikoor, kes kanneldamise asemel taob trumme. Revolutsioon õgib järjekordselt ära ühe oma lapse, kes puuakse tagurpidi krutsifiksiks. Ajaloo müha vaikib ja muusad ühes temaga.

Seda kõike oli vaieldamatult huvitav ja nauditav vaadata ja kuulata.

Kavalehelt oli veel huvitav lugeda, et Venemaal ei osata võtta seisukohta Oktoobrirevolutsiooni kohta, mille sajas aastapäev peagi läheneb. Oh jah, nagu sel paljukannatanud rahval muidu muret vähe oleks. Ja sellega seoses tuleb meelde, et kuidagi väga vaikselt on möödumas Veebruarirevolutsiooni aastapäev. Aga mis seal ikka. Minge parem teatrisse.